Kristian-Jaak Petersoni loomingut saadavad tema elulooga seotud legendid.
FOTO: Andres Tennus

Kirjanikud ülikoolis ja ülikool kirjanduses: akadeemilisus, äng ja rituaalsus

Tartu vaim

Ülikooliga seotud kirjanike lugu algab Tartus enam-vähem koos Academia Gustaviana asutamisega. Pole põhimõttelist vahet, kas lugeda alguspunktiks Friedrich Meniuse teksti ülikooli inauguratsioonist 1632. aastal või siis mõnda akadeemilise suhtluse käigus kirjutatud juhuluuletust.

Akadeemilisi juhuluuletusi on avaldatud näiteks antoloogias „O Dorpat, urbs addictissima musis…“ (2007). Kõige varasemate näidete seast võib leida ka rootsi kirjandusloos olulist rolli mänginud Georg Stiernhielmi luuletuse, mis on kirjutatud Jakob Skytte dissertatsiooni puhul 1632. aastal. Sellest ajast pole teada, kas Tartus kirjutati ka maakeelseid värsse, kuid hakati kirjutama neidki.

Mõne väiksema näite järel köidab tahes-tahtmata tähelepanu Puhjas tegutsenud Käsu Hansu nutulaul „Oh, ma vaene Tarto liin!“ (1708). See on küll loodud kõrvaltvaataja pilguga ja pärast seda, kui ülikooli tegevus Tartus oli Põhjasõja tõttu katkenud, kuid mõneks ajaks jäi Käsu Hansu luuleteos ülikooli ja Tartu linna suhete kõige põhjalikumaks (lõuna)eestikeelseks ilukirjanduslikuks kajastuseks.

Ilmselt ollakse harjunud nägema eesti kirjandusloo ja Tartu Ülikooli esimest üldtuntud kokkupuutepunkti Kristian Jaak Petersoni elus ja loomingus. Miks mitte, kuid pangem tähele, et Petersoni tekstides on ülikoolist juttu põgusalt, rohkem köidavad pilku vahvad karikatuurid Tartu üliõpilastüüpidest ta päevaraamatus. Ja mis veel olulisem: Petersoni loomingut saadavad tema elulooga seotud legendid. Need kujundasid temast boheemliku ja üliandeka üliõpilase algtüübi, mis hakkas eesti kultuuris omaette elu elama.

Suits lõi akadeemilise kallakuga ilukirjanduse traditsiooni

Eesti Kirjanike Liit, mis 2022. aasta sügisel sai saja-aastaseks, ega ka ajakiri Looming, mis tähistas suurt juubelit 2023. aasta jaanuaris, ei saanud mõistagi Petersoni legendi tekkimise algjärgus kaasa mängida. Küll aga mängisid need kaasa Petersoni loomingu hea tundja ning Tartu Ülikooli kirjandusprofessori Gustav Suitsu elus ja loomingus. Mingis mõttes võiks väita, et eestikeelses kultuuris on just Suits see mees, kes lõi akadeemilise kallakuga ilukirjanduse traditsiooni, teisisõnu selle tekstihoovuse, mis seob ühte Tartu Ülikooli ja kirjanduse.

Olen varem kirjutanud ülikooli ja Tartu linna peegeldamisest eesti luules ning väitnud, et seda peegeldust iseloomustavad eriti kolm märksõna: rituaalsus, nostalgia ja äng.1 Kas need sõnad peaksid siis iseloomustama ka Suitsu luulet ja sellest lähtuvat traditsiooni? Laias laastus küll, kuid mitte päris igas mõttes. On suur vahe, kas kirjanik on Tartus õppinud ja siit lahkunud või on ta jäänud pikemalt ülikooliga seotuks. Kui inimene on ära läinud, siis on nostalgial suurem kaal.

