Rektoriga uue aasta puhul intervjuud tehes vaatasime möödunule ja mõtlesime tulevikule. Korduvalt kerkisid me vestluses esile muutused ja muudatused. 23. detsembri ootamatule muutusele ei viidanud siis veel miski.

Ülikooli, hariduse ja teaduse muutustest ja muutmistest rääkimine on klišeeks muutunud. Kui vastavaid arutelusid ja sõnavõtte jälgida, kipub jääma mulje, nagu oleksid muutused alati midagi uut ja ootamatut.

Enne Tartu ülikoolis õpingute alustamist jäi väljastpoolt vaadates mulje sellest kui tavasid järgivast, jäigast ja alalhoidlikust asutusest. Nii õpingud kui ka siin töötamine on arusaama ümber kujundanud. Näen oma instituudis õppides ja ka töö käigus akadeemikute, lektorite ja juhtidega vesteldes, kuidas ülikool püüab pidevalt ühiskonna vajaduste ja võimalustega sammu pidada.

Selleks korraldatakse suuremaid ja väiksemaid valdkondade ning õppekavade hindamisi, püütakse ettevõtteid partneriteks värvata ja nii teadlasi kui ka üliõpilasi näiteks idufirmandusega ettevõtlusele õhutada.

Osalesin hiljuti ühel õppekava programminõukogu koosolekul. Ligi pooled kohalolnud olid praktikud – oma ala asjatundjad ja tööandjad. Võin kinnitada, et nende arvamust ning ootuseid ülikoolile ja ülikoolist tulevatele üliõpilastele kuulati huviga ning väga vastuvõtlikult. Samas, hiljem ohkas üks õppejõud, et ühe õppeaine korralikult toimima hakkamiseks peaks seda vähemalt kolm aastat õpetama, kuid tema pole seda seni teha saanud.

Kui meenutada eelmist UT numbrit, siis seal kõlas õppeprorektori Anneli Saro mõte, et õppekavades tuleks valik teha ning otsustada, millised on tuumteadmised, mida tuleb kindlasti edasi anda. Ka siinses numbris toonitab rektor Volli Kalm intervjuus, et tuleks keskenduda põhiteadmistele, kuid vahel kiputakse aineid liialt killustama ja seetõttu tuleks õppekava koostades läbimõeldumalt tegutseda ning tillukeste ainete asemel semestri jooksul suuremahulisemaid aineid õpetada. See aitab ka üliõpilastel õpetatut paremini omandada.

Eks see ongi ülikooli jaoks üks lõputu tasakaalu otsimine, akadeemiliste ning ühiskondlike vajaduste vaagimine ja sellekohaste valikute tegemine.

Seega siin, lugupeetud ettevõtjad, tööandjad, vilistlased ja kolleegid, on teil, ma arvan, oma panus anda – pole lootustki, et ülikool jõuaks iga muutusega sammu pidada – või koguni peaks seda tegema –, iga moeröögatust või suundumust järgida. Too viimane ots jääb siiski tööandjate kanda: peale õppekava koostamisel nõu andmise võtke palun üliõpilasi praktikale, tööle ja panustage sealjuures ka aktiivselt tema koolitamisse. Mitte, nagu võib vahel kuulda, ärge jätke praktikale tulnut omapäi ega imestage seejärel, et «seal ülikoolis ei õpetatudki teile midagi?». Nagu öeldud, ülikool ei jõuagi kõike õpetada, ühiskonna ja tööturu vajadused on selleks liiga laiad, sügavad ning muutuvad.