Vasakul pool on Viimsi rauaaegsest tarandkalmest ning paremal Iru pronksi- ja rauaaegsest linnusest leitud gastropoodi (teo) fossiil. Viimast on kasutusjälgede järgi otsustades ilmselt kantud nahariba otsas ja tõenäoliselt on tegu amuletiga.
FOTO: erakogu

Arheoloogia teadur otsis kadunud tõlgendusi

Teadus

Eesti arheoloogiakogude hoidlariiulitel seisab palju esemeid, mille olemuse, kogumise põhjuse ja kasutusala üle pole mõtiskletud ilmselt kordagi pärast riiulile seadmist. Kristiina Johanson püüdis oma doktoritööd kirjutades anda sellistele esemetele tõlgendusi.

Arheoloogia teaduri Kristiina Johansoni doktoritöö «Puuduvad tõlgendused. Looduslikud ja jäänukleiuna interpreteeritud esemed Eesti arheoloogiakogudes» teemavalik kasvas välja magistritööst.



Kristiina Johansoni jaoks on arheoloogias kõige põnevam see, et väikese leiu põhjal on võimalus kui mitte just ajalugu ümber kirjutada, siis vähemalt täpsustada mõnd olulist teadmist meie mineviku kohta või leida esemeline tõestus mõnele kaua peas keerelnud hüpoteesile. (FOTO: erakogu)

Nimelt oli ta oma magistritöös käsitlenudEestist leitud varreauguga kivikirveid, millest üle 90% on juhuleiud – see tähendab, et nende leidudega ei kaasnenud muid esemeid ja nende mahajäämise põhjused on teadmata. Selliste esemete peale satutakse tihti näiteks põllu kündmisel kohtades, kus ei ole olnud kiviaegset asulat ega matmispaika.

Ühe võimalusena pakkus Johanson magistritöös, et kivikirveid võidi kasutada ka nende valmistamisest palju hiljem. Osa neist on võinud maha jääda hoopis kesk- või uusajal või lausa 19.–20. sajandil. Põhjuseks võivad olla rahvalikud uskumused – nimelt usuti, et kivikirved ja -talvad, tulekivist noad ning noole- ja odaotsad, tuluskivid jm on taevast kukkunud. Ühe levinud legendi järgi kukkus iga kord, kui välku lõi, taevast alla eriline kivi. Seetõttu nimetatakse selliseid kivist leide piksenoolteks ja kirjalike allikate järgi otsustades on need näiteks Euroopas tuntud olnud juba paar tuhat aastat.

«Asusin teavet otsima Eesti arheoloogilisest ja ka folkloorsest materjalist ning leidsin, et Eestiski on usk taevast kukkunud maagilistesse kividesse vähemalt 19. sajandil olemas olnud. Oletades piksenooleusu laia levikut üle Euroopa ning kontaktide laienemist viikingiajast alates, võis eeldada, et seda uskumust tunti ka meie aladel juba viikingiajast peale,» meenutas Johanson.

Edasi uurides selguski, et nii mõnigi kiviaegne kirves on tõepoolest seostatav hoopis hilisema perioodi muististega. 

Puuduvad tõlgendused

Kivikirveste juurest jõudis Johanson kivide ja fossiilideni. Nii Eesti folkloor kui ka muu Euroopa lapidaariumid (ennekõike mineraalide, kivimite ja fossiilide meditsiinilistele, maagilistele ja müütilistele omadustele keskenduvad tekstid) ja entsüklopeediad kinnitavad, et «piksenoolteks» on muu hulgas peetud ka ümaraid kive ja fossiile.

Kui teadur hakkas pärast kirjalike allikate läbitöötamist üle vaatama arheoloogilist materjali, selgus, et arheoloogid on üles korjanud ootamatult palju looduslikke kive ja fossiile.

«Fossiilid ja kivid on peamised leiukogudesse jõudnud looduslikud leiud. Lisaks kogutakse väljakaevamistel ja säilitatakse hoidlates looma- ja inimluid ning taimejäänuseid, samuti võetakse pinnaseproove – neid säilitatakse luukogudes ja loodusteaduslikes kogudes,» selgitas Johanson.

