Oleme Eesti vabariigi 98. aastapäeval jõudnud olukorda, kus kõikjalt paistab mure, kas me sellist Eestit tahtsimegi, ja et see, mis meid siia on toonud, ei vii enam edasi. Samas on tõsi, et nii hästi kui praegu pole eestlased kunagi varem elanud, maailm pole kunagi nii kergelt koju kätte tulnud ega vaid hiirekliki kaugusel olnud.

Meil endil tuleb otsustada, kas edasine sõltub pelgalt jõust ehk Eesti riigi sõjalisest võimekusest või pigem meie ajudest. Ei tohi unustada, et Eesti on kaks korda vabaks saanud tänu oskuslikele, haritud ja tarkadele läbirääkijatele, mitte edukale sõjategevusele. Eestlased on alati teadnud, et väikeriiki aitab mõistus, aga mitte jõud. Oli ju ka meie rahvalugude Kaval-Ants mingis mõttes teadlane, kes püüdis asju analüüsida, parimaid lahendusi leida, neid ellu rakendada ja nii elu paremaks muuta. Tundub, et vähemalt nii kaua, kui Eesti riik oluliselt suuremaks ja võimsamaks ei muutu, on ainuvõimalik edasi eksisteerida tänu tarkadele inimestele ja teaduspõhistele otsustele. Kui palju teaduspõhisust ja mõistuspärasust me näeme oma igapäevaelus, on aga sageli küsitav.

Targad inimesed tulevad heast koolist. Oma hariduse ja kooli üle võime tõesti uhked olla. Eesti õpilased on maailmas esirinnas PISA testide teostamises ja seda olenemata sellest, kas tegemist on suurlinna eliit- või väikelinna tavakooliga. Veelgi enam: paljud tublid eestlased on edukalt läbi löönud maailma tippülikoolides ja vastutusrikastel töökohtadel. Sageli ei julge me tunnistada, et see kõik viitab Eesti kooli- ja ülikoolihariduse kõrgele tasemele, milles kõige olulisemat rolli mängivad väga head õpetajad, mitte aga peensusteni kujundatud koolihooned. Ja ometigi näitas kooliõpilaste hulgas tehtud rahvusvaheline küsitlus võimalikest elukutsevalikutest, et vaid umbes 10% Eesti õpilastest unistas õpetaja elukutsest. Vastav number Lõuna-Koreas oli 50%.

Õpetaja lapselapsena võin öelda, et vastupidi praegusele oli veel 40–50 aastat tagasi vähemalt igavates väikelinnades õpetaja või õppejõu amet igati hinnatud ja austatud. Kas mitte meie pidev Eesti hariduse uutmine ja õpetajate-õppejõudude pidev kriitiline hindamine ja arvustamine pole õpetajakutse ebapopulaarsuse üks põhjuseid? Võiksime edaspidi õpetajaid hinnata ja austada.

Hea haridus peaks iseenesest tähendama teadus- ja teadmistepõhist riiki. Avagem aga televiisor kõige magusamal vaatamisajal: näeme ekraanil pigem ennustajaid, nõidasid, selgeltnägijad või alternatiivravi esindajaid, mitte aga teaduspõhisust või tippteadlasi. Pole siis ka ime, et Eesti inimesed usuvad ravivõtetesse, mille toimet pole keegi kunagi tõestanud, ja suhtuvad kahtlevalt vaktsiinidesse, mis on nii uuringutes kui ka praktikas osutunud väga tõhusaks vahendiks haiguste vähendamisel ja hävitamisel. Mis või kus asjad viltu läksid? Kas on järjest paremaks muutunud elu ja meditsiin ise loonud olukorra, kus inimeste ootused ületavad olemasolevaid võimalusi? Peame tunnistama, et meditsiin ei muutu kunagi kõikvõimsaks ja alati jäävad miksid, millele vastused puuduvad.

Ühiskond ootab teadlastelt, et need oskaksid ette näha, kuidas üks või teine protsess tulevikus kulgeb, selgeltnägijatele see ju probleem pole. Ennustamine, moodsa sõnaga modelleerimine, on tänamatu töö nii siis, kui see põhineb pelgalt kohvipaksu pealt lugemisel, kui ka siis, kui selle alus on teaduslikud avastused. Veel praegu heidetakse teadlastele ette, miks viimane gripipandeemia polnud nii laiaulatuslik ja vapustav, kui esialgsed mudelid näitasid. Kas see on siis tõesti õnnetus? Kas see räägib teaduspõhisusele vastu? Kindlasti mitte. Samas aga viitab see asjaolule, et arstiteadus on täiuslikkusest kaugel ja ruumi paranemiseks jätkub.

