Spordiajakirjanikelt eeldatakse erinevate meediumite ja vahendite valdamist.
FOTO: pixabay.com

Olümpiamängud kurnavad ja innustavad spordiajakirjanikke

Teadus

Harjumuspärasest pikemal pingelisel perioodil suureneb ühelt poolt ajakirjanike koormus, teisalt pakub tähtsal üritusel osalemine ja huvitavate võistluste jälgimine mõningast tasakaalustavat mõju ning suurendab motivatsiooni.

Olümpiamängud on sport­lastele, spordisõpradele ja ­ajakirjanikele erilise tähendusega: see on iga nelja aasta tagant toimuv suursünd­mus, millel on ajalooline mõõde ja tähtsus, seetõttu on see hea aeg ajakirjanike koormuse ning selle talumise uurimiseks. Nagu tippsportlane unistab sellele sümboolsele areeni­le jõuda, on sarnane unistus ajakirjanikelgi, kes tahavad oma silmaga tunnistada ajaloolisi mõõduvõtte. Spordiajakirjanike puhul peab arvestama sellega, et suu­rem osa neist võtab sporti väga tõsiselt ning ühtlasi on nii mõ­nelgi neist selja taga sportlase­ karjäär.

Kui varem on toimetustest olümpiale saadetud pigem koge­nud ajakirjanikke, kel on ajapikku kogunenud ulatuslik teadmiste­ pagas ja allikatevõrgustik, siis sel korral osutusid valituks ka lühema staažiga nooremad ajakir­janikud. Põhjuseid oli mitu.

 

Tehnoloogia võrdsustab

Kui varem oli pikem staaž kogunenud teadmiste tõttu eelis, siis nüüd saab noor ajakirjanik vajaliku teabe guugeldades ja sporditeemalistelt kodulehtedelt kätte, seega isiklike kontaktide mõju väheneb. Teine põhjus on see, et aja­ lehtedel on peale paberlehe ka võrguväljaanne ja sotsiaalmee­dia, mida täita. Ristmeedia ajastu eeldab väljaannetelt mitmekesise sisu tootmist. Internet ja sotsiaal­meedia pakuvad peale teksti veel võimalust edastada näiteks pilte, videoid, otseülekandeid (ehk live’e), fotokogusid, taskuhää­linguid, meeme ja nii edasi. See aga eeldab vastava materjali olemasolu. Uuringust tuli välja, et sellist mitmekülgset sisu on altimad looma noored ajakir­janikud, kes on tehnoloogias ja uues meedias kogenumad kui nende vanemad kolleegid.

Tehnoloogilised oskused ja orienteerumine eri platvormidel võib esmapilgul noore ajakirjani­ku jaoks olla rõõmustav oskus – neid usaldatakse suurvõistlusi kohapeale kajastama –, ent mitmele platvormile sisu loomine suurendab ühtlasi nende töökoor­must. Lisaks mitmekesistele ko­hustustele ilmnes uuringust, et nooremad ajakirjanikud kipuvad ka vaba aega tööle kulutama. Sa­mal ajal kogenumad ajakirjanikud võtsid puhkepause, mille ajal nad lülitusid täielikult tööst välja. Toimetustele annab üks­-inimene­-teeb-­kõike lahendus küll selge rahalise eelise (mitme inimese Riosse saatmine ja seal elamine on kulukas), kuid kauge­mas tulevikus ei pruugi erinevate ülesannete ühe inimese teha jätmine olla jätkusuutlik.

Noorematel kolleegidel, kellele langeb üsna sageli suurem töökoorem, ei ole veel piisavalt kogemust, et jagada oma jõuvaru­sid ega kavandada oma aega nii, et vähendada tööstressi või seda üld­se ära hoida. Veel üks tahk on see, et olümpiamängudele pääsemine on niivõrd suur sündmus, et see võib tekitada noores tavapärasest suurema soovi ennast tõestada. Sellest saavad toimetused palju kasu lõigata. Ohukoht on aga see, et noore ajakirjaniku mõtlematu ülekoormamine võib kaasa tuua noore inimese kiire läbipõlemise ja/või ajakirjandusest lahkumise.

