Läinud aasta septembris avanes mul tänu Erasmus+ õppeprogrammile võimalus veeta kuus päeva Hispaanias, kus püüti ühendada Euroopa eri rahvustest noori.

Olin küll teadlik peamistest eesootavatest sündmustest, kuid üldpilt kogu reisist oli jäänud veidi selgusetuks. Teadsin, et Erasmus+ noortevahetuse Eurodentity keskmes on Euroopa riikide kultuuride sarnasused ja erinevused – juba nimi Eurodentity tähistab sõnu Europe ja identity.

Projekti põhiline idee oli kokku tuua Eesti, Iirimaa, Itaalia, Poola, Rumeenia ja Hispaania noored, et mõtestada lahti Euroopa kultuuripärandit: vanu, praeguseid ja võimalikke tuleviku traditsioone. Selliste üsna nappide teadmistega ma suuna Hispaania poole võtsingi.

Tundsin varem kaht osalejat, ülejäänud kaasmaalastega kohtusin esimest korda Tallinna lennujaamas. Mõistsin kiiresti, et juhuse läbi oli kokku saanud väga vahva ja ühtehoidev viiene eestlaste kamp. Väljamaale kohale jõudes saime päeva jooksul sõbruneda, naljatleda ja omapäi Alicantes ringi seigelda. Õhtuks sõitsime projekti toimumispaika Cartagenasse, kus ööbisime narivooditega noortehostelis.

Esimesel ööl käisid peomeeleolus iirlased magamistubades küll rahvast üles äratamas, kuid lähtusime stoilise rahuga vanarahva tarkusest, mille kohaselt on hommik õhtust targem – otsustasime iiri noormeestega tutvuda alles järgmisel päeval.

Oi neid nimesid ja laule!

Projekti esimesel päeval oli rõhk üksteisega tuttavaks saamisel ja programmiga tutvumisel. Esmakohtumine osalejatega laabus rutakas taktis – nimede selgeks õppimiseks kasutasime lapselikke mänge, kus eesnimega koos pidi esitama sõna, mis algaks nime esitähega. Peale kahte ringi olid mulle mällu talletunud üksnes eestlaste ja korraldajate eesnimed ning üksikud sõnapaarid nagu „Alan, apple“ ja „Koyle, king“.

Kui hallid ajurakud olid eripäraste nimede salvestamisega treenitud, suundusime lähedalasuvasse restorani lõunat sööma. Laulurahvale kohaselt võtsime seal peagi üles esimese viisijupi, mis teisigi sütitas.

Esimene mõttevälgatus, Queeni „Bohemian Rhapsody“, ei olnud keskpäevaseks ümisemiseks kõige kergemate killast, mistõttu pidime tõsiste ponnistuste järel ühiselt (ja veidi pettunult) tunnistama, et seesugused teosed jäävad meie ampluaast väljapoole. Edaspidi jäid meie repertuaari keskseteks paladeks lihtsamad lood.

Päeva sisse mahtus veel igasugu huvitavaid elamusi. Üks nendest oli kahtlemata rahvusköök, kus tutvustasid oma kultuuri ja kombeid Poola noored. Kuulsime ka riigi ajaloost ja tuntumatest vaatamisväärsustest, õppisime piduliku poloneesi tantsusamme ja proovisime poolakate maiustusi.

Eriliselt jäi esimest päeva ilmestama ametlikule programmile järgnenud mitmetunnine öine aruteluring. Kogunesime spontaanselt tähistaeva alla ning asusime eri teemasid lahkama: päevakorras olid tsitaadid, võimalik maaväline elu ja kummituslood. Hoolimata sellest, et olime tegelikult täiesti võõrad, jagasime mõtteid julgelt, sest ümbritsev õhkkond oli niivõrd mugav ja vastuvõtlik.

Energiaringi keskel tuli ilmekalt välja asjaolu, et kõik taandub meie sarnastele väärtustele ja inimlikkusele. Pärineme küll eri perekondadest ja kultuuriruumidest, kuid üldplaanis oleme ikkagi ühtemoodi. Öise mõttevahetuse ajal tabasin projekti ilmestava Euroopa Liidu tunnuslause „United in diversity“ laiaulatuslikku tähendust ka noortevahetuse kontekstis.

Kirju seltskond linnatänavail

Järgnevad päevad tõid uusi tuuli ja suundi. Külastasime linna ajaloolisi paiku ja ühel päeval sattusime kokku lausa raudrüüde, mõõkade ja nahkpükstes meestega, kes kandsid õlgadel loomanahku. Iga päev seesuguseid rõivaesemeid Cartagenas siiski ei kasutata, toimus hoopis vana aja festival ja ammuse võitluse lavastus.

Kohtasime tänavail eriilmelisi kodanikke, isegi paljud sülelapsed olid tõelise muistse sõdalase moodi ära maskeeritud. Keset õndsat päist päeva kostsid ehmatavalt valjud kahuripaugud, sellal kui mööda kitsaid tänavaid kulges tore paraad.