Rääkides teadusest 21. sajandil, ei saa rahast üle ega ümber. Eestis on järjekordse reformi tulemusel võetud suund rahastada rahvusvahelise mõõtmega tippteadust ja tippteadlasi. Aga kas nn mittetippteadus ja kodumaiste probleemide lahendamine ei peagi olema teaduspõhine ega saama seega rahastust? Kui tippteaduse rahastajaid on maailmas palju, siis kohalike murede lahendamisel on riik sageli üksi. Kas tipu poole tungimisel oleme ära unustanud, et ükski tipp ei seisa püsti ilma aluseta, samas kui alus püsib püsti ka ilma tiputa? Ehk on siin mõtlemise koht. Ma ei usu, et suurriikide saadikud juhiksid riigikogu tähelepanu asjaolule, miks eestlased pole Nobeli preemiat saanud või Kuule lennanud, samas kui Eesti võimetus tulla toime HIV-nakkusega häirib lisaks meile endile rahvusvahelist kogukonda ja mõjutab nii Eesti majandust kui ka mainet. Tuleb arutada, kas pelgalt tippteadusele panustamine tagab Eesti teadlaskonna vajaliku järelkasvu.

Asjatundjad juhivad meie tähelepanu asjaolule, et Eestis on doktorikraadiga inimesi üleliia. Kas tõesti? Tuleb küll tunnistada, et meie arusaam doktorikraadi tähendusest on muutunud. Tänapäeval ei peaks doktorikraad tähendama pelgalt akadeemilist karjääri või professuuri kõrgkoolis. Doktorikraad on haridus kõrgeimal tasemel, kus süvendatud teadusõpe annab meile võimaluse ümbritsevaid arenguid analüüsida ja uusi lahendusi leida. Nutikat ja edukat Eestit ei saa ju kuidagi juhtida ilma niisugusi teadmisi ja haridust omamata. Kuigi seda püütakse: heites põgusa pilgu riigiametitele või uuringutega tegelevatele firmadele, ei jää küll muljet, et seal doktorikraadiga inimeste üleküllus valitseks. Pigem on neid ikka puudu, kõvasti puudu. Nii nagu tervist, ei ole ka haridust või haritust kunagi nii palju, et sellest küll saaks. Pigem on see suhtumise või ka enesekaitse küsimus.

Teadlane peaks oma teadustöös olema vaba, samas aga ühiskonna huve teenima. Ühiskond eeldab, et teadlane mõtleb välja probleemi ja otsib siis sellele ise lahenduse. Kas see ei tundu kummaline? Teadusest ja teadlastest oleks rohkem kasu, kui probleemi esitaks ühiskond ja lahendus jääks teadlaste leida. Usun, et nii mõnedki meist on olnud valiku ees, kas loobuda oma ideedest ja tegelda sellega, mida on otsustatud rahastada, või jätkata võitlust nii kaua, kui kellelegi ka sinu mõtted rahastamisväärilised tunduvad. Teaduseski on moevoolud, mille esilekerkimist ja kulgu on sageli raske seletada. Teadlase valik on, kas minna moevooluga kaasa või jääda oma ideedele kindlaks. Meditsiinis võib tuua rohkelt näiteid, kus mingid suunad, meetodid või uskumised esile kerkivad, ning kui kiiret edu ei tule, siis need hääbuvad, et mõne aja pärast veidi uuendatud kujul ja uue põlvkonna teadlastele ennast jälle ilmutada.

