Teist korda toimunud projektis «Eesti teadus õpilase pilguga: intervjuud teadlastega» osales tänavu 33 Ida-Virumaa koolide kümnenda klassi õpilast. Projekti eesmärk oli tutvustada vene õppekeelega Eesti koolide õpilastele kohalikku teadust ja teadlase elukutset. Õpilaste tööna valmis üheksa intervjuud eesti teadlastega.

Projekti eestvedaja, Tartu ülikooli teaduskooli uuringute assistendi Viktoria Neborjakina ütles, et õpilaste intervjuud aitavad murda nii eesti kui ka vene keelt kõnelevate inimeste stereotüüpe. «Kui vene kogukonnas arvavad paljud, et Eestis teadust pole ja võimekamad seostavad oma karjääri välismaaga, siis eestlaste seas kaldub nii mõnigi arvama, et vene noored ei tunne huvi Eesti elu ja teaduse vastu,» tõi Neborjakina näiteks. Projekt püüab sedalaadi arvamusi muuta ja näidata, et vene noored tunnevad Eestis tehtava teaduse vastu huvi ning nende tööd teadlaste tegemistest jõuavad vene auditooriumini.

Teadusintervjuude projektiga on kavas jätkata ka järgmisel aastal. Rahastustaotlus on esitatud ning Neborjakina sõnul võiks uues projektis kaasata rohkem televisiooniga seotud koolitajad, kellel abil peaks kasvama just videointervjuude osakaal ja kvaliteet. Sel aastal koolitas õpilasi intervjuusid läbi viima ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja.

Hiljuti lõppenud TÜ teaduskooli ja Tartu sotsiaalkapitali arengukeskuse projekti käigus valminud venekeelsete intervjuudega on võimalik tutvuda teaduskooli kodulehel. UT kodulehel avaldame eestikeelsetena mõned neist. Projekti rahastas haridus- ja teadusministeerium.

Kuidas mõista mõistetamatut?

«Ei ole midagi imelisemat inimese ajust, ei ole midagi hämmastavamat mõtlemise protsessist, ei midagi hinnalisemat, kui teaduslike uuringute tulemused,» kirjutas Maksim Gorki umbes sajand tagasi. Nüüdisajal on teaduse koht meie elus ainult tähtsamaks muutunud.

Kes võib olla teadlane teadlase enda silmis? Kas see, kes oskab mõelda ja saab aru reaalainetest, või see, kellel on elav fantaasia? Kuidas jõuda eesmärgini ilma ühegi veata? Kas see on võimalik? Kelle jaoks on teadus elu mõte? Neile ja paljudele teistele mitte vähem huvitavatele küsimustele teab vastuseid noor teadlane Andi Kipper.

Kipper rääkis meile, kuidas ta valis oma eriala. Loodame, et noore teadlase teekond, tema eksimused, kordaminekud, võidud ja võib-olla isegi pettumused aitavad gümnasiste õige tee valikul, mida mööda tuleb minna ja mõista mõistetamatut.

Millised õppeained teile koolis kõige enam meeldisid? Kas olite hea õpilane?

Koolis meeldisid mulle ilmselt kõige rohkem keemia, kirjandus ja kehaline kasvatus. Kui põhikooli lõpetasin, oli mu õppeedukus väga hea. Lõpetasin kõik klassid eeskujulikult. Kõige paremini läks mul füüsikas, matemaatikas, keemias, kirjanduses ja kehalises kasvatuses.

Kas tegelesite ka iseõppega või piisas teile tunnis saadud teadmistest? Kas osalesite olümpiaadidel?

Pärast osalemist keemiaolümpiaadil hakkasin ma selle ainega rohkem tegelema, eriti orgaanilise keemiaga. Osalesin kooli- ja piirkonnaolümpiaadidel füüsikas. Vabariiklike olümpiaadideni ma ei jõudnud.

Miks otsustasite teadusega tegelema hakata? Kas ka teie vanemad olid kuidagi sellega seotud?

Minu vanemad ei olnud teadusega kuidagi seotud, mul tekkis lihtsalt selline huvi. Teadsin, et see, mida teen, meeldib mulle. Teadus on selline ala, kus inimene peab alati endaks jääma ja oma teadmisi täiendama. Avastasin, et mulle meeldib pidevalt õppida. On veel üks põhjus: uuringud nõuavad pidevat mõttetööd, igasuguste probleemide lahendamine tagab maksimaalse rahulduse.