Üks mahukamaid kirjandusteoseid, mis pühendunult pöörab tähelepanu Tartu Ülikoolile, on Bernard Kangro kuueosaline Tartu romaanide sari. See on omas ajas uudne teos, kuid Kangro unenäoliste ja intertekstuaalsete tekstikihtide vahelt paistab vana head nostalgiat õige ohtral määral. Kangro läks Tartust Lundi ning tema kirjutamist saatis kindlasti tagasivaadete kuldne valgus. Sellist valgust võib näha ka näiteks Rein Veidemanni loomingus; tema on nüüdseks läinud Tartust Tallinnasse ja on ülikoolile pühendanud romaani „Tund enne igavikku“ (2012).

Ülikoolis tegutseva kirjaniku perspektiiv on pisut teine. Ta võib kirjutada millest iganes, aga kui ta siiski satub kirjutama ülikoolist, siis nostalgiat on seal tavaliselt vähem, rituaalsust rohkem ning ängiga on teadagi kuidas – see hiilib paljudes hingedes, aga seda tahetakse sageli ära peita. Suitsu „Õnnesoov Eesti ülikoolile“ on ilmselt kõige tuntum Tartu Ülikoolile pühendatud luuletus läbi aegade, kuigi mitte ainuke, mis Suitsul ülikooliga seostub. Tuntuks on aga saanud ikkagi just see rituaalse tausta ja üleva poeetikaga tekst – Suits kirjutas selle 1919. aastal eestikeelse ülikooli avamise puhul.

Rohkem mees-, vähem naiskirjanikke

Suitsulikku positsiooni ja sellest lähtuvat kirjandust iseloomustab lisaks öeldule keskmisest suurem intellektuaalsus, respekt kultuuri vastu ning niivõrd-kuivõrd ka maskuliinsus. Uks kirjandusse avanes naistele varem kui uks kõrgkoolidesse – niisiis domineerisid varasemas ajaloos ülikooli seinte vahel mehed, teaduse tegemine tundus enesestmõistetavalt meestevahelise asjana. Praegu töötab Tartu Ülikoolis ka silmapaistvaid naiskirjanikke, kuid huvitaval kombel ei tule akadeemiline seos nende loomingus väga sageli välja. Olgu nimetatud näiteks Triinu Laan ja Tiia Kõnnussaar, mõlemad on tuntud kui lastekirjanikud. Samuti on lastekirjanikuna esinenud looma-ökoloog Tuul Sepp, kelle tekstides on ülikooli taust ehk siiski mõnevõrra hoomatavam.

Tuntud meeste rida jätkub Suitsu järel vastuolulisel viisil Valmar Adamsiga, kes noorpõlves oli Üliõpilaslehe peatoimetaja ning hiljem õpetas ülikoolis vene kirjandust ja kõnekunsti. Varakult võib märgata Adamsi isiksuslikke erijooni, radikaalset egotsentrilisust ning sellest mõjutatud enesekuvandit loomingus. Kirjanduslikus võtmes on see näha näiteks dokumentaalse kallakuga romaanis „Esta astub ellu“ (1986). Aga siingi on põhjust rääkida rituaalsusest, intellektuaalsusest ja kultuursusest, mis on iseärasustest hoolimata kaunis selgete piirjoontega.

Teatava lihtsustusega võiks väita, et akadeemilisel intellektuaalsusel kirjanduses on omakorda kaks poolust, mida võiks nimetada selguse vaimuks ja hämaruse vaimuks. Adams on kummaline, aga selge, tema eelkäija Suits jõudis teise maailmasõja eel luules klassikalise selguseni ning liikus siis sealt edasi süntaktiliste ja mõtteliste pimealade suunas.

Hämaruse vaimule mõeldes tuleb kergesti silme ette Madis Kõiv, kes juhatas ülikoolis analüütilise filosoofia seminare. Tõsi, analüütiline filosoofia nõuab tegelikult ju vägagi selget ja loogilist mõtlemist. Kõivu puhul tundubki nii, et eksaktsema ja loogilisema poole oma tegevusest kanaliseeris ta füüsikasse ja filosoofiasse. Kirjandusse jäi aga kõik see, mis mujale ei mahtunud. Kõiv oli üks neid silmapaistvaid kirjanikke, kes kirjanike liitu ei kuulunud, kuid see pole kindlasti enam ülikooliga seotud inimeste eritunnus, vaid ikka Kõivu isiklik valik.

