Respiraator DP-2 kasutamine polioviiruse ravis, 1960. aasta mais.
FOTO: TÜ muuseumi kogu, ÜAM F 436:50 F

Pilguheit minevikku. Katusmusterohke võitlus lastehalvatusega

Ajalugu

Koroonapandeemia ei ole ainuke haiguspuhang, mida praeguse aja inimesed võiksid mäletada. Möödunud sajandi keskpaigas kimbutas meid lastehalvatus ehk poliomüeliit, mille seljatamisel oli ülikooli arstidel oluline roll.

Sõjajärgsetel mureküllastel aastatel ahistas Eesti niigi stressis inimesi mitu lastehalvatuse puhangut. Nagu mujal arenenud riikides, hakkas ka siin kunagi endeemilisena esinenud tõbi 20. sajandil epideemiliselt levima. Seda seletatakse sanitaarolude paranemisega. Arvatakse nimelt, et varem puutusid lapsed haigustekitajaga kokku juba varases nooruses, mil neid kaitsesid emapiimas leiduvad antikehad. Ent väljakujunev arusaam puhtusepidamisest kui ühiskondlikust normist tõi kaasa üha harvemad kokkupuuted patogeeniga, mille tõttu esines vajalikke antikehi üha väiksemal hulgal elanikest. 

Rahvastiku immunoloogilise tausta muutustega saab põhjendada ilmselt sedagi, et tõbi hakkas tabama üha vanemaid inimesi. Vanusega kasvas ka tõenäosus haiguse tõttu halvatuks jääda: üle 15-aastaste puhul juhtus seda juba kolmandikul haigestunutest.

Palju teadmatust

Poliomüeliit on neuroinfektsioon. Viirus ründab kesknärvisüsteemi ja võib raskematel juhtudel põhjustada püsiva halvatuse. Haigusega võib kaasneda eluohtlik hingamislihaste või neelu paralüüs, mille tulemusel inimene lämbub. Ehkki poliomüeliidi kergemad sümptomid tekivad vaid kuni veerandil haigestunutest ja paralüüsinähud ühel protsendil, tasus seda haigust karta. Ühiskonnas leviv hirm, kuulujutud ja rahulolematus oli toonasele totalitaarsele ühiskonnale tõsine katsumus, sest probleemi maha vaikida ei olnud võimalik.

Lastehalvatuse teemal said eestkõnelejaks Tartu Ülikooli teadlased. Selleks ajaks olid teadmised viirustest juba olemas, kuid ülikoolis virolooge veel ei töötanud. Kuivõrd tegemist oli neuroinfektsiooniga, tõusis tõvevastases võitluses ja ühiskonnale haiguse kohta teabe jagamisel esiplaanile närvikliinik.

Dr Arvo Tiku (paremal) juhtimisel loodi intensiivravisüsteem hingamishalvatusega haigete raviks. FOTO: TÜ muuseumi kogu, ÜAM F 436:41 F

Haigusega seoses oli palju ebaselget. Otsiti vastust küsimustele, kas tegemist on piisk- või fekaal-oraalse nakkusega, miks tekib mõnel juhul paralüüs või kuidas muutus endeemiline tõbi epideemiliseks, ehkki sageli haigestus suures peres ainult üks inimene. Veel uuriti, miks erinevalt teistest nakkuspuhangutest, mis olid pigem linnade nuhtlus, levis poliomüeliit enam maaelanike seas.

Tööle asusid „poliodetektiivid“, kellest Tartus oli esimene toonane närvikliiniku juhataja Voldemar Üprus. Ta avaldas 1947. aastal kahe eelnenud aasta lastehalvatuse puhangu kohta uurimuse, kus suutis küllaltki hästi leida üles nakkuskontaktid ja oletas, et tõbi levib eeskätt inimeselt inimesele. Püüdes vastata küsimusele, miks tabab haigus üha vanemaid, viitas Üprus Eesti hajaasustusele ja sellele, et koolieelses eas lapsed püsivad taludes eraldatuna, kooli minnes on nad aga juba vanemad. Veel oletas Voldemar Üprus, et haigustekitaja bioloogia on muutunud – see pidanuks seletama, miks seni haruldane tõbi käitus üha sagedamini epideemilisena.

Viirus ja ühiskonnakord

Järgmine suurem lastehalvatuse puhang oli Eestis 1955. aastal. Voldemar Üprus oli 1948. aastal võimudega vastuollu mineku tõttu Kohtla-Järvele suunatud ning uurimis- ja teavitustööd jätkas legendaarne professor Ernst Raudam. Tema pööras tähelepanu eeskätt mõjuteguritele, käsitledes tõve levikut ja käitumist selgitavate asjaolude seas nii klimaatilisi (sh õhu ionisatsioon), psühholoogilisi (hirm haiguse ees), ajaloolisi (sõda ja ränne), eluloolisi (varasemad haigused, traumad, vaktsineerimised) kui ka eluolulisi (amet, õpingud, harjumused jms) näitajaid. 

