Usutavasti on paljud õppejõud olnud hädas tudengitega, kes on ainetele registreerunud, kuid õppetöös tegelikult ei osale.

See raskendab muu hulgas ka õppetöö tulemuslikkuse hindamist: on ju vahe, kas 30% tudengitest õppis ja kukkus eksamil läbi hindega F või 30% tudengitest kadus poole semestri pealt, aga jäi ainele registreerunuks ning nad tuleb kanda eksamiprotokolli märkega «mitteilmunud».

Kõrgharidusreformiga antakse ülikoolidele õigus küsida tasu nendelt tudengitelt, kes saavad semestris vähem kui 30 ainepunkti. Tartu ülikoolis peetakse aru, millises mahus tuleks seda õigust rakendama hakata. Tasu küsimine võib õppetöös mitteosalemist aga pigem suurendada: tudengil tasub registreeruda ainetele veidi rohkem kui 30 ainepunkti eest ning kui mõnes aines õppimine ei edene, võib ta selle sinnapaika jätta. Ja sellest «niisama» jäänud ainetest hakkabki ta poole semestri pealt puuduma.

Otstarbekas oleks «õppimise aegluse» eest mitte trahvida (või teha seda minimaalsel määral, mis on veel seadusega kooskõlas), aga küsida tasu kohustuslikele õppeainetele kordusregistreerumise eest. Sellega tabataks kaks kärbest ühe hoobiga: õppetöölt puudumine väheneks (registreerunute nimekiri langeks kokku tegelikult õppetöös osalejatega) ning registreerunud tudengid oleksid motiveeritud, et läbida aine esimese korraga. Kõigile õppeainetele kordusregistreerumise tasuliseks muutmine ei oleks aga otstarbekas, sest see kahandaks tudengite julgust proovida eri valikaineid.

Kui õpilane puudub tavakoolis, rakendub tugistruktuur: klassijuhataja, õppealajuhataja, õppekoda vms. Ülikool seevastu peab õpetama noori inimesi enda eest vastutama ning tudengi mure peaks olema hoolitseda, et ta kõik tehtud saab. Ilmselt ei ole ka mõeldav, et dekanaat või instituudi kantselei (või veel hullem, õppejõud) hakkaks puudujaid ükshaaval läbi helistama.

Ent arenguruumi siin siiski veidi on. Kuidas oleks, kui lisaks suhtlusteljele tuutor-tudeng käivitaks ülikool telje õppejõud-tuutor? Kui tudeng on pikemat aega kadunud, siis tuutor teab või selgitab välja, mis on selle tudengi mure. Muidugi pole mõte uus, kursusevanemad olid mõnikümmend aastat tagasi tavaline nähtus. Tallinna ülikoolis on kursusevanemate statuut näiteks juba taastatud, ehk oleks aeg sama teha ka Tartus.

Nõudlikkus kaitse alla!

Tudengite edasijõudmine on pingsa tähelepanu all, kui juttu tuleb haridusrahast. Võib karta, et veel pingsama jälgimise alla satub see siis, kui raha hakatakse jaotama ülikoolide sees – riiklik tellimus hakkab tulema ainult valdkonna kohta. Koolides on mõnel pool selline surve juba väga tugev («meie koolis peab olema 100%-line õppeedukus, seega sina, õpetaja, pead kõigile lõpuks kolmed välja panema»), ülikoolides ehk mitte veel nii väga.

Viimasel paaril aastal on TÜ-s tehtud pingutusi õppetöö kvaliteedi hindamiseks. Kuna arvulisi suurusi on lihtne töödelda, on aine tagasiside lõpphinne muutunud akadeemiliste ametikohtade täitmise konkurssidel tänuväärseks lisapügalaks. Mõnes teaduskonnas on see aga muutunud juba ka malakaks: õppejõud, kellel on hinne alla 3, peavad kirjutama seletuskirja.

Kui hinded on head, kui vähemalt «läbi saab», on tudengid rahul. Õige? Võib-olla mitte, aga kindlasti pole see täiesti vale. Ja kui seletuskirja juurest suundub asi selle juurde, kuidas karistada või premeerida hea keskmise tagasiside hindega õppejõude, ongi veel üks eksamihinde devalveerimise aspekt lisandunud. Ja kvaliteet läheb hoopis allamäge...

Kui mõjurid, mis sunnivad «läbi laskma» kõik, kes eksamil midagigi kirja panevad, on liiga tugevad, lööb lõpuks käega ka kõige eetilisem õpetaja. Asi algab juba pisiasjadest: näiteks on ÕIS-is kirjas, et toimub kaks auditoorset kontrolltööd, aga tehakse ainult üks ja teine asendub kodutööga (mahakirjutamise võimalus). Või siis antakse kõige suurem punktikaal kõige paremini lahendatud ülesannetele, mitte nende mahu ega sisulise tähtsuse või raskuse järgi. Või võetakse tulemuste parandamise eesmärgil absoluutse skaala asemel kasutusele relatiivne skaala, kus lahtise peaga tudeng teeb kogu grupile karuteene, kui tema tulemus loetakse täidetuks 100%, aga nõrgas grupis saab eriti midagi juurde õppimata, ainult keskkoolist pärinevate teadmistega kõrge hinde. Või... Neid võimalusi on palju.

