Mitmed näituse «Ahhaa, ülisalajane!» eksponaatidest on seotud reisimisega, kuna just kiirelt vahetuvas inimmassis on turvalisuse tagamine väga oluline.
FOTO: Taavi Muide

Sündmuskohal ei tasu katsetada!

Teadus

Eelmise kuu alguses avas teaduskeskus AHHAA kriminalistika ja uurimisteemalise näitusega «Ahhaa, ülisalajane!» uksed spioonimaailma. Näitusel on 42 eksponaati, mis pakuvad võimalust uurijana kätt proovida.

Näituse avamisel sai näha eriüksuslaste tegutsemist, kes mängisid läbi, kuidas teha pomm kahjutuks ja kuidas sellega rahva seast ette astunud terrorist n-ö rajalt maha võtta.

Tartu ülikooli õigusteaduskonna vilistlane ja sisekaitseakadeemia lektor Kalju Leppik ütles, et tegemist on huvitava ja muljetavaldava näitusega. «See annab kindlasti aimu sellest, missugune võiks olla uurija või kriminalisti töö ning kes teab, võib-olla tahabki keegi pärast seda kriminalistiks õppima minna,» ütles Leppik. Ta lisas, et on näitust soovitanud oma õpilastelegi.

Leppiku lemmikeksponaat on seotud sõrmejälgedega. «Tartu ülikooli õppima läksin põhjusel, et mulle sattus kätte Herbert Lindmäe kriminalistikatehnika õpik. See meeldis mulle nii väga, et lugesin seda kaanest kaaneni mitu korda,» rääkis Leppik. Kui ta sai teada, et Lindmäe õpetab Tartu ülikoolis, tuligi mees iidolilt õppima.

Sillad, saared ja silmad

Pärast 1991. aasta õpinguid Moskvas, sai Leppikust sõrmejälje ja külmrelva asjatundja. Näitusel saab järele proovida silma nägemistäpsust ja kas otsitavale sõrmejäljele leitakse mitme variandi seast õige vaste. «Sõrmejälje puhul on oluline, et papillaarkurrustiku üksikasjad oleksid nähtavad ja selgelt eristatavad. Mitte midagi ei ole teha jäljega, mis on võetud nagu tindiplekk,» rääkis Leppik.

Asjatundja ülesanne on leida sõrmejäljest üksikasju ning leida õige vaste. «Igal detailil on oma nimetus, näiteks papillaarsillad, saared ja silmad,» loetles Leppik ja lisas, et kurrustikust on võimalik leida ka kolmnurkset delta tähe sarnast kujutist. «Eestis ei ole väga kindlalt paika pandud, kui mitu detaili peab kokku langema, Saksamaal nõutakse 12 detaili.»

Leppiku sõnul on papillaarkurrustikust võimalik leida veel ka harke, mis näevad välja nagu kahvel. «Sillad, saared ja silmad esinevad harva, aga kuna need on haruldased, siis on nende väärtus ka suurem.» Enne üksikasjadeni minekut vaadatakse üle, missugust tüüpi sõrmejäljega on üldse tegemist. «On kolme tüüpi jälgi: kaar- silmus- ja keerdkurrustik, viimane neist on kõige keerulisem. Silmuskurrustikul on üks delta olemas ja selle leiab ilmselt igaüks oma sõrmelt üles,» ütles Leppik.

Sõrmejälgi võrreldes tuleb teha palju tööd, sest enamasti ei ole võimalik neid võrdluseks teineteise peale panna, mistõttu ongi tarvis detaile üksteisest eristada. «Olen korra proovinud nii, et panen jäljed teineteise peale, mõlemad on ühesuguse suurusega, aga seal tekib kohe probleem, sest jäljed ei ole enamasti ühtmoodi võetud või tekkinud,» ütles Leppik. Ta lisas, et on suur erinevus, kas sõrmejälg on võetud korralikust andmebaasist või sündmuskohalt. «Kui inimene on millestki kinni haaranud või mingi serva peal rippunud, siis on jälje kvaliteet ja olemus hoopis teine, mistõttu ei saa neid ka üksteise peal kontrollida.»

CSI on multifilm

Televisioonis näidatavad CSI seriaalid ja sealt nähtavad meetodid ei vasta tõele. «CSI on üks väga tore multifilm: seal on tõde üsna vähe ja rohkem ongi seda nn vahtu, sest mitte keegi ei oleks nõus vaatama filmi, kus tuleb DNA analüüsi tulemusi kuus tundi oodata.» Selleks, et DNA analüüsi tulemused saaks kätte nelja kuni kuue tunniga, peab materjal olema täiuslik.

