Esimese sõjajärgse gloobuse (Regio, 1996) nimede eestindamine geograafia osakonnas. Vasakult: Heino Mardiste, Ott Kurs ja Raivo Aunap.
FOTO: erakogu

Kaartide loomisest, salastamisest ja hävitamisest

Ajalugu

24. augustil 80. eluaasta piiri ületanud geograafi, kartograafia ajaloo uurija emeriitdotsendi Heino Mardiste kitsam teema on olnud nõukogudeaegne kaartide salastamine ja hävitamine.

2016. aastal on raske ette kujutada, et aadressil Vanemuise 46 asuva geograafia osakonna kolmandale korrusele ei tohtinud välismaalased nõukogude ajal tulla. Selle põhjus oli salajaseks kuulutatud hoidla. Ühes intervjuus on Mardiste maininud, et väljast olid aknad trellitatud, ees oli rauduks, kaks lukku ja sees raudkapid snepperlukkudega. «Mina kateedrijuhatajana ei teadnud, mis seal sees oli.»

Eesti taasiseseisvumise järel, kui kaardid ei olnud enam midagi keelatut, ei tegeldud Mardiste sõnul nende ajalooga. «Hakkasin geograafidele-kartograafidele lugema kartograafia ajaloo valikkursust, algatasin konverentse, korraldasin ülikooli raamatukogus vanade kaartide näitusi, kirjutasin artikleid, andsin kogudele puuduvaid kaarte.» 2002. aastal tunnustati teda selle tegevuse eest TÜ raamatukogu teenetemärgiga. «Päris minu teemaks kujunes pensionile jäämise järel nõukogudeaegne kaartide salastamine, hävitamine ja moonutamine,» rääkis Mardiste.

Rataskaartidest paberkaartideni

Kartograafiks Heino Mardiste end ei pea, kuid kaardid on teda alati huvitanud. «Olen lapsest saati vaadanud kaardil olevaid kohanimesid, piire, teid, erikaartidele kantud infot, kaardi kujundust.» Mardiste sõnul on kaardile kantud rohkem teavet kui samasuurele paberilehele sama ala kohta saab kirjutada. «Olen püüdnud end alati ruumis (linnas vm) paika panna ja infot meelde jätta: kus olen, kuhu lähen, kus mingi koht asub.» Ken Jenningsi raamatu «Kaardikirg» eessõnas on Mardiste nimetanud seda geograafiliseks kirjaoskuseks.

Omaenda ja ümbruse asukoha jäädvustamise algust võib arvama hakata Babüloonia linnriigist, kus oli juba olemas algeline maailmakaart, säilinud on ka sumerite 3500 aasta vanune plaan savitahvlil. Kaartidele on antud nende pikas ja põnevas ajaloos mitmesuguseid nimetusi. Näiteks keskaegseid algelisi kaarte, kus maailma keskpunktiks oli Jeruusalemm, nimetati rataskaartideks. Portolaanideks ehk kompasskaartideks hakati kutsuma meresõidukaarte. Töövahendite areng, trükikunst ja maadeavastamine aitasid täpsemaid maakaarte luua. Kõike seda uurisid ja õpetasid geograafia osakonnas nõukogude ajal enne Heino Mardistet dotsendid Endel Varep (1915–1988) ja Lev Vassiljev (1920–2009).

Eesti ja Liivimaa

Jälgides Eestimaa esmakordset kaardile jõudmist, on teada, et algeliselt kandis selle kaardile 1154. aastal Araabia kartograaf al-Idrisi. Veel liigestamata ranniku, aga mõne kohanimega esimese Liivimaa kaardi koostas 1529. aastal Danzigist pärit Alexander Sculteti. Nii võib pikas jadas välja tuua märkimisväärseid daatumeid, millal miski kaardile jõudis, milline kaart on säilinud, ning seda artiklite ja konverentsidega tutvustada. Olulist murrangut märgib näiteks 16. sajandil tegutsenud atlase isa Gerardus Mercator (1512–1594). Heino Mardiste märkis tema 500. aasta juubeli artiklis, et Mercatori rohke kaardiloomingu seas on varasemast palju täpsem Liivimaa kaart.