Selguse ja hämaruse vaim – tinglikult

Riskigem jätkata spekulatsiooniga ning otsida kirjanduslikku selgust ja hämarust praeguse ülikooli seinte vahelt.

Kes üht või teist vaimulaadi võiksid kehastada?

Selguse vaimu ilmselt maailmakirjanduse emeriitprofessor Jüri Talvet ning ökosemiootika ja keskkonnahumanitaaria professor Timo Maran, kes on mõlemad tuntud luuletajatena, hämaruse vaimu aga miks mitte eesti kirjanduse professor Arne Merilai, kes omal ajal oli osaline ka Kõivu filosoofiaseminarides. Merilai sulest on ilmunud intellektuaalselt rikast luulet, draamat ja proosat. Üheks suurejoonelisemaks näiteks, kus Merilai kirjutamisviis kohtub ülikooli reflekteerimisega ja asjakohase kombestikuga, on sonetipärg „Ood ülikoolile“.

Tinglik on vaimsete pooluste eristamine igal juhul. Viimati nimetatud kolme kirjanikku ühendavaks jõuks on nii akadeemilise kombestiku tundmine kui ka tekstide kultuursus – avaldugu see siis lihtsalt tarkusena, allusioonidena või kummardustena kultuuri ees. Marani loomingus näeb seda harvem pelgalt seetõttu, et üks tema peateemasid on seotud loodusega, mis juhib teksti akadeemilisest keskkonnast eemale.

Sellega ülikoolis tegutsenud või tegutsevate kirjanike seltskond ei piirdu – huvitavat mõtlemisainest võib leida Lauri Pilteri, Erkki Luugi ja mõne teisegi loomingust. Kui aga nimetada uuemast kirjandusest ja praegusest ülikoolist kedagi, kes eriti palju on mõjutanud arusaamu ülikoolist, siis on see kindlasti Meelis Friedenthal. Ehk võiks temas koguni näha seda autorit, kes selguse ja hämaruse vaimu omal moel kokku seob – nii nagu ta on teinud oma romaanides „Mesilased“ (2012) ja „Inglite keel“ (2016) või siis näidendis „Vaim masinas“ (2017).

Friedenthal tunneb väga hästi ülikooli ajalugu ning oskab taaselustada minevikku lausa aistitavaski selguses, kuid samas on tema tekstiilmas ka müstilised hämaruse jõud, kes tartlastest tegelasi hakkavad kimbutama. Kuidas see juhtub, seda on parem ise kogeda, kuid kiire sissevaate võiks ju jutu lõpetuseks anda. „Mesilaste“ peategelast Laurentiust saadavad teel Tartusse ning ka Tartus rõskus ja haigused. Kui tundub, et selles linnas neist painajaist lahti ei saagi, siis üks võimalus jääb – akadeemia on midagi ilusamat ja paremat kui teda ümbritsev linn või ka maailm: „Akadeemia hoone oli seest puhas ja hele, lai ja avar vestibüül mõjus ootamatult helgelt ja kutsuvalt. Laurentius tundis end juba palju paremini.“2

Tore ju oleks, kui senisest palju paremini tunneksid ennast ka kõik need, kes sisenevad nüüdsesse ülikooli.


Viited

1           Mart Velsker, Kas hävib või püsib? Ülikool ja Tartu eesti luules. – Luulejutud. Tekste aastatest 1994–2020. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2022, lk 61.

2           Meelis Friedenthal, Mesilased. Teine trükk. Tallinn: Varrak, 2013, lk 40.

Mart Velsker

eesti kirjanduse kaasprofessor

Galerii: 

Jaga artiklit