 

Eestisse jäänute koormus

Kui võiks arvata, et Eestisse jää­ nud ajakirjanikel oli eelis selles, et neil polnud vaja pikka reisi ette võtta ja uute oludega kohaneda, nad said esmapilgul stressivabalt rutiinsetes tingimustes jätkata, siis tegelikult ilmnes nende ajakir­janike hulgas kohati isegi rohkem stressi ja rahulolematust. Üks põhjus oli see, et nende töökoormus oli tavapärasest suurem, sest käimas oli paljude spordialadega suursündmus, mida oli vaja kajastada. Peale sel­le jäi Eestisse jäänud ajakirjanike kanda nende kolleegide koor­mus, kes olid läinud Riosse. Sel­lele lisandus asjaolu, et nad pidid Rio kolleege toetama, samal ajal kirjutama lugusid nii paberlehte kui ka võrguväljaandesse. Pealekauba tasub taas mee­nutada, et spordiajakirjanikud on oma valdkonna fännid ning kui sooviti mõne lemmikala võistlust jälgida, tuli see sageli une arvelt. Ühes toimetuses pidid ajakir­ janikud oma juhti asendama, aga kuna eriolukorraks polnud süs­ teem piisavalt läbi mõeldud, osu­ tus see keeruliseks. Asendajateltekkis rollisegadus: nende uued tööülesanded olid juhi omad, ent oma ametikohalt jäid nad toimetuses ikkagi reporteriteks. See tõi kaasa mitmeid vastuolu­sid. Näiteks ei võtnud toimetajad nende esitatud nõudmisi arvesse, samuti puudus neil piisav autori­teet spordikülgede kujundami­sel – viimane sõna ei pruukinud neile jääda. Seetõttu sattusid nad mitme tule vahele, sest nende tegevust arvustas ühtaegu nii toimetus kui ka komandeeringus olev juht või kolleeg, kelle artiklit kujundati.

 

Öövahetused kurnavad

Toimetustes veedetud ööva­hetused tekitasid ajakirjanikes väsimust ja stressi, sest oma tavapärasest töörütmist tuli ümber lülituda, olla kaua üleval ja jälgida võistlusi, olles seal­ juures nende kajastuses täpne. Oli juhtumeid, kus ajakir­janikul tuli õhtuses vahetuses olümpiamänge kajastada, sai paar tundi magada ning pidi siis hommikusele toimetuse koosolekule jõudma. Samas öeldi teisest toime­tusest, et eelmisest olümpia­mängust oli õppust võetud, öövahetustest loobutud ning abitööjõuks praktikante lisaks võetud. Enda lõbuks jõudsid vähesed ajakirjanikud huvipakkuvamaid spordialasid vaadata, seda tuli sageli oma uneaja arvelt teha. Väsimusest tehtud väike vää­ratus tõi kaasa ründava tooniga lugejakirjad ja halvustavad märkused sotsiaalmeedias või võrgus olevate lugude juures. Mõnel juhul tegid ka kollee­gid märkusi. Kõik see mõjus väsinud ajakirjanikele omakor­da halvasti, sest sel ajal täitsid nad toimetuse nõudmisi enda heaolu arvelt ja ennastohver­davalt, ent pälvisid väga vähe edasiviivat või head tagasisidet.

Nii Eestis kui ka Rios töötanud ajakirjanikud jäid ise oma kurnatust hinnates pigem tagasihoidlikuks, kuid nentisid, et nad olid valmis hullemaks. Teisalt näitasid aga mitmed asjaolud, et nad olid suure pinge all: osa ajakirjanikke vajas õhtuti alkoholi, et lõõgastuda ja välja lülituda, mitu ajakirjanik­ku jäi vahetult pärast olümpia­mänge (või selle ajal) tõsiselt haigeks, mõned Eesti kolleegid nentisid, et ei näinud graafiku tõttu lähedasi, ning mõned, kes nägid, ei suutnud nendega eriti suheldagi.

 

Virgo Siil

UT peatoimetaja
virgo.siil [at] ut.ee

Jaga artiklit