Oma- ja importkultuur

Toimetaja

Seekordses ajakirjas on eri artiklites juttu meie omakultuurist ja veidi ka nn importkultuurist.

25 aastat tagasi aprillis tõid Tartu muinsuskaitsjad välja sinimustvalged värvid ning hakati taastama muinsuste muinsust – iseseisvat Eestit. Täpsemalt saab lugeda ajaloo rubriigist ning kindlasti soovitab toimetus lugejatel osa võtta muinsuskaitsepäevi meenutavatest üritustest, mis algavad 12. aprillil.

25 aasta taguste muinsuskaitsepäevade üht peakorraldajat, nüüdset (taaskordset) eesti rahva muuseumi juhti Tõnis Lukast portreteerime vilistlase rubriigis. Poliitikast taandunud Lukas räägib, kuidas temast Tallinna poisina sai tartlane just igasugu Tartus paiknevate organisatsioonide ja nendega seotud ürituste tõttu. Ajalootudengi elu oli nii tormiline, et kolm korda ähvardas teda ülikoolist väljaviskamine. Aspirantuuri noormeest ei lubatudki ning selle asemel asus ta aktiivsemalt tegelema muinsuskaitseliikumisega. 1992. aastal valiti Lukas eesti rahva muuseumi direktoriks ning just see amet viis ta suurde poliitikasse. 20 aastat hiljem tõi seesama ametikoht ta suurest poliitikast ka tagasi.

Eesti rahva muuseumist on juttu  ka väitekirja loos. ERM-i teemal doktoritöö kaitsnud Taavi Tatsi uuris, kuidas muudab tänapäev muuseumi. Kas muuseum on muutunud maailmas enam vaid muistsete asjade varamu, kus külalised saavad klaasi taga olevaid esemeid uudistada või peaks muuseum täitma ka teistsuguseid rolle, võimaldama huvilistele interaktiivset suhet. Sotsiaalmeedia ja nn võrgustumine ei ole ka muuseume mõjuta jätnud: muuseumid on pidanud muutuma sotsiaalsemaks. Tatsi loodab, et talupojakultuuri materiaalse kehandi varaaida kuvandi kõrval muutub ERM ka kohaks, mis integreerub igapäevaeluga, just nagu sotsiaalmeedia.

ERM on olnud ja kindlasti on ka tulevikus Tartu ülikooliga seotud, ennekõike inimeste, aga ka ühise missiooni – rahvuskultuuri hoidmise – kaudu. Ootused uuele ERM-ile, kui maja viimaks valmib, on suured ning kindlasti ei rahuldu külastajad seal vaid kultuuri jälgimisega distantsilt, vaid soovivad ise arvamust avaldada, sekkuda, kujundada ja osaleda.

Kultuur ei ole olemuselt staatiline, vaid kogub pidevalt uusi kihte. Näiteks on meie omakultuuri tähistavatele tähtpäevadele lisandunud palju uusi ning ka ajalooliste tähtpäevade sisu on kohati muutunud. Luuvalupäeva ja künnipäeva kõrvale (võib-olla peagi nende asemele?) on ilmunud näiteks valentinipäev ja halloween. Kuidas nendesse suhtuda, kuidas on need sobitunud meie omakultuuri ja sellega kohanenud? On need vaid kommertspühad või juba osa me tänapäevasest omakultuurist? Millist importkultuuri võib veel lisanduda? Kõige selle üle arutleb UT veergudel põgusalt eesti ja võrdleva rahvaluule osakonna teadur Elo-Hanna Seljamaa.

Rahast ei saa üle ega ümber ka kultuuri puhul. Lõppude lõpuks tuleb oma kultuuri säilitamise, uurimise ja näitamise eest maksta rahval ja riigil enesel, mitte tingimata Euroopa Liidul eri fondide kaudu.

Sigrid Rajalo

UT peatoimetaja

Jaga artiklit