Sellise holistliku lähenemise puhul võib küsida, kas Raudamit ahistasid veel mõnikümmend aastat tagasi ülekaalus olnud stalinistlikud pseudoteadused bioloogias ja meditsiinis. Keelduti ju nii kurikuulsa lõssenkismi tõttu kui ka Ivan Pavlovi õpetuse vulgaarse tõlgendamise valguses nägemast indiviidi lahus seda ümbritsevast keskkonnast. Sealjuures jäid patoloogiaõpetus ja nakkuste teooria tagaplaanile. Sedalaadi mõju ei saa eitada, kuid pigem võis asi olla selles, et viroloogia oli veel noor teadus ja ka vaba maailma teadlased alles murdsid haigestumist soodustavate tegurite üle pead.

Tehtud tähelepanekute toel tekkis Tartus siiski huvitavaid teooriaid. Arvati, et viirus kahjustab eeskätt neid kehapiirkondi, mis on haiguse teatavas faasis olnud suurema koormuse all. Toodi näiteid inimestest, kes olid sõitnud jalgrattaga ja kel oli tekkinud haigestumisel jalgade paralüüs. Esitati ka tragikoomiline näide, kus arstid olid lasknud inimesel valediagnoosi tõttu iga päev polikliinikus antibiootikumisüsti saamas käia, kuni tema jalad paralüseerisid … Niisiis soovitati koolides ära jätta kehalise kasvatuse tunnid ja töölistel töö lõppedes puhata, sest enamik halvatusjuhte esines füüsilise töö tegijail. Sama käis nende kohta, kel olid vähimadki haigustunnused – neil tuli heita voodisse ja püsida seal vähemalt nädal. 

Professor Raudam andis aga ka tänapäeval tuttavamaid soovitusi – vältida kontakte, pesta käsi, mitte teretada kättpidi ja panna haigusjuhtudega kollektiivid karantiini. Raudam tunnistas, et ei suutnud alati leida nakatumisjuhtumite taga olnud võimalikke kontakte, kuid ta uskus, et valdav osa elanikest on nakkusega kokku puutunud, seega on neil antikehad olemas. See andis võimaluse seerumraviks (sisuliselt passiivseks immuniseerimiseks), mille käigus võeti vanematelt pereliikmetelt verd, valmistati sellest seerum ja manustati see haigele. 

Uuendusmeelsed arstid

Alates 1958. aastast sai professor Raudami peamiseks sõnumiks vaktsineerimise propageerimine. Nii saavutatigi võit lastehalvatuse üle. NSV Liitu jõudsid USA-s välja töötatud vaktsiinid. 1955. aastal esitles USA ravimiuurija ja viroloog Jonas Salk kõigi kolme poliomüeliidi serotüübi vastast verre süstitavat inaktiveeritud vaktsiini. See kaitses kuni 90% tõhususega paralüütilise poliomüeliidi vastu, kuid ei taganud täielikku kaitset nakatumise eest. 

Eesti ajaloo suurim haiguspuhang oli 1958. aastal. Haigestus 991 inimest, kellest 462-l ilmnes eri taseme paralüüs.

Salki vaktsiini kasutati Eestis 1958. aastal. Et aga vaktsineerimisega jäädi hiljaks, ei loonud 17 000 lapse vaktsineerimine piisavat immuunsustausta ja samal aastal oli Eesti ajaloo suurim haiguspuhang. Haigestus 991 inimest, kellest 462-l ilmnes eri taseme paralüüs. Raske hingamispuudulikkuse all kannatas 73 haiget.

Haiguse võitis lõplikult Albert Sabini suukaudne elusvaktsiin, mis toodi 1958. aastal USA-st NSV Liitu ja mida siin edasi arendati. USA-s läks selle vaktsiini kasutuselevõtuga aega, sest seda katsetati kaua aega. Nõukogudemaal piisas telefoniõiguse kasutamisest. Kuigi arvatavasti tehti mingeid katseid ka NSV Liidu juhtivates teaduskeskustes, said tõeliseks katsepolügooniks impeeriumi läänepoolsed alad. Ühelt poolt tingis selle otsustajate usk, et lastehalvatus on eeskätt Pribaltika probleem, teisalt olid meie arstid uuendustele avatud. 1959. aasta jooksul vaktsineeriti Eestis 82% lastest ja 53% kogu elanikkonnast. 1961. aastaks oli kolm korda vaktsineeritud 95% lastest ja üle poole kõikidest elanikest. Samal aastal registreeriti Eestis viimane haigusjuht.

Selleaegsele närvikliinikule, kus, muide, ei leidnud aset mitte ühtegi haiglasisest poliomüeliidi nakkusjuhtumit, oli suurim proovikivi see, kuidas aidata hingamisprobleemidega inimesi. Juba 1956. aastal alustati NSV Liidus hingamiskeskuste loomise programmi. Meile lähim keskus paiknes Riias, kuhu haiged tulnuks viia lennukiga. Siiski oldi sellise lahenduse asjus skeptilised, muu hulgas seepärast, et lendurid ei tahtnud kehva ilmaga ja pimedas õhku tõusta ja haiged oleksid jäänud abita. Niisiis hakati rajama hingamiskeskust ka Tartusse. Lühikese ajaga koguti kokku vajalik instrumentaarium ja õpetati välja arstid. Ka siis, kui lastehalvatus taandus, ei jäänud spetsialistid tööta – sündinud oli Eesti intensiivravi koolkond.

 

Ken Kalling

meditsiiniajaloo nooremlektor

Jaga artiklit