Ainuke tore asi uue vajaduspõhise õppetoetuse juures on see, et toetuse määrad on suuremad kui vanade õppetoetuste puhul ning need on mitmeastmelised (75, 135, 220 eurot).

Kõik muu lihtsalt purskub bürokraatiast, mida parandaks vaid see, kui riik mõtleks uuesti läbi, mis on ühe tudengi vajadus, mis on perekond ning keda võiks see toetus õieti üldse motiveerida.

Vajaduspõhise õppetoetuse põhjal on tudengi vajadus kindel sissetulek. Aga see kindel sissetulek on ainult väga vaese tudengi vajadus, sest kohe, kui tudengi kuusissetulek ületab ühe pereliikme kohta 280 eurot, seda vajadust enam ei ole. Ilmselt siis vanemad annavad või on tudengil hea teenimisvõimalus?

Sellisel põhimõttel jagatav toetus tähendab, et vajaduse näitaja on tulu, aga mitte kulud, kuigi tegelikult võiks arvesse võtta mõlemat asjaolu. Näiteks juba see on mitu korda suurem kulutus, kui ühest perest läheb rohkem kui üks laps paari aasta jooksul teise linna kõrgkooli. Isegi, kui vanemate kuupalk võimaldab ära elada, annab selline sündmus ikkagi rohkem tunda, kui vähem teeniva pere ühe lapse puhul, kes asub õpingutele oma kodulinnas.

Vajaduspõhine õppetoetus eelistab vaeseid tudengeid. Jah, õige lüke: vaesel noorel on võimalik saada hea haridus, luua kontakte, hakata kenasti teenima. Ühel sotsiaalsel grupil läks nüüd äkki kergemaks. Aga vajaduspõhine õppetoetus ei toonud päevavalgele ühtki uut sotsiaalset gruppi, kuna majanduslik toetus oli ka varem olemas, vaid jättis tähelepanuta ühe teise olulise sotsiaalse grupi – hästi õppivad tudengid.

Muidugi võib ka vaeste tudengite seas olla hästi õppivaid tudengeid ja vastupidi, aga igal juhul oli tulemuspõhise õppetoetuse korral raha saajate hulk suurem. Vajaduspõhise õppetoetuse tingimustele vastab kuni 2000 taotluse esitanud tudengit, mis on ligikaudu viis korda vähem kui vanasti põhitoetuse saajaid. Cum laude bakalaureuseastme lõpetanud tudengi jaoks on oluline vahe, kas ta saab sellest sügisest ka magistris 55 eurot kuus või mitte midagi, rääkimata uuest ja võõrast tundest, et hästi õppimine ja saavutused pole ühiskonnas enam mingi näitaja.

Vajaduspõhise õppetoetuse põhjal on perekond see, kuhu tudeng on sündinud, olgu reaalsus mis tahes. Perekond on see, kes on kirjas rahvastikuregistris: enamasti ema ja isa, õed-vennad, aga ka poolõed ja -vennad, kui vanemad on teineteisest lahus uue pere loonud. Kuni 24. eluaastani on tudeng oma perekonnas, sõltumata sellest, kas ta elab vanematega koos või kas nemad tudengit üldse toetavad.

Isegi kui näiteks 22-aastane tudeng saab miinimumpalka 272 eurot (neto) ja elab elukaaslasega tema vanaema pärandatud korteris, arvestatakse toetuse määramisel ikkagi ka tudengite vanemate sissetulekut ja mitte elukaaslase oma. 272 euroga saaks tudeng vajaduspõhist õppetoetust 75 eurot kuus, aga kui sinna lisada mõlema vanema ütleme 400-eurone kuupalk, on nii-öelda perekonna sissetulek 357 eurot inimese kohta ja tudeng ei saa toetust. Jah, ka siis, kui vanemad tudengile raha ei anna.

Kõrgharidusreform jäi poolikuks mitte ainult sellepärast, et mitu erinevat liiki õppetoetust asendati määramata ajaks ainult ühega, vaid ka perekonna mõiste on seaduses vananenud. See tähendab, et alla 25-aastane noor võib olla iseseisev ka abieluväliselt ja oma lapse ühe vanema hoolde jätnud teine vanem ei pruugi näha põhjust, miks anda raha tudengile, kes on sama vana kui tema oma esimest last saades. Vajaduspõhine toetus ei tohi lähtuda  ainult riigiportaalis leiduvatest arvudest.

Õppetoetuse määramise tingimused tuleb kiiremas korras üle vaadata!