FOTOD: Erakogu

Omamoodi tuttav ja võõras Lõuna-Korea

Reisikiri

15 minutit enne seda, kui väljub lennujaama viiv buss, põrutab takso, millega pidanuksin bussijaama sõitma, otse mu silme ees vastu tänavaposti. Käib mats, mille tulemusel põrkeraud küljest rebeneb ja tõenäosus õigeks ajaks lennujaama jõuda nulli lähedale kahaneb. 28 kilo pagasit ja 45 kilo Liisat seisavad pahviks löödult maja ees. Algus on igatahes paljutõotav.

Kaks ja pool tundi hiljem olen tänu kõrvalseisjate lahkusele siiski õnnelikult Tallinna lennujaamas. Umbes 15 tunni pärast maandume koos kaaslastega – kokku neli eestlast – vihma mattunud Lõuna-Koreas, ja siis alles õige trall algab. Tõmbame alla kohustusliku stalkimisäpi, mille abil karantiinis olijate asukohal silma peal hoitakse ja kus tuleb kaks korda päevas oma tervisliku seisundi kohta aru anda, läbime bürokraatia kadalipu, anname sõrmejäljed, ja seejärel suunatakse meid järgmise transpordivahendi poole. 

Liisa Jaakson ei kiirusta veel koju – mitte enne, kui vallutatud on Lõuna-Korea kõrgeim mäetipp Hallasan.

Miski, mida Korea hästi oskab, on kontroll. Ükski riiki saabuja ei või lennujaamast omapäi sihtpunkti minna. Selleks on ette nähtud spetsiaalsed taksod, bussid ja rongid. Paraku unustas ülikool meid sellest pisiasjast teavitada ning alles kohale jõudes selgub, et etteostetud sõitu meil teha ei lubata. Õnneks viib erirong meid viperusteta Busani. Sõidu ajal teeme nalju, mis on seotud Korea zombifilmiga „Rong Busanisse“ – selle tegevus toimubki meie sihtkohta sõitvas rongis –, ja tunneme pärast kõiki neid vintsutusi ei tulekski zombide rünnak suure üllatusena. Ent seda ei juhtu. Jaamas ootab reisijaid hoopis vastuvõtukomando, mis kõiki võluvalt pealaest jalatallani desinfitseerimisvahendiga üle piserdab ja seejärel uude bürokraatiaahelikku suunab. Olen selleks hetkeks nii läbi solgutatud, et saan alles käsu peale suud avades aru, et mulle tehakse koroonatesti.

Järgmised kaks nädalat veedan meeldivas üksinduses oma miljonivaatega karantiinitoas. Toit ilmub kui nõiaväel kolm korda päevas ukse taha, väljas on 38-kraadine niiske leitsak ning kipakas konditsioneer toodab sooja tuult ja kõvasti lärmi. 

Oligi juba aeg

Nii algas minu aasta vahetusüliõpilasena. Keegi mu tuttavatest ei olnud eriti üllatunud, kui teatasin, et lähen õppima Lõuna-Koreasse. Pigem leiti, et oligi juba aeg. Turjal kümmekond aastat Korea popkultuuri tarbimist, kõrvalerialaks Ida-Aasia keeled ja kultuurid, eeldasin, et väga suur kultuurišokk mind ei taba. Korea oli omamoodi tuttav ja võõras. Ilmselt rängim löök oli aga arusaamine, et kolm semestrit korea keele õpinguid polnud mind ette valmistanud Busani dialektiks. 

Busan on Lõuna-Korea suuruselt teine linn ja kogu regiooni üks olulisemaid sadamalinnu.

