Tartu ülikooli 300. aastapäeva tähistamine 1932. aastal kujunes kahtlemata Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli tegevusaja suurejoonelisimaks ürituseks, kuhu kutsuti külalisi kõikjalt Euroopast ja kaugemaltki.

Noorel Eesti Vabariigil ja iseäranis rahvusülikoolil oli vaja midagi, mis lisaks ajaloole au ja sära. 1930. aastatel sobis kolmsada aastat varem Rootsi kuninga asutatud Academia Gustaviana, 1690. aastast Gustavo-Carolina, selleks suurepäraselt – iseäranis kui võtta arvesse Eesti toonast üha tugevamat kultuuriorientatsiooni Skandinaavia poole.

Just seepärast võetigi majanduskriisiaegsete raskuste kiuste ette ülikooli 300. aastapäeva mälestusväärne tähistamine.

Külalisi kutsuti pidustustele kõikjalt üle maailma ning nii oli ülikoolide ja teiste teadusasutuste saadikuid eurooplaste kõrval ka Ameerika Ühendriikidest, Lõuna-Aafrika Vabariigist ja Austraaliast. Mõistagi polnud kaugeltki kõigil kutsututel võimalik Tartusse sõita, ent sellest hoolimata oli oma esindaja saatnud üle kuuekümne ülikooli ja instituudi.

Tulijate hulgas oli ka mitme riigi esindajaid. Tähtsaim neist oli kindlasti Rootsi kroonprints Gustav Adolf, kes kinkis ülikoolile kunagise akadeemia rektori skeptrite koopiad, mida võib tänini näha ülikooli muuseumi varakambris. Kõikjalt maailmast saabus auaadresse ja sadu õnnitlustelegramme.

Juubeli puhuks anti välja hulgaliselt temaatilisi raamatuid, näiteks «Tartu Ülikool sõnas ja pildis 1919–1932», «Eesti üliõpilaskonna ajalugu», «Tartu Ülikooli ajaloo allikad» ning koguni võõrkeelsed «L’Université de Tartu 1919–1932» ja «Universitetet i Dorpat under svenska tiden», millest viimane oli pühendatud Rootsi-aegse ülikooli tutvustamisele.

Eesmärgiga siduda Eesti- ja Liivimaa põlisrahvad ülikooliga avaldati uurimused eestlastest ja lätlastest Tartu ülikoolis. Ülikooli ajaloo mõttes osutus põnevaks ka Ilmar Tõnissoni ja filmimees Theodor Lutsu eestvõttel vändatud dokumentaalfilm «Alma mater Tartuensis».

Kolmepäevaste pidustuste kava osutus üsna tihedaks. Ehkki juubeli tähistamine algas 29. juuni hilisõhtul muljetavaldava tõrvikurongkäiguga, kus osales ilmselt tuhandeid akadeemilise perekonna liikmeid ja linnakodanikke, olid ka kaks järgmist päeva üritustega täidetud. Näiteks toimus 30. juuni hommikul peahoone aulas aktus, seejärel külastati ülikooli asutusi ning päev lõppes piduliku õhtusöögi ja balliga Vanemuise teatrimajas.

Intrigeeriva kõrvalpõikena võib mainida, et – ühelt poolt ilmselt kulude kokkuhoiuks, teisalt ka isiklike tutvussidemete tõttu – paljude teiste külaliste seas majutati ülikooli õppejõudude ja teiste väärikate tartlaste kodudesse ka kõige kõrgemad aukandjad. Näiteks Rootsi kroonprints ööbis Jaan Tõnissoni kodus ning Läti Ülikooli rektor, arstiteadlane Mārtiņš Bīmanis emeriitrektor Hendrik Koppeli juures.

Rootsi ülikooli 300. asutamisaastapäeva tähistamise tähtsusest ja pidulikkusest annavad parima ettekujutuse üritustel osalenute mälestused. Näiteks on professor Aadu Lüüs pagulasaastail meenutanud, et tõenäoliselt oli ülikooli juubel olulisim rahuaegne sündmus Eestis, sest siis tunti Eesti ja Tartu ülikooli vastu huvi paljudes kaugetes maades.

Ka rahvaluuleteadlane Matthias Johann Eisen on 1. juuli õhtul oma päevaraamatusse märkinud, et «peale audoktorite asja jättis juubel kõigiti rahuldava mulje». Nimelt osutus tõrvatilgaks meepotis asjaolu, et kui välismaalasi valiti Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli audoktoriks 38, siis eestlasi vaid neli ja needki olid kõik viimseni poliitikud. Suurema pahameeletormi, iseäranis üliõpilaste seas, pälvis audoktoriks valitud haridusminister Jaan Hünerson, kes oli kurikuulsaks saanud nii üliõpilaste arvu vähendamise kui ka ülikooli eelarve kärpimise plaanidega.

Ent kõike arvesse võttes oli see pikemas perspektiivis siiski vähetähtis asjaolu. Palju olulisem oli see, et kokkuvõttes kujunes Tartu ülikooli 300 aasta juubeli tähistamine kriisiaastaist hoolimata meeldejäävaks ning seda kajastasid kodumaiste väljaannete kõrval ka kümned piiritagused ajalehed.