Merilyn Merisalu
FOTO: Lauri Kulpsoo

Lõpp tühja tünni tüminale!

Toimetaja

20. jaanuari Postimehes ilmunud arvamusloos „Rahvuskultuuri surm“ võrdles kolumnist Andi Hektor valitsuserakondade emotsionaalselt ülesköetud trummipõrinat rahvuskultuuri ja emakeele kaitseks pigem tühja tünni tüminaga.

„Vaatan kõiki neid sõnavõtte eestluse ja keele kaitseks – see kõik on demagoogia, kui ei järgne ratsionaalseid tegusid ja probleeme ei lahendata,“ kirjutas ta. Kuigi alles äsja tähistasime suurejooneliselt emakeelse kõrghariduse 100. aastapäeva, on Hektori sõnul kõrghariduse ja teaduse rahastus alates aastast 2012 vähikäiku teinud.

Nõnda on viimased aastad haritlas- ja teadlaskonnale pakkunud rohkem meelehärmi kui rõõmu. Suure hurraaga sõlmiti teaduslepe, kuid peagi sellest taanduti, sest raha on vähe ja see tuleb kulutada kindlasti kuhugi mujale.

Kui lubaduste katteks veidi lisaraha leitaksegi, on tavaks suunata see sinna, kus saab kasu kokku lugeda kiiresti ja rahas, kaugemale tulevikule mõtlemata. Rahvusülikoolile soovitakse õnne, aga rahvusteadused ise jäetakse sisuliselt vaeslapse rolli.

Tundub, et tegudeni jõutakse alles siis, kui juhtub midagi traagilist. Nii võeti karistusseadustiku uuendamise küsimus riiklikult luubi alla alles pärast seda, kui Saaremaal juhtunud liiklusõnnetuses mitu inimest elu kaotas.

Kurioossel kombel võitlesid samad poliitikud, kes nüüd soovivad saata purjus juhid vanglasse šokikaristust kandma, alles hiljuti selle eest, et alkoholiaktsiis langeks ja inimestel oleks võimalik sama raha eest rohkem kesvamärjukest osta.

Jaanuari lõpus tegi eelmise aasta statistikast kokkuvõtte ka Päästeamet. Selle peadirektor Kuno Tammearu pidi nentima, et joobes hukkunute osakaal ja ka keskmine joobeaste on kasvanud.

„Tules hukkunute joove oli eelmisel aastal keskmiselt 2,94 promilli, kõrgeim suisa 4,9. See on väga murettekitav tendents. Eksperdid prognoosisid, et alkoholiaktsiisi langetamine toob kaasa alkoholi tarbimise tõusu, ning tundub, et prognoosisid õigesti,“ tõdes Tammearu.

Sellega, et tuul on muutlik, on inimesed harjunud. Kahjuks hakkame üha rohkem harjuma sellegagi, et muutumisaldis on ka otsustajate meel. Tähtsamaks peetakse seda, kuidas kõvemat häält teha või kust rohkem raha saada.

Muidugi tuleb tähtsatest teemadest ja muredest rääkida. Peabki rääkima. Aga ainult jutuks ei tohi see jääda. Tuleks lõpetada tühja tünni tümitamine ja täita see millegi kasulikuga.

Usaldagem otsuste kaalumisel päris asjatundjaid, mitte „asjatundjaid“. Unistagem suurelt, aga tegutsegem realistlikult. Tuleks olla aus nii enda kui ka teiste vastu ja mõelda läbi, kas just see, mida teeme, on võimalik ja vajalik.

Kõige halvem on määramatus ja otsustamatus. Kui need on meie igapäevased saatjad, siis satume segadusse, väsime kiiresti ja kaotame usalduse nende vastu, kellega meid just usaldus siduma peaks. Palju parem on olla konkreetne, eriti kui konkreetset otsust toetavad (teaduslikud) faktid. See peab paika nii poliitikas kui ka igapäevaelus.

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit