31. märts 1989: värskelt taasasutatud korp! Indla vilistlased ja taasasutajad ühisel peopildil.
FOTO: korp! Indla arhiiv

Juhuse läbi teadlaseks

Persoon

7. märtsil tähistab suur osa endisi ja praegusi organiseerunud naisüliõpilasi korporatsiooni Indla 95. sünnipäeva. Selle üks taasasutajatest, inimese geneetika professor Maris Laan tõdeb, et poleks ilma korporatsiooni abita kindlasti see, kes ta praegu on.

Laane jutust jääb mulje, nagu koosneks suur osa tema elust õnnelikest juhustest. Juhuse läbi sattus ta maailma tippteadlaste käe alla doktorantuuri, juhus tõi tema ellu korporatsiooni ja juhuslik oli seegi, et ta üldse sattus õppima bioloogiat.

Praegune professor oli kooliajal hea õppur, kellel oli eriala valida keeruline, sest kõik tundus huvitav. Kuna õpitulemused olid igas aines head, ei osanud ta esimese hooga lemmikut validagi.

«Mul läks hästi nii humanitaar- kui ka reaalainetes. Näiteks meeldis mulle väga ajalugu. Käisime klassiõega lausa nädalavahetuseti kuulamas Tartus ajalooloenguid. Tol ajal oli see aga suuresti n-ö punane aine ja poliitilistel põhjustel poleks see mulle siis sobinud: olen selleks liiga avameelne lobiseja,» meenutab Laan.

Matemaatika meeldis talle samuti, kuid pigem meetodi kui põhiainena. Keemikute ja proviisorite suguvõsast pärit tütarlaps ei soovinud minna õppima ka keemiat, sest ta ei talu kemikaalide lõhna.

Kirjandus ja keeled pakkusid palju põnevust, aga nende puhul mõtles ta, et lugeda ja keeli õppida saab ju nagunii.

Ringiga ülikooli

Bioloogia omakorda oli kusagil humanitaar- ja reaalainete vahepeal. Laan tõdeb, et kuuenda põlve tallinlasena oli ta väga looduskauge linnalaps, kes polnud elus varem määranud ühtegi taime ega rõngastanud lindu. Küll aga meeldis talle kohe geneetika, millega oli kokku puutunud keskkoolis.

«Kui lõpetasin 1986. aastal keskkooli, tahtsin kõigepealt aru saada, kas ma üldse sobin ülikooli, ning töötasin Tallinnas Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudis aasta aega laborandina,» alustab Laan juttu sellest, kuidas teda ei võetudki tegelikult õigel ajal ülikooli vastu.

Tol ajal oli võimalik saada ülikooli sisse paljudel eritingimustel. Näiteks kuld- ja hõbemedalistid või kutsekooli kiitusega lõpetanud pääsesid soovi korral ülikooli ühe eksamiga või niisama.

1987. aasta kevadel oli selliseid noori haruldaselt palju ja suurem osa vabadest õppekohtadest läkski nendele. Ülejäänud bioloogiahuvilistele tähendas see ülitihedat konkurssi: 7–8 inimest kohale.

«Sisseastumiseks pidime tegema kolm eksamit. Bioloogia ja keemia sain viie, kirjandi aga halva käekirja pärast nelja, ning jäin täpselt joone alla,» jutustab Laan. Pärast tulemuste teadasaamist sai ta kokku oma sugulase Toomas Jüriadoga, kellega see jutuks tuli.

Praegune loodusajakirjanik oli siis Tartu Ülikoolis keemia õppejõud ja teadlane. Noorele sugulasele soovitas ta enne Tallinna tagasi sõitmist minna dekanaati ja kirjutada avaldus, et ta võetaks vähemalt bioloogia õppekava vabakuulajaks.

Septembri esimesel nädalal tuligi ülikoolist kõne: tollane dekaan, hiljuti meie seast lahkunud professor Aadu Loog soovis järgmisel esmaspäeval preili Laant vabakuulaja staatuse asjus näha.

«Sõitsingi uue nädala alguses üheks päevaks Tartusse. Dekanaati jõudes öeldi aga mulle, et mida te siin teete, minge loengusse, õppetöö juba käib! Ma ei julgenud enne reedet Tallinna tagasi minna, kuigi hambaharjagi polnud kaasas. Elasin selle esimese nädala kusagil tuttavate juures üle,» muigab Laan.

Terve esimene semester tuli veeta kursusekaaslaste juures partisanina: vabakuulajad võisid küll kuulata loenguid ja teha eksameid, aga ühikakohale polnud neil õigust.