Paljude leiukogudes säilitatavate kivide ja fossiilide kohta ei ole kuidagi võimalik öelda, mis võis olla arheoloogi sundinud neid koguma. Doktoritöös pakkus Johanson ühe võimaliku ajendina akadeemilist tausta. Kaevandis märgatavate looduslike leidude tähenduse üle võib mõnda uurijat panna mõtisklema näiteks kohaliku folkloori või geoloogilise ajaloo tundmine.

Nõukogude aja ratsionaalsete otsuste taustaks oli ka üldine akadeemiline õhustik. Kogumise ja detailse dokumenteerimise väärseks peeti siis pigem leide, mis andsid teavet kunagise asula või matmispaiga kasutusaja või iseloomu kohta.

«Kindlasti on oluline olnud kaevamistööde iseloom. Näiteks päästekaevamiste tempo on sageli kiirem kui probleemkaevamiste oma ning nii ei pruugita looduslikele leidudele erilist tähelepanu pöörata,» mõtiskles Johanson.

Samuti võib valikut mõjutada kaevamiskeskkond. Põhja-Eesti paealadel on fossiile ka moreenis palju rohkem kui Lõuna-Eestis ning neid ei ole kaevamistel enamasti erilisteks leidudeks peetud.

See, mille poolest peetakse leide eriliseks, oleneb teaduri hinnangul kõige enam kaevajast. Johansoni sõnul vaadatakse üldiselt esimesena seda, kas looduslikuna tunduval esemel võib olla mingitki märki inimese sekkumisest. Tähelepanu äratavad näiteks ümmargused kivid, mida loodusest naljalt ei leia, või kivid, mille pinnal on näha lihvimisjälgi.

«Mõned arheoloogid mõtlevad ka sellele, kas kivi või fossiil võib olla kohalikus pinnases olemas. Leiuna võetakse kive üles näiteks turbapinnasest, kus looduslikult ei tohiks kive olla. Osa väljakaevamistel kogutud kividest otsustatakse hiljem leide pestes ja leiunimekirja koostades siiski kõrvale jätta, nende kohta on aga raske tagantjärele mingit oletust teha,» rääkis ta.

Maagilised omadused

Nii tänapäeval kui ka varasemal ajal on inimesi pannud fossiile ja veeriskive koguma ebaharilik või ligitõmbav välimus. Johanson kasutas oma doktoritöös sellest rääkides väljenditkivimaania, mis peale silmatorkava välimusega kivide kogumise vajaduse hõlmab ka kalduvust omistada neile üleloomulikke omadusi.

Selle taustana käsitas teadur inimestele universaalseid kognitiivseid mustreid. Nimelt on inimestele universaalselt omane kontraintuitiivsus ehk kalduvus omistada elututele esemetele elavate objektide omadusi.

Lisaks tuli arvestada vähemalt keskaegset, aga küllap juba varemgi levinud arusaama Maast kui elavast organismist, kus nii kividel, taimedel kui ka loomadel oli ülesanne teenida inimest kui neist kõrgemat olendit.

Samuti on inimestele omane maagiline mõtlemine, loodusest seoste otsimine selleks, et leida lahendusi probleemidele, näiteks haigustele või nõidusele. Sarnasusmaagia printsiibi järgi sobisid näiteks kollased kivid ravima kollatõbe, punased peatama verejookse jne.

«Selles mõttes jätkub kivimaania oma kontraintuitiivsete juurtega ju tänapäevani. Inimesed otsivad mererannast auguga kive, sest usutakse, et need toovad õnne, ning kõikvõimalikud kristallipoed pakuvad võimalust tulla ja tunda ära «oma kivi»,» märkis Johanson.

Sellest teemast tuletas teadur doktoritöö ühe uurimisküsimuse. Nimelt uuris ta lähemalt ka seda, milliseid uuritud esemetest võidi kasutada igapäevamaagias. Seni puudus Eesti arheoloogiakogudes selline leiukategooria ning kogutud materjali põhjal selgus, et meie arheoloogilised kontekstid peaksid sisaldama hoopis enam kaitse- ja ravimaagilistes toimingutes kasutatud esemeid.

«Igapäevamaagias kasutatud esemete otsimine arheoloogilises materjalis oli loogiline samm edasi mitmest uurimisteemast, millega olin varem tegelnud. Näiteks kivikirveste pidamist «piksenoolteks» olin uurinud juba magistritöö raames ja Eesti Rahva Muuseumis olin läbi vaadanud rahvameditsiini kogu,» jutustas Johanson.

Just ERM-i kogu ravikivid ja loomade kehaosad, mida on kasutatud rahvapärastes maagilistes ravivõtetes, andsid uurijale vihje, et maagilistes toimingutes kasutatud esemete mitmekesisus võib olla väga suur. Kahtlemata innustas Johansoni ka folkloorne aines, millega ta oli tegelnud juba magistritöö ajal.

Eesti ja muu Euroopa kesk- ja uusaegsed kirjalikud allikad näitasid maagilistena kasutatud esemete suurt variatiivsust. Sealt jõudis Johanson loogiliselt ka arheoloogilise materjalini ja küsimuseni, miks tuuakse selles nii vähe esile maagilistes toimingutes kasutatud esemeid.

«Nii kirjalikele, folkloorsetele kui ka etnograafilistele allikatele toetudes tekkis õigustatud oletus, et ehk me lihtsalt ei suuda maagilisi esemeid arheoloogilises materjalis tuvastada. Mina keskendusin oma otsingutes veeristele, fossiilidele ja varasematele kiviesemetele, ent tegelikult võiks maagilistes praktikates kasutatud esemeid otsida ükskõik mis laadi esemete hulgast,» rääkis ta.

Selgemad mustrid

Hea näide on eesti rahvausundis tõrjemaagias kasutatud rauast noad ja nõelad, ennustamisel tarvitatud sõelad, ravimisel kasutatud rahvariidevööd või sõled, rääkimata näiteks kontaktmaagias kasutatud kivikestest, mille puhul olid olulised kogumise asjaolud – aeg ja koht – ning vahel ka välimus.

«Meie kategooriad on pigem kirjeldavad, kokku lepitud ja üldjoontes kõigile sarnaselt arusaadavad, näiteks savinõukild, sõlg jne. Küll aga arvan, et arheoloogid peaksid igapäevamaagias kasutamise võimalusele kaevamisel tähelepanu pöörama ning oma kahtlused vähemalt leiunimekirjades ära märkima,» pakkus Johanson.

Mida rohkem suudetakse võimalikke maagilistes toimingutes kasutatud esemeid tuvastada või vähemalt nende olemasolu kohta oletusi teha, seda paremini võiksid teaduri sõnul avaneda need mustrid, mis omakorda võimaldavad edaspidi selliseid esemeid kindlamalt tuvastada.

Muidugi teatakse, et inimesed on alati kasutanud mingeid esemeid igapäevamaagiaks, aga neid ei ole arheoloogilise materjali hulgas. Johansoni doktoritöö eesmärk oligi tuua see probleem arheoloogide teadvusesse.

«Kui dokumenteeriksime kaevamistel detailsemalt ka selliseid leide, mida me võib-olla esialgu peame prügiks, leiaksime igapäevamaagias kasutatud esemeid rohkem või suudaksime neid vähemalt paremini tuvastada,» avaldas ta lootust.

Ta tõi näiteks Soome arheoloogi Sonja Hukantaivali tegevuse. Kui Hukantaival hakkas üle kümne aasta tagasi tegelema ehitusohvrite teemaga, ei olnud selle kohta väga palju materjali, aga 2016. aastaks, kui ta kaitses sel teemal doktoritöö, oli sellega seotud esemete arv märkimisväärselt kasvanud.

«Põhjus oli väga lihtne: ta rääkis inimestele, et keskaegse hoone vundamendi alt leitud hobusekolju võib viidata ehitusohvrile, ning loomaluid, mida seni oli kaevandi alalt lihtsalt kokku kogutud, hakati dokumenteerima täpsemalt. Kui teised arheoloogid leiavad minu tööst inspiratsiooni, võiks tegelik igapäevamaagia uurimine arheoloogilise materjali põhjal Eestis ju tegelikult alles alata!» 

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja

Jaga artiklit