Millal tegite oma esimesed sammud teaduses? Keda peate oma õpetajaks?

Ma ütleks, et esimesed sammud olid ülikooliõpingute alguses, kui hakkasin teaduskirjandust rohkem uurima. Oma õpetajaks teaduse alal pean õppejõud Uno Mäeorgu. Tänu temale sain teada, kuidas iseseisvalt probleeme lahendada ja katseid läbi viia.

Kas teil on olnud raskusi teaduse õppimise teekonnal? Mis on aidanud nendega toime tulla?

Eesti ülikoolides on minu valdkonnas väga raske õppida kõrgel tasemel, kuna teadus huvitab väheseid ja võib-olla selle pärast ei paku ülikool kõigile sobivaid kursuseid. Sain teada võimalusest õppida Saksamaal ja lõpuks otsustasingi seal doktorikraadi saada, et oma erialast pädevust tõsta.

Kas meie riigis rahastatakse teadustegevust piisavalt hästi?

Võin rääkida ainult oma eriala, orgaanilise keemia, seisukohast ja ütleksin, et see suund on rahastatud üsna nõrgalt.

Kas teil on eeskujusid? Kui seoksite oma elu teise teadusharuga, mis see oleks?

On näiteks inimesi, kes töötavad laborites, kus leiutatakse vahendeid krooniliste haiguste vastu ja uusi keemilisi aineid. Nemad on mulle eeskujuks. Aga kui peaksin eriala vahetama, valiksin tõenäoliselt bioloogia.

Mida lähiaastatel teha plaanite?

Mul on plaan lähima kolme aasta peale: saada doktorikraad. On veel palju ideid, aga konkreetset plaani veel mitte.

Kuidas motiveerida noori teadusega tegelema? Kas teadlaseks saavad ainult viielised õpilased?

Arvan, et põhiline on näidata noortele, miks ja kuidas on uuringud huvitavad. Näiteid võib näha füüsika, keemia ja bioloogia õpikodades, võib külastada teaduskeskusi – näiteks Ahhaa – samuti võib uurida ka kõikvõimalike teiste klubide kohta.

Teadus on õppematerjal, mis sobib kõigile, kel on vastav huvi ja soov. Teadusega tegelemine on kasulik, sest see võimaldab kirjeldada sügavamat looduse mõistmist. Kui teil on suur huvi selle valdkonna vastu, soov palju õppida ja töötada ning eesmärgid, siis olete õigel teel.

Diana Vinogradova
Jevgenija Kuznetsova

Riiki näitab haridustase

Eesti noored lähevad tihti välismaale õppima, kuna tahavad saada väärikamat haridust. Vahel piirduvad nad aga ainult keskharidusega. Kõige sagedam põhjus on teadmatus Eesti õppimisvõimalustest ja kodumaise hariduse tasemest.

Tartu ülikooli lõpetanud Anneli Kruve on noor teadlane, kes on Eesti haridussüsteemiga hästi tuttav. Rääkisime temaga Eestis kõrghariduse omandamise plussidest ja selle valdkonna probleemidest.

Milles näete Eesti haridussüsteemi peamist probleemi?

Minu meelest on probleem peamiselt selles, et õppekavas väheneb reaal- ja loodusteaduste maht. Lisaks ei ole ma täiesti kindel selles, kas kõik seadused ikka soodustavad hariduse arengut. Muretsen natuke meie tulevase põlvkonna teadmiste pärast.

Kuidas Eesti hariduse taset tõsta?

On selge, et ei tohi kasutada mingeid vanu meetodeid, mis olid veel mõned aastad tagasi tavalised. Tänapäeva infoühiskonna jaoks kõik lihtsalt ei sobi. Meie ühiskond on jõudnud uude punkti ja keegi ei tea, mida täpselt tegema peaks. Peame senisest rohkem kasutama loovat lähenemist, õpetaja peab rohkem eksperimenteerima, et aru saada, mis töötab ja mis mitte.

Mis on Eesti hariduse plussid?

Pluss on kindlasti see, et kooliharidus teatud tasemeni on kohustuslik. Ja see, et nii alg-, põhi-, kesk- kui ka kõrgharidus on meil tasuta. Meie väikese riigi jaoks on väga tähtis, et inimesed oleksid haritud. Nii saame ennast maailmas paremini näidata.