Põhjalikumalt hakati Eesti alasid kaardistama Rootsi ajal. Kaardistati mõisamaad, koostati mere-, kihelkonna-, maakonna- jt kaarte. Rootsi ajast pärineb ka kaartide algupäraste salastamine. Salastamine võttis hoopis rangema kuju tsaariajal, Paul I keelas isegi Ludwig August Mellini (1754–1835) Liivimaa atlase (1798–1810) kaartide müügi.

Vene aja kartograafiat põhjalikult uurinud dotsent Endel Varepit paeluski kõige rohkem Mellini atlas, milles on juba 7000 Eesti kohanime. Vene aega jääb 1859. aasta esimene eestikeelne atlas «Maa kaardi-ramat». Selle harulduse sai endale keskkooli ajal ka Heino Mardiste, kellel pole küll süstemaatilist kogu, kuid kes on alles hoidnud kõik enda kätte sattunud atlased ja kaardid.

«Olin 13-aastane, kui ema ostis venekeelse 6. klassi maailmajagude füüsilise geograafia atlase. Eestikeelseid veel müügil ei olnud. Esimesel õhtul, kui olin jäänud atlast uurima, leidis ema mu öösel laua ääres magamas, pea atlasel,» meenutab Mardiste. Ta tundis kaarti nii hästi, et kui oli tunnis mingi arv kordi kohti õigesti näidanud, pandi kirja «5». Keskkooli ajal sai ta kellegi käest saksa Meyeri atlase põhjal 1896. aastal vene keeles välja antud atlase, milles oli 100 kaarti, kusjuures suurlinnade plaanid olid algses kirjas (ladina tähtedega).

Eestlaste oma kaardid

Eestlased ise pääsesid eestikeelseid kaarte tegema Vabadussõja-aastail. Esimene Eesti ala eestikeelne seinakaart ilmus 1919. aastal. 1934. aastal ülikooli esimese eesti soost maateaduse professori August Tammekannu (1894–1959) koostatud Eesti seinakaart leidis ka rahvusvahelist tunnustust. Selle järgi õpiti pärast sõdagi, enne kui ranged piirid seati.

Ülikooli rektori käskkiri pärast kaartidele rangemate nõuete kehtestamist. (FOTO: erakogu)

Kuigi nõukogude ajal olid kaardid salastatud, jätkus geograafia osakonnas kartograafia uurimine ja õpetamine. Heino Mardiste meenutab dotsent Lev Vassiljevit (1920–2009), kes õpetas aastakümneid geodeesia-kartograafia tsükli aineid. «Nende, eelkõige praktilise suunitlusega ainete õpetamine erines suuresti teiste Nõukogude Liidu ülikoolide omast. Topograafia välipraktikatel valmisid kultuuriloolise koha, looduskaitseala, majandikeskuse vm topograafilised plaanid, millest oli planeerimisel ja majandamisel suureks abiks.» Mardiste tõstab tema paljude kaartide juures esile Eesti kooliatlase koostamist, mille algvarianti oli Vassiljev sunnitud toimetamisel järjest vaesestama.

Raskusi kaartidega oli ka orienteerumisspordis. Heino Mardiste, kes 1957. aastast orienteerumisspordiga tegeleb ja kes käesoleva aasta augustis pälvis veteranide MM-il pronksmedali, ütles, et 1950.–1960. aastatel kasutati orienteerumisel salastatuse tõttu põllumajandusettevõtete maakasutusplaanide (reljeefi neil ei kujutatud) koopiaid, sõjaaegsete topograafiliste kaartide fotokoopiaid ja muid enamasti vananenud kaarte. «Hiljem lubati trükkida teatud piirangutega kuni kümne ruutkilomeetri suurust ala katvaid kaarte. Enne trükki minekut parandati kaarte maastikul.»