Ülikoolipere peaks pigem mõtlema sellele, milliste meetmetega mitte vähendada, vaid hoopis suurendada õppejõudude nõudlikkust. Ja nõudlikkuse all pean siin silmas mitte jäika rangust, vaid toetuse ja kõrgete nõudmiste koosmõju. Et õppejõud ühelt poolt tõesti hoolitseb õppijate vajaduste eest (kvaliteetsed õppematerjalid, korralikult ette valmistatud kontakttunnid, põhjalik tagasiside), aga teiselt poolt üle nurga lasta ei luba. Ajal, mil tudengite arv väheneb, ei peaks see ju nii utoopiline olema. Usun, et ka tudengkonnal on oma sõna sekka öelda. Seni pole tudengite seast hääli kostnud, mis väärtustaks esmalt õppejõudude kõrgeid nõudmisi, pigem tahetakse kaasahaaravust, erapooletust ja muud sellist, mis on muidugi ka hea ja vajalik. Siiski, õppimise töö tuleb tudengil ikka endal teha ning nõudliku õppejõu käe all edeneb see vist kõige efektiivsemalt?

Iseküsimus on, milliste meetoditega saavutada, et nõudmised ka pidevat õppimist põhjustaksid. Kontrolltööd, kodutööd, tunnikontrollid, loengueelsed elektroonilised testid vms peaks ehk olema normiks (sõltuvalt muidugi aine spetsiifikast). Võib-olla peaks kaaluma koguni eksamisessiooni lühendamist või eksamite tegemist vahetult pärast õppenädalaid, et kaoks võimalus üksnes kolme eksamieelse vaba päeva jooksul aine hindele E pähe tuupida? Maailmast on sellise õppekorralduse kohta palju näiteid.

Naastes nüüd tagasiside lõpphinde fetišeerimise juurde, on minu kindel veendumus, et tudengite tagasiside näitab ainult õppetöö kvaliteedi üht poolt. Seletuskirjade kirjutamise asemel parandaksid tõeliselt õppetöö kvaliteeti näiteks kolleegide vastastikune tunnikuulamine, õppematerjali analüüsimine, üleüldse võimalus kolleegidega õppetöö teemal mõtteid vahetada jms. Ja arvuliste suuruste asemel tuleb hoopis tähelepanelikumalt lugeda seda, mida tudengid arvude kõrvale tekstina kirjutavad. Tagasiside koondhinde põhi- või ainunäitajaks pidamine tegelikult kahjustab n-ö raskeid fundamentaalaineid (õigemini nende õppejõude), kus hea tagasiside hinde saamine ongi võimatu missioon, samas kui lihtsad praktilise kallakuga ained koguvad kergesti kõrgeid hinnanguid.

Teeme rohkem suuliseid eksameid

Tudengina olen sooritanud üht kirjalikku masseksamit, kus ringi vaadates nägin, et kõik minu lähedal istujad kirjutasid midagi kusagilt maha. Muide, levisid kuuldused, et selles aines saavad läbi ainult need, kes oskavad õpiku teksti peast sõna-sõnalt ümber kirjutada – eks seegi oli üks spikerdamise põhjus. Olen sooritanud ka kirjalikku eksamit testi vormis, kus tööd ära andes ning õppejõult küsides, et kus ja millal võiks teada saada, mis mul valesti läks ja kuidas õige on, õppejõud nähvas, et tal on 130 tudengit ja kui igaüks hakkab midagi küsima, siis ei jõua ta vastata.

Õppejõuna olen vastu võtnud suulist eksamit, kus tudengi ettevalmistusleht oli nii põhjalik, et olnuks see eksam kirjalik, oleks ta kindlasti sooritanud eksami positiivselt. Tudengi vastust kuulates aga selgus, et ühtki oma väidet ta põhjendada ei oska. Ja tegu oli matemaatilise ainega! Seekord sai tudeng hinde F, järeleksamile eelnevatel päevadel tuli temalt hulgaliselt küsimusi ning järeleksamiks oli pilt juba parem ja tudeng sai vajalikud ainepunktid kätte.

Praegu, kui tudengite arv väheneb, peaks küll olema võimalik suuliste eksamite osakaalu suurendada. Tulemused on objektiivsemad, kuna tudengile saab esitada küsimusi ja seeläbi näha, kas teadmised on tegelikud, luuletusena pähe õpitud või maha kirjutatud. Tagasiside on vahetu: kui tudeng ikka x ja y oskab vastata, aga z ei oska ja kontrolltööd olid ka 70% tulemusega tehtud, on talle endale ka selge, miks hinne oli C või D, aga mitte A ega F. Ja kui jutt on 130 tudengi asemel 30 tudengist, siis suulise ja kirjaliku eksami töömaht eriti ei erine. Ka kirjaliku eksami küsimuste ettevalmistamine ja tööde parandamine võtab aega, rääkimata eksami valvamisest.