AKI-st ÜTI-ni ja tagasi

Kolumn

«Mida rohkem, seda uhkem» kõnekäänd ei ole vist Tartu ülikooli lemmikute killast. Nimelt otsustasid töökad mesilased mesilaspere kõrgemal positsioonil, et kahest üsna erinevast mesilastarust saab hoopiski üks ja ainus hiiglaslik sumisev taru, mis alates sellest aastast kannab nime ühiskonnateaduste instituut. Samas ei arvestanud nad aga sellega, et ühte ja samasse tarru hakkab lendama suur hulk erinevaid mesilinde.

Võib-olla tundub instituutide võrdlemine mesilastaruga esialgu üsna kentsakas. Tegelikkuses on selline võrdlus täiesti mõistuspärane. Nimelt on ühes mesilastarus küll palju erinevaid mesilasi, kuid sellegipoolest on kõigil neist ühine eesmärk: korjata mett. Instituutides käib ju asi samamoodi, üliõpilased on küll erinevad, kuid kõik on kogunenud  ühte majja kindla eesmärgiga omandada kõrgharidus. Lisaks kambavaimule iseloomustab tavapärast instituuti ka suur sumin ja sagimine.

Siit ka küsimus suurele ringile. Kas ühine ühiskonnateaduste instituut loob tugevama ühtekuuluvustunde või  hoopiski kaotab osakondade identiteedi?

Ühiskonnateaduste instituut on kindlasti suupärasem nimi kui ajakirjanduse, kommunikatsiooni- ja infoteaduste või sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituut. Nimevahetus põhjustab aga peavalu segaduses sisseastujatele, kes on niigi keerulisest osakondade ja instituutide süsteemist esialgu traumeeritud.

Mõistagi kaasnevad instituudi nimevahetusega ka pisemad muudatused: nimelt peavad uuenduskuuri läbima instituutide koduleheküljed ja näoraamatu fännilehed. Olgugi, et tudengid segadusest juba juukseid peast katkuvad, saavad vähemalt itimehed söönuks.

Ühiskonnateadused on vägagi lai mõiste. Meenutades gümnaasiumiaegu, seostub minul sõnaga «ühiskond»  kõik ajaloo ja poliitikaga seonduv. Ajakirjandus ja suhtekorraldus jäävad aga tagaplaanile. Siit kerkib pinnale uus probleem: ehk kaotab niivõrd üldine instituudi nimetus mõne osakonna identiteedi?

Samas ei tohiks ühiskonnateaduste instituudi nime kallal norida – samamoodi on filosoofia ja semiootika instituut väga lai mõiste. Kes oskaks arvata, et filosoofia instituudis saab ungari keelt õppida?

Väidetavalt luuakse ühise instituudiga lähedaste erialade vahel paremad koostöövormid. Mis saab aga ühtekuuluvustundest? Ühinenud instituudis  suureneb küll üliõpilaste arv, kuid selle arvelt väheneb solidaarsus. Paratamatult on mõlemal nüüdseks juba liidetud instituudil välja kujunenud ka oma traditsioonid. Nende jõus hoidmiseks tõmmatakse aga kahe instituudi vahele lõhe. Kas AKI kevadgrillist saab nüüd ÜTI kevadgrill?

Kui aga vaadata medali teist külge, siis teoreetiliselt peaks ühine instituut jällegi üliõpilaste ühtekuuluvustunnet süvendama. Nimelt puutuvad samas instituudis õppivad tudengid rohkem kokku nii ühistes loengutes kui ka puhkeruumides.

Tänu instituutide ühinemisele ja kahe eri valdkonna lõimumisele võib ehk lähitulevikus Eesti ajakirjanduses rohkem kohata ka sotsiaalpoliitikaga seonduvaid artikleid. See on ainult positiivne.

Suurim pluss instituutide ühinemisel on aga loomulikult see, et instituudid saavad sarnaseid erialasid omavahel paremini kombineerida ja teadustööd edendada. See pluss kaalub ilmselt kõik negatiivse üles.

Albert Einstein on öelnud, et elu on nagu jalgratas – selleks, et tasakaalu hoida, tuleb edasi liikuda. Samamoodi liigub tuleviku suunas ka uuendusmeelne Tartu ülikool, eesmärgiga luua lähedaste erialade vahel suurem sünergia.

Seda, kas hiiglaslikul mesilaspesal on omad võlud või valud, teab ainult tulevik.  Eestlastel on tavaks öelda, et häid lambaid mahub ühte aedikusse palju. Küllap mahub ühte mesilaspesasse korraga ka palju häid mesilinde.

Priscilla Õmblus

Eesti ja soome-ugri keeleteaduse 3. aasta üliõpilane

Jaga artiklit