Vähe sellest, et trükitud kaartidel olid maastik, rannajoon jm moonutatud ning need olid kohati vaid skeemid, neid ka hävitati. Tartu ülikool oli kohustatud kõrge kontrolli järel moodustama 1973. aastal komisjoni ja selle otsusega hävitama üle tuhande kaardi, palju kaarte salajasteks muutma ning kasutamist piirama. Heino Mardiste on kaartide salastamisest ja hävitamisest pidanud ettekandeid ka välismaal ning kirjutanud artikleid. 2009. aastal Berliinis ilmunud kogumikus «Salastamine ja riigi julgeolek. Külma sõja kartograafia» on viidete põhjal osutunud seni ainsaks ingliskeelseks avalikus väljaandes ilmunud salajastele nõukogude eeskirjadele põhinevaks artikliks.

Taasiseseisvumisel vallandus Eestis kaardibuum, mille ajal ilmus Mardiste sõnul isegi küündimatuid kaarte. Kuid geograafia osakonna lepinguliste tööde rühmast, kes oli teinud projekteerimisinstituutidele ja teistele asutustele maa-alalisi uuringuid, plaane ja kaarte, kasvas välja Regio. «See ei olnud ainult äriettevõte, vaid vastutusrikka ülesande kandja tänu ühe rajaja ja ideoloogi Jüri Jagomäe tõsisele kultuurihuvile. Oluliseks peeti ka kartograafiapärandi säilitamist ja tutvustamist, nii ilmusid Mellini Liivimaa atlase jt parimate baltisakslaste kaartide järeltrükid,» iseloomustas Mardiste Regiot.

Eesti kartograafia ajalooga on Mardiste sõnul süvitsi tegelenud näiteks Tõnu Raid, kellelt on ilmunud kuus raamatut ja rohkesti artikleid. «Ta on otsinud arhiividest ja kogudest meie ala katvaid kaarte ning tutvustanud neid uurimustes ja albumites.»

Eesti geograafia seltsi auliige ja Valgetähe V klassi teenetemärgi omanik Heino Mardiste on maakaartidega avardanud tudengite ja huviliste maailmapilti. Eesti looduskaitse selts tunnustas tema tegevust tänavu auliikmeks valimisega.

Kasutatud kirjandus:

  • Heiki Potter, Ivar Treikelder «Geodeesia ja kartograafia läbi aegade». Maa-amet 2011.
  • Tõnu Raid «Tabulae Livoniae». Akadeemia Trükk 2002.
  • Kallio Kildema «Esimestest eestikeelsetest geograafiaatlastest». – Horisont nr 12, 1974.
  • Heino Mardiste «Kui Eesti ilmus maailmakaardile». – Eesti Loodus nr 5/6, 1998.
  • Heino Mardiste «Mercator 500: flaami kartograaf, kellest sai atlase isa». – Eesti Loodus nr 3, 2012.
  • Heino Mardiste, Jüri Jagomägi «Geograafiliste kaartide salastamine ja hävitamine». – Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXV. Tartu 1991.
  • Helen Külvik «Sportlik geograaf, kes armastab kaarte». – Eesti Loodus nr 9, 2011.
  • Heino Mardiste «Eessõna» – Ken Jennings «Kaardikirg». Imeline Teadus 2012.
  • «Tartu ajaloolistel linnaplaanidel». Koostaja Tõnu Raid. Grenader Grupp OÜ 2015.
  • Heino Mardiste «Kõveraks väänatud Eesti. Pool sajandit meie maakaartide moonutamist ja salastamist». Akadeemia nr 7, 2010.
  • «Professor Endel Varep». Koostanud Jüri Roosaare. Tartu 1999.
  • Taavi Pae, Vello Paatsi «Esimesed eestikeelsed kaardid». GO Reisiajakiri nr 5, 2009.
  • Heiki Potter «Topograafilised saladused läbi aegade». – Kaitse Kodu nr. 5, 2006.

Varje Sootak

varje.sootak [at] ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

kartograafia