Pidu ja pillerkaar muremõtete saatel
Enne kui kõik mälu- ja kultuuriasutused viiruse leviku tõttu kuni mai alguseni suleti, kogunesid Eesti pärimusmuusikud märtsikuu neljandal päeval Eesti Rahva Muuseumis, et avaldada ühise kontserdiga toetust Eesti Rahvaluule Arhiivile.
Eesti Kirjandusmuuseum ja sealne eesti pärimuskultuuri varasalv Eesti Rahvaluule Arhiiv on sattunud keerulisse olukorda – nimelt on muuseumi rahastamine olnud aastaid valdavalt projektipõhine ning nüüd jäi asutus ilma ka teadusrahast. Riigi toetuseta satub küsimuse alla arhiivi senise töö jätkumine, st kultuuripärandi kogumine, hoidmine ja avalikkusele vahendamine uurimuste, andmebaaside ja väljaannete kaudu. Probleemist tundsid end puudutatuna eelkõige muusikud, kes inspireerituna eesti pärimusest ja folkloorist on just sealse kuldse kambri materjalide abil sillutanud oma tee muusikamaailma.
Hoolimata vihmasest päevast ja esimestest hirmutavatest viiruseuudistest oli Eesti Rahva Muuseumi silla-ala rahvamuusikahuvilisi pilgeni täis. Pärimusest pakatavat õhtut, kuhu oli muusikat kuulama tulnud üle tuhande inimese, juhtis seto kuube riietatud tuntud löökpillimängija Reigo Ahven.
Meeleoluka õhtu avasõnad ütles Viljandi pärimusmuusika festivali pealik Ando Kiviberg, kes koputas riigijuhtide südametunnistusele, et nad hoiaksid meie kultuuri alustalasid: kelle siis veel, kui mitte meie rahva ülesanne on oma kultuuri ja alusväärtusi hoida ning tulevastele põlvkondadele säilitada? Kiviberg tsiteeris praeguseks juba üle saja aasta tagust iseseisvusmanifesti, et meenutada seda nüüdsetele riigijuhtidele. Samas rõhutas ta, et kontserdi eesmärk ei ole kedagi manitseda, vaid juhtida tähelepanu armastusele eesti pärimuskultuuri vastu, mida loojad – nii poeedid, muusikud kui ka kunstnikud – ühiselt jagavad.
Kontserdil astus järjestikku üles pärimusmuusikute koorekiht. Esimesena tervitas peaministrit hädaabikõnega Mari Kalkun. Koos poetess Kristiina Ehiniga olid nad protestilauluks inspiratsiooni leidnud Miina Härma ja Anna Haava laulust „Ei saa mitte vaiki olla“. Autorid pühendasid selle eelkõige rahvusteadustele ja Eesti Rahvaluule Arhiivile. Kuu aega varem esmakordselt ettekandele tulnud lugu oli lumepalli veerema pannud: sellest saigi alguse kogu aktsioon Eesti Rahvaluule Arhiivi kaitseks, sealjuures ka tol õhtul toimunud kontsert.
Iga etteaste vahel näidati videoklippe, mille allikaks oli sisuliselt guugeldamine: esitleti varakambri põhjatuid andmebaase ja tutvustati vaharullidele või magnetofonilintidele talletatud originaalsalvestisi. Seinakõnel ehk slaidiesitluses näidati laulikute mustvalgeid pilte ja teaduslikke transkriptsioone ning toodi esile pärimuse kogujad Herbert Tampere, Armas Otto Väisänen, Tuule Kann, Pille Karras, Ingrid Rüütel ja teised.
Kontserdil esinesid tuntud pärimusmuusikute koosseisud. Teiste hulgas astus lavale ka 2019. aasta parima muusiku Etnokulbi saanud Sander Mölder koos Sänni Noormetsa, Jonas Kaarnametsa ja Kristjan Kallasega. Muusikute punt esitas Ingrid Rüütli kogutud lugu „Mina elan Muhu saares“. Möldri töödeldud versioon sellest palast nomineeriti mullu ka aasta loo Etnokulbile.
Elektronmuusika sümbioosis kõlanud originaalsalvestist kaunistasid viiuli pikad kõrged noodid või pizzicato’na mängitud korduvad motiivid. Igal löögil ühtlaselt kõlanud floor-tom'i rütm viis kuulajad tantsisklevalt kaugustesse rändama, ruumi täitsid ka elektrikitarri helivarjundid. Esitus mõjus kontserdi algul heatujulisena ja pani unustama muremõtted, mille pärast oldi üldse Eesti Rahva Muuseumisse kokku tuldud.
Eesti torupillitraditsiooni edendaja Cätlin Mägi esitas parmupillil seto loo „Lüttat-tüttat“, mis koosnes kahest palast: imitatsioonist ja sarvepilliloost. Luuperit ja elektroonikat kasutades tekitas muusik eriilmelise atmosfääri, justkui oleksin kuulajana sattunud 1913. aastasse, mil soome etnoloog Armas Otto Väisänen selle loo kogus. Samal ajal oli helipilt kaunistatud moodsa kõlaspektriga. Mägi tõstatas enne loo esitamist mõtte, et Eesti Rahvaluule Arhiivi nime lühendamine esitähtedega ERA ei tähenda, et tegemist on eraasjaga, nagu riigimehed on tema arvates sellest aru saanud.
Kandlega lavale tulnud vabariigi pillimees Juhan Uppin tsiteeris president Lennart Merit, kes oli 1996. aastal Tartu Ülikooli aulas peetud kõnes rääkinud rahvaluule väärtusest. Zetode ja Trad.Attacki liige Jalmar Vabarna aga küsis, miks on meil Eesti Rahvaluule Arhiivi vaja, ja vastas ise: ilma selleta ei teaks maailm, et peale Arvo Pärdi on meil veel palju rahvuslikke aardeid, nagu Anne Vabarna või Ilana Taarka. Võib kujutleda, milline oleks olnud Veljo Tormise looming, kui usinatel etnoloogidel ja folkloristidel poleks olnud arhiivi, kuhu kogutud materjali talletada.
Pärimusmuusikute korraldatud kontsert oli saalisolnutele tore õhtuviide, kuid tegelikult juhtisid muusikud tähelepanu muredele, mis varjutavad eesti pärimuse ja rahvateaduste tulevikku. Seeläbi saab mõjutatud ka praegu õitseval pärimusmuusika skeenel tegutsejate tulevik. Kas me oleme sellega nõus?
Kontserti saab järelvaadata UTTV-st.
Silvia Luik
loodusmuuseumi ja botaanikaaia ürituste koordinaator
Lisa kommentaar