Sandra Saar
FOTO: Andres Tennus

Tervis – kõige kallim vara

Juhtkiri

Ühel koosviibimisel mõni aasta tagasi pajatas mu kursuseõde oma tegusast töösuvest Ameerikas. Seepeale küsis teine sõber, kuidas tal neil kolmel kuul ka tervis vastu pidas. Kergitasime ülejäänutega kulme ja muiga­sime natuke, sest sellistest asjadest räägitakse pigem eakate inimeste kohtumisel kui üliõpilaste omal. Me oleme noored, mis meil sest tervisest ikka, mõtlesime toona.

Nüüd on veidi aega mööda läinud ja enam me nii kummaliselt selle küsimuse peale ei vaatagi.

Noorel on raske mõista, miks vanemad inimesed üksteisele sünnipäevaks ikka just tervist soovivad, kui klassikaliselt soovitakse eelkõige õnne. Ma ei taha nüüd kõlada nagu vanainimene, aga tõepoolest, mida vanemaks saad, seda rohkem hakkad väärtustama head tervist.

See kulunud ütlus, et kõike peale tervise ja armas­tuse saab osta, on ju tõsi. Kui ikka tervis kehv, kannatab ka kogu ülejäänud elu.

Sestap paneb imestama, et 42% ülikooli töötajatest ei ole kunagi käinud tervisekontrollis, kuigi see on väga lihtne samm, et saada rohkem teavet nii oma füüsilise kui ka vaimse tervise kohta. Tihti räägitakse, et haigusi oleks saanud paremini ravida, kui neile varem jälile oleks jõutud. Inimesed käivad liiga harva arsti juures.

Kui mind esimest korda töötervishoiuarsti juurde saadeti, mõtlesin ka esialgu, et eks see käik ilmselt ajaraisk ole. Aga ma eksisin. See on hea võimalus saada kindlust oma tervisliku seisundi kohta: tehakse vereproovid, kontrollitakse nägemist, kuulmist ja mida kõike veel. Ka vaimsele tervisele pööratakse tähelepanu.

Aga miks siis ei saadeta kõiki töötajaid tervisekontrolli? Osal instituutidel ei ole raha, osal inimestel ilmselt ei ole ka tahtmist.

Tegelikult on ju tervisekontroll kohustuslik ja selleks on raha ette nähtud, aga nagu selgub, ei kasutata seda seal, kus peaks. Töötajatel on aga õigus nõuda tervisekontrolli ja seda tulebki teha.

Paljud istuvad pidevalt arvuti taga, mis tähendab suurt koormust õlgadele ja silmadele. Minagi sain töötervishoiuarstilt teada, et õlavööde on pinges. Sain noomida, et kasutan sülearvutit – lauaekraan on kehahoiakule parem. Arst näitas ka harjutusi, mida peaksin tegema, et pinget õlgadest ära saada.

Minu jaoks oli see arstilkäik igati vajalik ja kasulik ning julgustan kõiki töötajaid nõudma oma tööandjalt tervisekontrolli.

Sandra Saar

UT toimetaja

sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit