Kui ma kolmkümmend aastat tagasi Tartu õpetajate seminari tööle asusin, oli selles õppeasutuses ja tema erineva nimetustega eelkäijates õpetajaid koolitatud juba üle pooleteise sajandi.

Õppeasutus ise polnud tol hetkel veel tagasi saanud oma ajaloolist nime, vaid tegutses Jaan Anveldi nimelise pedagoogilise koolina. Punase revolutsionääri nimest hoolimata valitses õppeasutuses eestimeelne õhkkond ja arusaam, et Eesti kool vajab parimaid õpetajaid ja neid koolitatakse just Salme tänava koolimajas. Pühendumus tööle, vastutus oma tegevuse eest ning austus oma kooli ja selle tavade vastu olid väärtused, mis ma oma järgnevale õpetajateekonnale kaasa sain ja mis on minuga jäänud tänaseni.

Käesoleva aasta märtsis möödub 190 aastat järjepideva õpetajakoolituse algusest Eestis. Sel puhul on paslik mõtiskleda, mida oodatakse tänapäeval õpetajate koolitajatelt.

Maailma ühe mõjukaima haridusteadlase John Hattie 800 metaanalüüsi põhjal tehtud uuringust nähtub, et üks olulisemaid õppetöö tõhususe mõjutajaid on õpetaja ja õpilase suhte kvaliteet. See kehtib ka õpetajakoolituses.

Üliõpilane ei ole õppejõu jaoks üks sadadest suures auditooriumis, vaid kindel inimene nime ja näoga, kellega suheldes luuakse teineteist usaldav ja toetav õhkkond. Või nagu ütles üks kunagine tudeng: «Tekib inimlik suhe ja mõistetakse üksteist. Peaks olema akadeemiline sõprus, kus antakse, võetakse ja jagatakse.» Head omavahelised suhted on ilmselt ka üks põhjuseid, miks mitmeid õpetajakoolituse õppejõude on aastaid valitud valdkonna parimate õppejõudude hulka.

Eripedagoogide mantra on, et kui õpilane ei õpi nii, nagu õpetaja õpetab, siis tuleb õpetajal õpetada nii, nagu õpilane õpib. Ka tulevasi õpetajaid koolitades on see mõte järgimist väärt.

Oma mugavustsoonist peab välja tulema ning kohandama oma õpetamist nii, et see jõuaks iga üliõpilaseni, kinnistuks tema teadmistes ja jõuaks omakorda kunagi tema enda õpilasteni. Tänapäevane õpikäsitus ei saa olla vaid sõnakõlks, vaid peab erinevate meetodite ja tegevuste kaudu jõudma loengutesse, seminaridesse ja praktikumidesse.

Kolmekümne aasta jooksul on üliõpilased kindlasti muutunud. Õppejõult ei oodata enam nii palju vastuseid küsimustele mis, mida ja millal, vaid pigem vastust küsimusele miks. Õppejõud peab suutma põhjendada, miks midagi õpitakse, ning suunama üliõpilasi ise õigeid vastuseid leidma.

Ajal, mil teabetulv ei tunne piire, on õppejõu roll need piirid seada. On suur vastutus otsustada ja valida seda, mis aitab inimest edasi minna. Et selleks valmis olla, on elukestva õppe põhimõte õpetajakoolituses vältimatu. Täienduskoolitused ja -kursused on enamiku õpetajakoolituse õppejõudude töö igapäevane osa – kas ise õppides või teisi koolitades.

Lõpetuseks, mitmed maailmas tehtud uuringud on näidanud, et kõige enam hindavad õpilased oma õpetajate juures mitte niivõrd ainealaseid oskusi ja teadmisi, vaid isiksuseomadusi. Samavõrra hindavad neid ka üliõpilased.

Programmijuhina oli mul aastaid võimalus lugeda ÕIS-ist üliõpilaste tagasisidet kolleegide kohta. Innustav, toetav, sõbralik, soe, heatahtlik, vastutulelik, abivalmis, avatud – need on vaid valik isiksuseomadustest, mida tudeng head õppejõudu hinnates välja toob.

Eesti vabariigi eelmine president Toomas Henrik Ilves on öelnud, et õpetamise suurim väljakutse on teha möödapääsmatult vajalik huvitavaks. See eeldab, et tegija on oma valdkonnas heas mõttes selle kirglik harrastaja ja loovisik, mitte tuima töö tegija. Tänased õpetajakoolitajad on seda kindlasti.