Busan (ka Pusan) on Lõuna-Korea suuruselt teine linn ja kogu regiooni üks olulisemaid sadamalinnu. See paikneb mägede vahel ning üsna sopilisel rannajoonel leidub ohtralt plaaže ja sadamaid. Korea sõja ajal oli siinne piirkond ainus, mis kordagi Põhja-Korea vägede kätte ei langenud, ja selle tulemusel saabus siia hulganisti sõjapõgenikke, kes mäekülgedele algul ajutised, siis juba alalised eluasemed püsti lõid. Ühest sellisest linnaosast on nüüdseks saanud Busani üks populaarsemaid vaatamisväärsusi. 

Pusan National University ehk PNU, kus oma vahetusaastal tudeerin, on 1946. aastal asutatud riiklik ülikool ja kohalike kõrgkoolide seas võrdlemisi kõrgel positsioonil. Uurisin ühelt Soulist pärit poisilt, kellega koos tennisetrennis käin, miks ta riigi teise otsa õppima tuli, ja sain vastuseks, et ta poleks ilmselt oma kodukohas nii heasse ülikooli sisse saanud, sest konkurents on karm. Riigis, kus kõrghariduse omandab 70–80% keskkooli lõpetanutest, loeb ülikooli valik üsna palju. Tipp on tuntud kui SKY: see akronüüm märgib riigi kolme parimat ülikooli, mis kõik asuvad Soulis ja mille lõpetanutele on edasine hiilgav karjäär kindlustatud. 

Õppida saab neli semestrit aastas

Ülikooli astumiseks tuleb sooritada suneung – riiklik standardne sisseastumiseksam, mille edukale tegemisele ongi haridussüsteem üles ehitatud. Eksam toimub üldiselt ühel päeval novembris. Sel sügisel tuli tagada, et kõik karantiinis või koroonaravil olevad noored saaksid samuti eksamit teha. Statistika järgi oli osavõtuprotsent kõigi aegade väikseim, aga eksamit tegi ikkagi ligi pool miljonit õpilast.

Erinevalt Eestist algab õppeaasta märtsis. Lisaks kohustuslikele kevad- ja sügissemestritele on eriti usinatel, näiteks neil, kes soovivad varem lõpetada, võimalik võtta aineid ka talve- ja suvesemestril. Kohustuslikud loengud toimuvad üldiselt kaks korda nädalas ja kestavad 75 minutit. Eksamisessioon jaguneb kaheks: kesksemestri- ja lõpueksamiteks. Enne sessi täituvad raamatukogud, kohvikud ja õpiruumid paksult üliõpilastega, kes võivad tundide kaupa oma materjali süveneda. Huvitav on see, et raamatukogudes ja paljudes õpiruumides pole arvutiklaviatuuril kirjutamine lubatud – ikka selleks, et müra vältida. Mu kehakultuuri õppiv sõber rääkis, kuidas ta peab oma esseed üldse käsitsi kirjutama, aga ma ei usu, et see on norm.

Ülikoolielu on Koreas väga elav. Õigemini, oleks seda, kui meid kõiki ei kammitseks koroona ja sellega seotud piirangud. Kui jätta kõrvale korea keel, on sel semestril kõik mu tunnid veebis. Tulemus on aga see, et võimalus tutvuda kohalike üliõpilastega on mõneti piiratud. Ehkki poliitikaainetes on enamik õpilasi korealased, kes räägivad eeldatavasti inglise keelt, pole ma nendega kunagi päriselt kohtunud. Üks suurimaid probleeme on keelebarjäär: mu korea keele oskus paraneb masendava aeglusega ja kohalikud noored kas ei oska või ei julge inglise keelt rääkida.  

PNU tenniseklubi liikmed olid väga üllatunud, kui kuulsid, et Eestit sellist ülikooli klubide kommet ei ole.