Elame huvitaval ajajärgul, kus on oluline kogu aeg pildil olla, ükskõik missuguses eluvaldkonnas sa ka ei tegeleks. See on viinud olukorrani, kus piir hiilgavate ja uuenduslike ideede ning pildilolekut tagava publitsismi vahel muutub järjest hägusemaks. Ajakirjandus otsib salasepitsusi ja neid on teadusliku publitsismi valdkonnast kerge leida. Viimasest ajast paneb kõiki pead vangutama tähelepanu, mille osaliseks on saanud Zika viirus. Viirus, mis on ammu tuntud, kuid ei põhjusta raskeid haigusi vastupidi tema lähisugulastele, nagu Dengue või Chikingunja viirus. Ja ometigi pole Zika viiruse uurimiseks ja ennetamiseks ei raha ega energiat kokku hoitud. Teadlastele teeb see ainult rõõmu. Kui Zika viirus osutubki nii süütuks, kui siiani on arvatud, siis vähemalt terve rida teisi probleeme saab ehk selle rahastuse ja tähelepanu valguses ära lahendatud. Rahastajatel ilmselt raha jätkub. Meil teadlastena jääb loota, et jätkuks vaid tarkust seda olukorda ühiskonna ja teaduse hüvanguks ära kasutada.

Mikrobioloogina tahaksin mängida mõttega, kuidas tänapäeva keerulises inimmaailmas tegutseksid mikroorganismid, kui neile anda nii teadlaste kui ka rahastajate roll. On ju mikroorganismidel miljardite aastate pikkune kogemus, kuidas keerulistes ja ebasoodsates tingimustes ellu jääda. Mikroobid teaduse administraatoritena väldiksid kindlasti pidevat muutmist ja uutmist, välja arvatud olukordades, kus see on just hädavajalik. Mikroobid teavad, et pidevad muutused nõuavad palju energiat ja energiat tuleb säilitada olulisemaks, näiteks liigi säilimiseks.

Teadlastena ei tormaks mikroobid asjatusse ja mõttetusse võitlusesse, vaid sattudes ebasoodsatesse tingimustesse, viiksid nad oma ainevahetuse ja tegutsemise madalaimale tasemele ja jääksid rahulikult paremaid aegu ootama. Kunagi tulevad need paremad ajad ikka, aga ennekõike tuleb ennast ja oma liiki säilitada. Mikroobid teadlastena teaksid ka, et edule viib koostöö, mitte üksteise hävitamine. Nii gripiviirus kui ka stafülokokk teavad, et kumbki poleks inimese kahjustamisel ja iseenda elu parandamisel üksinda nii edukas, kui nad on seda koostöös, kasutades ära teineteise tugevusi ja ületades nõrkusi.

Rahastajatena ei panustaks mikroobid kunagi mõnele üksikule menukale ideele või hetke superstaarile. Mikroobid teavad, et kuigi enamusasurkonnad paistavad tugevamad ja elujõulisemad, on need olukorra halvenedes või rasketes tingimustes kergemini haavatavamad. Nii näiteks juhtub antibiootikumtundlike bakteritega. Ellu jäävad antibiootikumresistentsed mikroobid, need mittehinnatud olendid, kes on muteerunud ja keda tundlikud organismid on kogu aeg maha surunud. Lõpuks määrab liigi säilimise mitte edukate väljapaistvus, vaid vähemusasurkondade vastupidavus. Ehk on meil inimestena midagi mikroobide kogemustest kõrvade vahele panna. Mikroobidel pole kahjuks ei kõrvu ega ka midagi nende vahel, ometigi on nad miljardeid aastaid hakkama saanud.

Kas siis sellist Eestit me tahtsimegi? Olen sageli mõelnud, kuidas sellele küsimusele vastaks minu vanaisa, kes 98 aastat tagasi noore mehena Vabadussõjas võitles. Oma vanaisa pole ma kunagi näinud. Tema elutee, nii nagu paljude minu põlvkonna laste vanaisade-vanaemade elutee, katkes või katkestati 1942. aastal kusagil Venemaal. Usun, et minu vanaisa oleks praeguse Eesti vabariigiga suures plaanis rahul olnud. Samas oleks ta aga öelnud, et mitte rahulolu, vaid konstruktiivne rahulolematus on see, mis viib edasi, ja ta oleks ilmselt meile kõigile just seda soovinud.

Mina omalt poolt soovin kõigile rohkem teadmistejanu ja teaduspõhist Eestit, julgust olla erinev, oskust näha suurt pilti ja mitte takerduda pisiasjadesse. Ilusat Eesti vabariigi 98. aastapäeva!

*Tegu on Eesti vabariigi 98. aastapäeva kontsertaktusel peetud kõnega.

Vaata ka UTTV videosalvestust vabariigi aastapäeva aktusest (Irja Lutsari kõne algab umbes 13:15):