Sama kehtib ka sõrmejälgede kohta – arvuti ei ole võimeline kindlaks tegema, kas sõrmejäljed on 100% vastavuses. Seega teevad eksperdid oma tööd luubi või palja silmaga. Esialgu tuleb välistada need variandid, mis kindlasti olemasolevale sõrmejäljele ei vasta. Seejärel tuleb asuda süvenenumalt uurima ja võrdlema. «Kuigi tänapäeval saab arvutist vasteid otsida, annab arvamuse ikkagi asjatundja. See on tegelikult üle maailma kokku lepitud, et masin ei anna arvamust, masin on ainult abistav tööriist,» selgitas Leppik.

Ta toob näite, kuidas sõrmejäljeregistrisse sisestati kontrollitav sõrmejälg ning sellele saadi võimalikud 50 vastet. «Masin tekitas tõenäosusrea ja pärast eksperdi uurimist selgus, et just 48. jälg oli õige vaste.» Enamasti on õige vaste siiski 10–15 hulgas, kuid erandeid võib alati ette tulla.

Eestis võib sõrmejälgi andmebaasi salvestada ja seal säilitada vaid seadustes ettenähtud juhtudel. «Laias laastus võib öelda, et kui inimest on arestiga karistatud, siis võib tema sõrmejäljed registreerida,» ütles Leppik. Kui inimene on aga saanud trahvi, siis pole temalt õigus sõrmejälge võtta ega neid registrisse kanda. Leppik toob näite, et kui korteris on toimunud vargus, siis leitakse sealt kindlasti pereliikmete, sõprade ja tuttavate sõrmejälgi ning need on kõik õigustatud isikud, kellelt tuleb jäljed võtta. «Pärast ekspertiisi tegemist neid aga registris ei säilitata.»

Sajad rehvijäljed

Näitusel saab silma täpsust ja teravust kontrollida ka rehvijälgi uurides ja vasteid otsides. Rehvijälgede puhul tuleb silmas pidada kolme nn kategooriat: detailid, mille on paika pannud tehas, kulumisjäljed ja haruldased detailid rehvil. «Nii sõidustiil kui ka see, kus on sõidetud, tekitavad rehvile omapäraseid jälgi, mille kaudu on võimalik lõpuks ka sõiduk tuvastada,» lausus Leppik.

Tema sõnul oli nõukogude võimu ajal rehvijälgi lihtsam tuvastada, sest automarke ei olnud kuigi palju. «Sündmuskohalt leidsime enamasti kas Moskvitši või Lada jälgi, Volgaga tavaliselt kuritegusid tegemas ei käidud,» sõnas Leppik muiates ja lisas, et tänapäeval on rehvijälgi keerulisem tuvastada, sest võimalikke variante on väga palju.

Sündmuskohale jõudes on väga oluline jälgede pildistamine. «Jälgede kõrvale pannakse mõõdulint, pilt tehakse võimalikult suures plaanis ning rehvi jälg pildistatakse üles lõikude kaupa kogu veerepinna ulatuses,» rääkis Leppik. Pärast seda valatakse jälje sisse kipsisegu, et saada teada turvisemustri sügavus ja muud olulised üksikasjad.

Lektor toob isiklikust kogemusest näite ja hoiatab alati oma õpilasi, et sündmuskohale ei mindaks katsetama. «Ühel talvel oli 20 kraadi külma, mistõttu tuli kipsisegu teha piirituse, mitte veega. Aga kuna meil piiritust ei olnud, siis mõtlesin, et kasutan puskarivabriku haarangult võetud puskarit – vähemalt läheb see siis asja ette,» kirjeldas Leppik. Segu tehtigi valmis, kuid kips ei kivistunud ära. «Ma külmetasin seal kolm tundi ja mitte midagi ei juhtunud. Kuna seal oli neid jälgi rohkem, tegin teise jälje jaoks traditsioonilise segu ja enne seda ka korralikud fotod. See katse lõppes tookord õnnelikult.»

Kes aga näitusel sõrme- või rehvijälgedest ei hooli, võib proovida hoopis kuule tuvastada, pagasit läbi valgustada ja sealset sisu kontrollida, pealtkuulamistehnikaid, pantvangi üles otsida, läbi laserkiirte ronida jne.

Kuulide tuvastamiseks on näitusel välja pandud ligi kümme erinevat kuuli, mida tuleb olemasolevaga võrrelda. «Kuulil on näiteks pikisuunalised kriipsud, mille on tekitanud relvaraud, mille sees on vintlõiked ja väljad. Need annavad kuulile pöörleva liikumise. See annab omakorda kuulile täpsuse ja jõu, et õhust läbi puurida,» kirjeldas Leppik. Peale selle saab näha ja võrrelda, missugused näevad välja kuulikindel klaas ja kuulivest pärast tulistamist ning otsida mannekeeni või sõprade pealt, kas metallidetektor ikka töötab.

Merilyn Säde

UT toimetaja 2014–2016

Galerii: 

Jaga artiklit

Märksõnad

kriminalistika