Kui esimene semester sai läbi, võeti Laan ja veel mitu teist vabakuulajat tagantjärele lõpuks ametlikult ülikooli vastu. Nii lahenes ka ebaseaduslik elukorraldus.

«Esimesel semestril hankisid kursusekaaslased kusagilt vana raudvoodi ja panid selle oma kolmesesse tuppa neljandaks magamisasemeks. Kui mind võeti uue aasta alguses ülikooli vastu, tuli ühiselamu vanem kontrollima, kas ma ikka mahun sinna ära, ja tegi mulle erandi. Pärast esimest aastat jäime juba kolmekesi, sest üks meist leidis, et see eriala pole ikka tema jaoks,» seletab ta.

Põnevusega korporatsiooni

Üliõpilaskorporatsiooniga Indla liitus Laan sama juhuslikult. Toakaaslase Teeli Remmelgu vahetu juhendaja, toona viienda aasta üliõpilase Ülle Sillasoo kursus läks hoogsalt kaasa 1980. aastate lõpus toimunud Tartu üliõpilaselu üldise aktiveerumisega.

Sillasoo kursusevennad taasasutasid korporatsiooni Ugala ja ega tüdrukudki saanud olla neist kehvemad. Ajalugu uurides leiti, et korp! Indla põhimõtted on head ja nemad võiksid selle ühenduse äratada uuele elule.

Viienda kursuse bioloogid kutsusid selleks appi nii nooremaid erialakaaslasi kui ka filolooge, arstiüliõpilasi ja teisi. Ühele alguskoosolekule kutsuti ka Laane toanaaber, kes võttis temagi endaga kaasa.

«Muidugi läksin, sest see tundus ju põnev! Tollal olid ühiselamud erialakesksed. Näiteks meie majast hõivasid poole bioloogid-geograafid-geoloogid, teise osa aga majandustudengid. Muude erialade üliõpilastega kokkupuutumine tundus väga värskendav ja maailmapilti avardav võimalus,» meenutab Laan.

Üks asi viis teiseni ja peagi leidsidki neiud endid korp! Indla taasasutajate ridadest. Kusjuures umbes aasta hiljem sai Laan teada, et päris suur osa tema perest oli kuulunud enne sõda mitmesse tudengiorganisatsiooni. Ja tema vanatädi Karin Mandel-Jüriado oli olnud lausa korp! Indla liige.

«Kuna Vene võim oli ühiskondlikult aktiivseid inimesi represseerinud, oli pere sellest ajaloost varem vaikinud. 1980. aastate lõpul suhtuti ülikoolis ärkamisaja tuhinas sellistesse ettevõtmistesse aga väga hästi. Tundus, et kõik teed on meile valla,» räägib Laan.

Üheskoos oli tore midagi algatada ja olla pidevalt tegevuses. Enne ametlikku taasasutamist käidi üle Eesti rääkimas elusolevate vilistlastega, et saada neilt nõusolek ja koguda mälestusi. Järjepidevuse huvides tuli ju täpselt teada, kas arhiivist leitud põhimõtted on ikka õiged, kuidas ning mis värvidega lippu ja tekleid õmmelda või mis laule mis viisiga laulda.

Selle kohta meenub Laanele üks piinlikuvõitu lõbus lugu korp! Indla taasasutamise aktuselt. Kuus aastat muusikaklassis käinud tudengineiu valiti korporatsiooni magister cantandi’ks ehk lauluemaks, kes vastutab kogu muusikalise poole eest.

Nii käiski Laan vilistlaste juures üliõpilaslaule kuulamas ja sõnu noodistamas. Lipulaulgi sai nii viisiga kirja ja teistele taasasutajatele selgeks õpetatud. Pärast aktust kommenteerisid kohaletulnud vilistlased aga, et lipulaulu viis oli kuidagi veider.

Tuli välja, et see vilistlane, kelle käest Laan lõpulaulu viisi sai, ei olnud seda päris täpselt üle aastakümnete enam mäletanud. Kamba peale saadi aga õiged noodid kirja ja järgmisel üritusel kõlas see laul õiges vormis.

«Mulle meeldis teistega koos tegutseda. Teisel kursusel pidin aga otsustama, millele aega ja energiat jagub. Mul oli õppetöö, uurimistöö laboris, korporatsioonielu ja käisin ka öösiti sanitarina tööl, et teenida lisaraha,» loetleb Laan.