Kuidas meelitada rohkem noori kõrgharidusega jätkama?

Neile tuleb selgeks teha, et Eestis on võimalik saada head haridust. Sellest tuleb noortele rohkem rääkida.

Mille poolest välismaised haridussüsteemid meie omast erinevad?

Töötasin mentorina rahvusvahelisel olümpiaadil ja suhtlesin seal teiste riikide õpilastega. Sain aru, et eri riikide õpilastel on motivatsioon näiteks olümpiaadidel osaleda üksteisest väga erinev. Näiteks Inglismaal saavad õpilased valida, mida ja millises mahus nad õpivad. Samuti erineb tasakaal reaal- ja humanitaarsuuna vahel.

Eestis on põhi- ja keskkoolis rohkem humanitaaraineid, näiteks Aasias ja Venemaal aga palju reaalaineid. See tähendab, et sealsete riikide õpilased on väga põhjalike teadmistega ja neil läheb rahvusvahelistel täppis- ja loodusteaduste olümpiaadidel väga hästi. Teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes on Eesti haridus aga keskmisel tasemel.

Miks teie otsustasite välismaal kõrgkoolis käia?

Lõpetasin gümnaasiumi 2003. aastal. Siis ei olnud välismaal õppimine populaarne. Sellest ei räägitud eriti ja ma ka ei teadnud kedagi, kes oleks välismaal õppinud. Ma olin kindel, et saan Tartus hea hariduse, pean vaid ise palju õppima.

Veetsin ühe aasta vahetusüliõpilasena Soomes ja sain kinnitust, et ei olegi tähtis, kas õpid ülikoolis, mis kuulub maailma 100 või 500 parima hulka. Kõrghariduse omandamine ja teadmiste tase sõltub ikkagi suurelt inimesest endast.

Miks teie arvates Eesti noored välismaale õppima lähevad ja kodumaale ei jää?

Võimalik, et paljude jaoks on see enda proovile panemine. Loodetakse leida vastust küsimusele, kuidas ma suudan teises ühiskonnas kohaneda.

Kas mõtlesite pärast ülikooli lõpetamist näiteks välismaale tööle minna?

Ei, üldse mitte. Ma olin siin juba teadustööd tegema hakanud ja teemad, millega tegelesin, on minu jaoks endiselt väga põnevad.

Nii et teil oli lihtne kodumaal tööd leida?

Otsustasin pärast magistrantuuri lõpetamist doktorantuuri jääda ja siis kutsuti mind ülikooli tööle, nii et töö leidmise osas läks mul üsna lihtsalt. Hakkasin bakalaureusetudengeid õpetama ja tegin teadusuuringuid.

Esimestel aastatel jätavad mitmed tudengid ülikooli pooleli. Kas teil oli ka selline soov?

Ei, minul seda muret polnud. Muidugi mõtlesin vahel, et peale keemia on ka palju muid asju, millest rohkem teada tahaksin. Algul mõtlesin, et võib-olla peaksin keemia asemel õppima matemaatikat või IT-d. Ka need erialad huvitavad mind.

Õnneks on Tartu ülikool väga paindlik ja sain endale mujalt lisaaineid võtta. Paljud ained valisingi selleks, et silmaringi laiendada. Näiteks kunst, ajalugu ja religiooniõpetus ei haakunud minu erialaga ülsde.

Miks sidusite oma elu ikkagi just keemiaga?

Algkoolis ei meeldinud mulle üldse keeled. Olin neis nõrk ja sain halbu hindeid. Ema ütles mulle, et keeled on kerged ained ja kas ma kujutan ette, mis siis saab, kui keemiat õpetama hakatakse, see on palju keerulisem. Keemia oli minu jaoks aga hoopis väga lihtne.

Mul oli väga hea keemiaõpetaja. Ta tegi igal nädalal tunnis eksperimente – mitte ainult plahvakuste ja paukudega, vaid ka igapäevaeluga seotud katseid. Kaheksandas klassis saatis ta mu esimest korda olümpiaadile. Käisin olümpiaadidel kuni kooli lõpetamiseni, jõudsin ka riiklikule ja rahvusvahelisele olümpiaadile. Rahvusvaheliseks olümpiaadiks valmistumine toimus osaliselt juba Tartu ülikoolis ja juba siis tundus mulle loomulik, et jätkan seal keemia õppimist.

Jelizaveta Lazonen
Arina Petrova