Me ei lasknud kärgatustel ennast segada. Pärastlõunal saime värskeid muljeid jagada, võrrelda Cartagena võlusid endi kodupaikadega ning kuulda hispaanlastelt veelgi rohkem üksikasju linna ajaloo ja kultuuri kohta. Õhtul tutvusime esitluste raames Rumeenia ja Itaalia riigiga ning kogusime uusi teadmisi.

Itaallased rääkisid humoorikalt oma hullumeelsena näivast liiklusest, parkimiskorraldusest, ajakulukast bürokraatlikust süsteemist ja keskpäevastest imelistest uinakutest. Loomulikult laulsid nad ka Al Bano „Felicitad“ ning pakkusid juustu, Nutella saiakesi ja muud head-paremat.

Öösel oli Cartagena festivalil noorte järelpidu, kus meeletult suur vabaõhuala oli täitunud klubide, pubide ja esmast hädaabi pakkuvate kiirabiautodega.

Must leib ja Tujurikkuja klipp

Neljandal päeval arutasime ühiste kommete, eri mõttelaadide ja ühiskonnaprobleemide üle. Esiti tegime seda kõik koos, hiljem aga väikestes rühmades, mis moodustusid eri riikide esindajatest. Töötubade diskussioonid olid sisutihedad ja huvitavad: saime teadlikumaks üksteise vaatepunktidest ning suutsime ka endi kodumaaga paralleele tõmmata.

Arutelu säilitamiseks valmistasime meeskonnatööna videoklipi, mille põhiline fookus oli Euroopa Liidu liikmesriikide ühisjoonte ja samalaadsete väärtuste esiletõstmine. Muu hulgas jõudsime järeldusele, et kuigi kultuurid ja poliitilised suunad on erinevad, jagavad eri riikidest pärit noored üldplaanis siiski ühiseid väärtusi.

Õhtul pidime andma lühiülevaate Eestist ja pakkuma oma kodumaa toitu. Olime kaasa ostnud tõelise välisreisi komplekti, kuhu kuulusid must leib, Vana Tallinn, kaeraküpsised ja Kalevi kommimaailma parimad tooted. Rääkisime oma riigi ajaloost ja kultuurist, õpetasime kaerajaani ning näitasime videoklippe nii laulupeost kui ka loodusest.

Huumori lisamiseks manasime ekraanile kaks „Tujurikkuja“ saate sketši, mis valmistasid projektiosalisetele väga nalja (ja mõningast kummastust).

Viies päev oli tervenisti kohaliku kultuuri päralt. Hommiku aktiivseks alustamiseks mängisime bowling’u-laadset mängu, mille reegleid esitles endine professionaal. Selgitustöö kandis vilja, sest pea kõigil õnnestus sihtmärk palliga pikali veeretada.

Peale sportlikku liigutamist meisterdasime 83-aastase vanahärra juhendamisel loodussaadustest traditsioonilisi punutisi. Tuleb möönda, et ta ise valmistas enamasti korve ja toole, kuid meie saime õnneks ka lühikese punupatsi nikerdamise eest kiidusõnu. Päeval sõime paella’t, õppisime hoogsaid Hispaania laule ja tantse ning raske hääldusega väljendeid.

Avatus uutele kogemustele

Kuuendal päeval läksime matkarajale. Kõndisime pea 30-kraadises kuumuses ülesmäge ligi poolteist tundi, kuid kõrgendikule jõudes nägime, et rännak oli end ära tasunud – mäenõlvalt avanes erakordne vaade! Puhkasime kivi peal jalga ja nautisime päikest.

Õhtul asusime projekti otsi kokku tõmbama. Igaüks sai valida kunstiliselt kaunistatud loomingulise „Dixiti“ lauamängu kaardi, mille abil kogetust rääkida ja omi mõtteid avaldada. Kõik väljendasid emotsioone avameelselt ja südamlikult. Osalejad olid ühel meelel, et mitteformaalsele õppele toetuv projekt oli olnud igati arendav ning koos õppisime eri kultuure paremini tundma ja tugevdasime ühiseid väärtusi.

Arvamusavaldusi kuulates sain muu hulgas aru, mil määral oli programm mind energia ja positiivsusega toitnud. Ühtlasi sisendas see nädal julgust olla uutele kogemustele veelgi rohkem avatud.

Noortevahetus annab eri riikidest noortele võimaluse leida uusi sõpru, õppida osalejate päritoluriike paremini tundma, avastada üheskoos uusi paiku ja teha põnevate seltskonnamängude ning ülesannete raames koostööd. Olen kindel, et sellised sotsialiseerumisele suunatud projektid avardavad silmaringi mitmel moel, ning seepärast julgustan noori välismaal käima ja uusi põnevaid kogemusi saama!