Viimasel ajal on tulevik saanud Tartus taas väga populaarseks sõnaks. Valge laeva, helgema tuleviku ootamine on eesti kultuuri pärisosa, kuid nii võimsa keskendumisega kui paaril viimasel aastal pole tulevikust minu meelest juba ammu räägitud.

Lõuna-Eesti muretseb endiselt selle pärast, kas ja kuhu rajatakse tselluloositehas ning kuidas see võib mõjutada meie piirkonna tulevikku. Üha rohkem pööratakse tähelepanu võimalusele alustada töö- ja erareise Tartu lennujaamast.

Targa Tartu projektis osalevates majades alustatakse sel kevadel renoveerimistöid, et luua tuleviku nutilinn. Mitme kvartali planeering on heaks kiidetud. Terve Tartu pürgib jõudsalt selle poole, et Taaralinnast saaks 2024. aastal Euroopa kultuuripealinn.

Tuleviku rõhutamises on oma osa kindlasti ka Tartu Ülikooli rektori valimistel. Ülikooli uue juhi puhul on põhiküsimus see, millisena näeb üks või teine kandidaat nii märgilise tähtsusega asutuse tulevikku. Mis juhtub järgmise viie aasta jooksul? Kas saame rõõmustada parema rahastuse ja tulemuste üle või peame hoopis tundma muret õppe- ja töökohtade pärast?

On ainult inimlik, et suur osa kandidaatidele esitatud küsimustest oli ajendatud isiklikest muredest. Oma särk on ihule ikka kõige lähemal. Ülikooli ei saa aga juhtida erahuvidest lähtudes. Uus rektor peab arvestama kõigi ülikooli liikmete ootuste ja lootustega ning tegema otsuseid, mis peavad silmas TÜ huve tervikuna.

Vestlesin hiljuti ühe teadlasega, kes nentis, et ülikoolis on raske saavutada konsensust, aga kompromissist on kõigil osapooltel ainult kaotada. Vahel on vaja vastu võtta otsused, mille tõttu keegi kaotab, aga vähemalt keegi teine võidab midagi.

Hea juht ei saa loota, et kõik on temaga alati rahul. Tegelikult ei tohikski sellele mõelda, teiste arvamuse pärast muretsemine võtab aega olukorra analüüsimise ja tegutsemise arvelt. Hea juhi kohus on valida suund, mis viib meid parimasse võimalikku tulevikku. Sellega kaasneb paratamatult kellegi rahulolematus.

Mul on hea meel, et rektoriks sai õige inimene. Samas oleks valimiskogu otsus olnud õige ka teistsuguse tulemuse korral, sest Tartu Ülikool vajab juhti, kes hoolib ülikooli tulevikust, kaasab selle loomisesse nii töötajad kui ka üliõpilased ja usaldab eriala asjatundjaid nende töös.

Ma usun, et täpselt selline juht saab Toomas Asserist ja täpselt selline oleks olnud ka Margit Sutrop. Ülikool võidab valikust igal juhul, sest lisaks uuele suurepärasele rektorile jääb meile alles suurepärane filosoof, kellel on oma eriala tipuna veel palju panustada ülikooli ja terve Eesti tulevikku.