Põhiliselt saan teiste üliõpilastega kokku PNU tenniseklubis, kus olen ainus aktiivne välismaalane ja seega tõeline uunikum. Mu kõige esimene tennisetund toimus täielikult korea keeles – sellest traumast taastun siiani. Ehkki maski varjus naeratan endiselt närviliselt, suudan praeguseks juba palli tabada. Ülikooli klubisid on siin palju ja nende tegevusvaldkonnad mitmekesised. Paraku ei lase koroonapiirangud neil kõigil aktiivselt tegutseda. Tennis on üks väheseid alasid, mida saab üsna vabalt harrastada, kuna see toimub õues. Kuu aega tagasi korraldati meil lausa turniir: uued liikmed vanade vastu. Pärast mindi neljastes gruppides (rohkem inimesi ei tohi korraga ühe laua taga süüa) välja, kusjuures see kõik toimus klubi kulul, ikka selleks, et sõpru leida ja tutvuda. Kana ja õlle taga sai täitsa edukalt jutud maha peetud. Kaaslased olid aga väga üllatunud, kui ütlesin, et meil sellist ülikooli klubide kommet ei ole. „Mis te siis teete – kas ainult õpite?“ küsiti mult. Volksutasin tähendusrikkalt kulme ja tund hiljem krooniti mind Busani tantsupõrandate kuningannaks.

Lärmakad, aga sõbralikud

Minu siinveedetud aja jooksul pole Korea kordagi lukus olnud. Elu kulgeb edasi, ehkki mitte tavapärase hooga. Kui ma saabusin, kasutas Korea valitsus kolmeastmelist piirangute süsteemi, mis lähtub päevasest nakatunute arvust. Nüüdseks on see muudetud viieastmeliseks, et tagada suurem paindlikkus. Kui kuhugi minna, peab oma külastuse registreerima kas QR-koodiga või jätma oma telefoninumbri: ikka selleks, et võimalikke koroonakontakte tabada (niisiis võib aimata, et kui ma aprilli alguses linnavalitsuselt telefonikõne sain, ei olnud ma just eriti optimistlikult meelestatud). 

Maski kandmine on kohustuslik nii siseruumides kui ka väljas. Teoreetiliselt peaks isegi restoranis sel ajal, kui sa parasjagu oma suud toitu täis ei topi, maski ette tõmbama, aga ma pole veel näinud, et keegi nii ettevaatlik oleks. Maski alt kõrrega iced americano (kohalike lemmikjook viina meenutava soju ja õlle järel) luristamine on küll igati levinud. 

Pärast matkamist süüakse sibulapannkooki paejon’i.

Praeguseks olen siin elanud üle kaheksa kuu: kulgenud läbi lämbe suvelõpu, septembrikuiste taifuunide, punaselt leekiva sügise, karge talve ja kirsiõitesse uppuva kevade. Olen olnud kaks korda karantiinis, roninud kõigi võimalike Busani mäetippude otsa, söönud kolme eluea jagu kimtšit ning kogunud kokku kõik Korea poistebändi BTS-i albumid. Olen harjunud alustama hommikut riisi ja supiga, sööma maguskartuliga pitsat ja kulistama jooke pudeleist, mida ehivad ilusate iidolite pildid. Nurgapoed on alati lahti ja keegi ahjumma (korea memmeke – toim.) müüb ikka kusagil tänavatoitu. Tee on kallis, kohv ja alkohol aga odavad. Toidukulleritele liikluseeskirjad ei kehti, aga pimedas koju minnes ei ole ma end kordagi tundnud ohustatult. Mäed on täis matkavaid eakaid ja tänavad stiilseid noori. Kohalikud on lärmakad, aga sõbralikud, ja isiklik ruum on tundmatu nähtus.

Ma ei taha veel koju naasta. Ma olen armunud sellesse linna, tema järskudesse tänavatesse ja soolasesse õhku. Kuigi mu vahetusaasta saab läbi juuni lõpus, ei kiirusta ma veel koju – mitte enne, kui vallutatud on Lõuna-Korea kõrgeim mäetipp Hallasan ...

 

Liisa Jaakson

ajaloo kolmanda kursuse tudeng, vahetusüliõpilane Lõuna-Koreas

Jaga artiklit