Nii üliõpilased, õppejõud kui ka ülikooli juhttöötajad on ikka poliitikasse kandideerinud ja teevad seda ka eelolevatel Riigikogu valimistel. Kandideerimine on meie kõigi õigus, ent see, mis teeb edukaks ülikoolis, ei garanteeri edu poliitikas.

Inimene on tervik, mistõttu tema isiksus ja veendumused ei pruugi muutuda, kui ta tegutseb vaheldumisi poliitikas, ülikoolis või usuühenduses. Kuid ta peab oskama kohaneda, vahetada rolle ning väljendada end ja oma seisukohti eri moodi ka erisugustes ja üksteisest suuresti sõltumatutes institutsioonides, sest inimesed kogunevad neisse vabatahtlikult taotlema eri asju: ülikoolis teadmisi, kirikus usku, ettevõtetes kasumit, poliitikas võimu (riigi ja ühiskonna hüvanguks).

Kandideeriv tudeng

2017. aasta sügisel kandideeris kohalikel valimistel riigiteaduste õppekava 132 üliõpilasest üheksa. Et valimistel kandideerimine on vähemalt sama oluline tegevus kui valimas käimine ning seal ei keskenduta mitte edule, vaid oskustele ja kogemustele, tegime tookord lühiuurimuse selle kohta, mida üliõpilased kandideerides kogesid.

Kokkuvõttes järeldasime, et nad kogesid seda, «kuidas poliitika tegemine käib», eetilisi dilemmasid seoses aususe, populismi, ebaratsionaalse väitluse ja poliittehnoloogiaga, nii erakondadevahelist kui ka -sisest konkurentsi, seda, mida tähendab «olla poliitik» ja «olla poliitikas», suhteliselt avatud võimalusi (nt kirjutada programmi või osaleda selle kirjutamisel). Enamik neist ei osutunud valituks, ent ükski ei kahetsenud osalemist, sest see andis kogemusi.

Kandideerinud tudengite vastused sundisid mind õppejõuna küsima: kas võib olla, et õppegrupis õpitu – ole oma väite suhtes ka ise aus ja kriitiline; väida vaid nii palju, kui suudad põhjendada; põhjenda iga väidet; täpne väide on tugevast väitest parem – tuleb praktilises poliitilises tegevuses ümber õppida (kuna suhtlus- ja konkurentsireeglid on teistsugused) või pole sellest kasu ning poliitikat tuleb õppida n-ö nullist?

Riigiteaduste õpe ei peagi tegema inimest poliitikuks, aga kui näiteks üks tudeng viieteistkümnest soovib valimistel kandideerida, kas siis klassiruumis õpitu aitab või takistab tal poliitikas toime tulla? Head vastust mul veel ei ole, kuid samm edasi on ka see, kui ausalt tõdeme ja teadvustame, et poliitikas ollakse ja käitutakse teistmoodi kui ülikoolis.

Kandideeriv õppejõud

Erakonnaseaduse § 5 lõikes 3 esitatud loetelus ametitest, mille esindajad ei või olla era­konna­liikmed (nt kaitseväelane, prokurör ja politseiametnik), ülikooli õppejõude ei ole. Õppejõud võib olla erakonna liige ja kandideerida selle nimekirjas valimistel. Peagi oma tööd lõpetavas Riigikogu koosseisus ja Jüri Ratase valitsuses poliitikasse läinud õppejõude peaaegu polegi; silma torkab vaid Aadu Must.

Akadeemilisi inimesi võiks rohkem olla

Viisteist aastat tagasi oli akadeemilisi inimesi, teadlasi ja õppejõude poliitikas märksa rohkem. Esimese hooga meenuvad Küllo Arjakas, Olav Aarna, Ülo Vooglaid, Ene Ergma, Janno Reiljan, Peeter Tulviste, Eiki Berg ja Toivo Maimets. See nimekiri pole sugugi täielik.

Ülikooli õppejõudude ja juhttöötajate kandideerimine 2019. aasta Riigikogu valimistel on seetõttu kindlasti positiivne, sest nii riigi­kogulaste kui ka ministrite seas võiks akadeemilise taustaga inimesi olla senisest rohkem.

Oletame, et valimistel kandideerib politoloog, kellel on oma erialal silmapaistvad saavutused. Ta on omandanud tõendatud oskused, hoiakud ja harjumused selleks, et olla edukas teadlane. Milliseid harjumusi ja oskusi tuleb tal (ümber) õppida, kui ta tahab olla poliitikuna sama edukas?

Inimeste juhtimine on igal pool paljuski ühesugune. Kui politoloog on juhtinud instituuti ja teadusprojekte, siis pole tal vaja juhtimist otsast peale õppida. Ent avalikkuse, valijate ja erakonnakaaslaste toetuse võitmine ja alalhoidmine põhineb poliitikas rohkem karismal ja teistsugusel (retoorilisel) taktikal kui ettevõtluses ja ka ülikoolis. Näiteks tuleb poliitikas erinevalt ülikoolist eelistada objektiivselt ja ratsionaalselt parimale hoopis sagedamini tasakaalu leidmist eri arvamuste, kogemuste ja vaadete vahel.

Ühe politoloogiaõpiku autorid on maininud, et poliitiku ja politoloogi omavaheline suhe on samasugune nagu bakterite suhe bakterioloogidega. See võib kõlada naljana, ent olemuslikult on tegemist eri­suguste tegevusvaldkondadega, mistõttu edukus ühes ei kandu automaatselt üle ja kaasa eduks teises.