Andero Nimmer ja Fredy Schmidt toovad Eesti elektroonilise popmuusika areenile värskust.
FOTO: Merilyn Merisalu

NimmerSchmidti eri näod

Arvustus

Eelmisel aastal Tartu ülikooli lõpetanud muusikakriitik ja saatejuht Siim Kera on arvustada võtnud mullu suvel ajaloo magistriõpingud selja taha jätnud Andero Nimmeri ja Fredy Schmidti ansambli NimmerSchmidt debüütplaadi «Kirgede torm».

Ma mäletan, kui arvustatava ansambli kaks liiget käisid kevadel ühel Tartus toimunud peol ringi suure murega: bänd on tegemisel, juba mitu lugugi olemas, aga nime ei ole. Nii nad üritasidki piduliste käest seda üht geniaalset nime välja meelitada. Tundub, et nime leidmine teiste abiga ei tulnud välja ja poisid said sellega ise hakkama, sest järgmisel hommikul võis hommikusööki süüa teadmisega, et loodud on uus duo NimmerSchmidt.

Kes ei tea, siis eelnimetatud kollektiivi muusikud Andero Nimmer ja Fredy Schmidt (tuntud ka Animal Dramast) võitsid 2012. aastal Laika Virginiga Eesti muusikaauhindade jagamisel parima alternatiivalbumi tiitli. Pärast seda muidugi muust ei kuulnud kui ansambliliikmete omavahelisest jagelemisest. Jäi mulje, et vähemalt kord päevas mindi lahku ja tuldi uuesti kokku. «Vaib sai otsa,» põrutas Nimmer Elu24-le, kui Schmidt oli taaskord Laikast ära läinud. Nüüd on Nimmergi sealt tulema tulnud ja valmis on duo, mis võiks nime poolest Saksamaalgi laineid lüüa.

«Kirgede torm». Super. Lõpuks ometi on kultuurilukku jälje jätnud Tartus toimuv iganädalane muusikaviktoriin! Just seal osaleb ning tihti ka võidutseb albumi nime kandev võistkond. Muidugi on teise variandina võimalik, et NimmerSchmidti poisid veetsid üksildasi õhtuid samanimelise Saksa seebiseriaali seltsis, kuid ma ise tahan uskuda esimest versiooni! Teie ei pea.

Albumi puhul tegi mind kohe rõõmsamaks fakt, et Fredy on võtnud rahulikuma lähenemise ning ei veiderda oma häälega enam nii palju kui varem, tema hääletorust pole nii sirgjoonelist vokaali veel kunagi varem välja pigistatud. Varem juhtus ikka, et Laika Virgini või Animal Drama looga võis kaasa saada sõidu vokaalsel ameerika mäel, mis sisaldas minimaalse aja jooksul kõikvõimalikke metsikuid tõuse ning langusi. Lõpuks käis pea ringi ning pala oli ununenud. Aga olgem korrektsed, tegelikult pole ka Nimmer nii konkreetset popmuusikat kunagi varem teinud.

Album kõlab üsna pretensioonitult, üle pole mõeldud ning deep sünonüümiks ei kõlba. Lood jäävad kolme minuti kanti, ruulib salm-refrään-salm-ülesehitus. Põhiliselt loovad õhkkonda süntesaatorid ja elektroonika, vahepeal saab helimassiivist välja peilida mõned kitarrid. Moodne süntpop. Võimalik, et paneb isegi tantsima. Avalugu «Palmisaar» algab tempokalt, britpopilikud kuuekeelsed teevad sissejuhatuse ning edasi hakkab peas kumisema karm bass. Kahjuks ei teki kordagi tunnet, et selle pala saatel võiks eksootilise saare putukaid karta, kookosemahla rüübata või paljalt surfata.

Päikseliste teemade või kõladega lugusid tuleb nagu torust. «Öisel järvel» ja «Pilvelõhkuja» on mõnusad. Kohati oleks nagu The Beach Boysi meloodiad, siis kuuleb Claire’s Birthday kitarri, edasi Owl City ja tagasi moodsa chillwave’i rüppe. Tore, selliste lööklaulude saatel isegi suvitaks. Eesti Laul 2014 poolfinaali valitud «Sandra» võidab konkurentsitult albumi kõige nakatavama pala tiitli. Hitipotentsiaal täiesti olemas, kõri paneb laulma, keha liikuma. Kerge kuulamine. Ballaad «Hea» on viienda palana õiges kohas, võtab albumilt tempot maha, poolitab seda natukene ning rahustab inimesi.

«Eelmise suve saladus» õudu ei tekita, korralik elektropop Cut Copy stiilis, mis on kindlasti üks plaadi tipphetki. Loo teine pool tekitab idee, et nimmerschmidtlased võiks eksperimenteerida korraliku David Guetta stiilis tümakaga. Ma usun, et tuleks välja ja rahvale läheks see kindlasti peale. «Davai, tüdrukud, teeme raha!» ütles pikkade jalgadega neiu Lamice’i paroodiapärlis «Kehad kuumad». Kui lausele soo-operatsioon tehtud, on mul samasugune eksperthinnang edestada luubi all olevatele muusikutele.

Albumi nimilugu on tore kulgemine, võrreldes eelmise palaga on heliradikalt küte maha keeratud ning tulemuseks biit, mida välismaised adult-oriented-pop-raadiod kindlasti mängiks, kui seda ainult imelikus keeles ei lauldaks. Vürtsi lisavad sätendavad 80ndate sündid. Hea valik, stiilne laul. Kõrva jääb «Sügisball», mis viskab pilgu aastakümnete taha soft-rock’i maailma. Albumi lõpu eel veel uusi žanreid avastama! Tegelikult on lugu mõnusaks vahelduseks, aga ma ei suuda kuidagi otsustada, kas see kõik häirib mind või mitte, kergelt sahisevad ja susisevad kitarrid on plusspunktiks, kuid loos puudub elu. Kuulan ja kuulan, kuid emotsioon, mis võiks vallanduda, on end kuhugi siseorganite taha tolmu sisse ära peitnud.

Lõpulugu «Lootes selget ööd» pole jällegi kõige matsakam lehm karjamaal. Otseselt midagi häda ei ole, kuid kuna kogu plaadi teine pool on üldiselt uimasem, siis võiks vähemalt kulminatsioon uhke olla.

Selline see «Kirgede torm» on. Ebaühtlane ja normaalne. Mõni lugu jääb nõrgaks, tugevamad laulud just Simon & Garfunkel pole, aga tõele näkku vaadates oskavad poisid pop-pala kirjutada küll. Lõpu eklektilised seiklused ka mööda alla külgi alla ei jookse. Eks annaks veel kõvemalt vajutada, jalg pedaalile, pop ei hammusta! Kohati oli tunda seda kõige hullemat võimalikku stsenaariumit «liiga alternatiivne, et olla peavool, liiga peavool, et olla alternatiivne». Kui see korraliku puuhöövliga maha lihvida, saab edasi ainult ülesmäge minna. Vaib hakkab taas tekkima.

Siim Kera

kirjandus ja kultuuriteadused (2013)

Jaga artiklit

Märksõnad

muusika