Õppimine ja laboritöö olid väga tähtsad. Nõukogude ajal olid stipendiumid üsna suured ning Laan sai eeskujulike tulemuste eest igal kuul 40 rubla, millest piisas äraelamiseks. Nii tegi ta öise sanitaritööga lõpparve. Korporatsioonist välja astumise peale ta isegi ei mõelnud ja on kindel, et tegi õigesti.

«Kui ma ei oleks Indlasse sattunud, ei oleks ma praegu siin professor. Ma poleks iialgi sattunud Soome professorite Aarno Palotie ja Leena Palotie-Peltoneni juurde õppima. Nemad olid tollal silmapaistvaimad meditsiinigeneetikud terves maailmas!»

Aarno Palotie on siiamaani maailma parimate inimese geneetikute hulgas. Leena Palotie-Peltonen suri kahjuks 2010. aastal, aga tunnustuseks tema silmapaistva panuse eest meditsiinigeneetikasse annab Euroopa Inimesegeneetika Ühing igal aastal välja temanimelist auhinda ja Ühendkuningriigis, Cambridge’is korraldatakse igal suvel temanimelisi kursusi.

Stipendiumiga Soome

See, et Laan sattus terveks doktorantuuri ajaks Palotiede inspireerivasse lähikonda, oli tema enda sõnul jällegi õnnelike juhuste rida.

Pärast korp! Indla taasasutamist võttis noorte korporantidega ühendust Helsingi Ülikooli üliõpilaste segaselts Savolainen Osakunta, kes oli juba Eesti ajal olnud korporatsioonide Indla ja Fraternitas Estica sõprusühing Soomes.

Savo maakonnast pärit noored soovisid sõpruslepingut uuendada ja pakkusid eestlastele ka palju enesearendamisvõimalusi. Näiteks suviti korraldati Soomes Eesti tudengitele majanduskursusi. Savolainen Osakunta vilistlase ja Helsingi Ülikooli entomoloogia teadlase Antero Nederströmi eestvedamisel asutati ka Tartu noortele mõeldud stipendiumifond.

Selle toel sai pärast taasiseseisvumist igal semestril üks korp! Indla ja üks korp! Fraternitas Estica liige minna Soome õppima. Viimasel kursusel õppiv Laan esitas avalduse teha Helsingis viis kuud inimese geneetika alast uurimistööd ja saigi väljavalituks. Tartu Ülikooli lõpetas ta enne põhjanaabrite juurde minekut cum laude.

«Ma ei tea, milliseks mu elu oleks kujunenud, kui ma poleks 1993. aastal Helsingisse läinud. Mul oli õnn sattuda töötama Helsingi Ülikooli Meilahti haigla tipptasemel meditsiinigeneetika laborisse. Kui Savolainen Osakunta antud stipendiumiaeg hakkas läbi saama, tegid juhendajad mulle pakkumise jääda sinna edasi doktorantuuri,» on Laan tänulik.

Tulevased doktoritöö juhendajad soovitasid taotleda Soome ja Eesti Teaduste Akadeemia teadlasvahetuse stipendiumit, millest edasi aidati otsida juba teisigi õpingute rahastuse võimalusi.

Kindel on see, et toonane pidev stipendiumitaotluste kirjutamine on Laanel aidanud hilisemas elus taotleda edukalt ka teadusgrante.

Ta toob näite, et kui praegusel ajal on teabe leidmine vaid hiireklõpsu kaugusel, siis veel mõnikümmend aastat tagasi käis kõik suuresti ainult suulise teabe kaudu. Kui keegi ei teadnud soovitada kedagi või midagi, jäi tarvilik teadmine üldse saamata.

«Ma usun motiveerivasse keskkonda ja õnnelikesse juhustesse. Vahel ikka hoiatan teisi, et ärge planeerige oma elu liiga pikalt ette ära. Nii võib mõne tähtsa võimaluse maha magada,» räägib Laan.

Veel manitseb ta, et ei tohiks olla liiga erialakeskne, vähemalt mitte ülikooliõpingute ajal. Kui teha teiste erialade esindajatega palju koostööd, tekib teiste töö vastu suurem austus ja parem arusaam sellest, kuidas mõtlevad muu haridusliku taustaga inimesed.

«Ütlesin hiljuti ka oma vennatütrele, kes on esmakursuslane, et ta võtaks siinsest akadeemilisest keskkonnast viimast. Meie ülikoolis on palju erialasid, aga me peame tajuma suuremat pilti: saama aru, et mõtleme küll erinevalt, aga üksteist täiendavalt. See sünergia loobki tervkliku ülikooli.»

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit