Veronika Kalmus
FOTO: Andres Tennus

Kas rahvuskeelne teadus on jäänuk?

Kolumn

Hiljuti kaitses sotsioloogia doktorant Ero Liivik oma väitekirja. Kaitsmine oli nagu kaitsmine ikka – pidulik kombetalitus senati saalis varasemate rektorite portreepilkude all, eeskirjast lähtuvad sõnavõtud aeg-ajalt kostva lühtriklirina saatel, auväärt välisoponent. Ainult üks oli teistmoodi kui tavaliselt: kaitsmine toimus eesti keeles. Seda tänu asjaolule, et Suure Lombi tagant kohale sõitnud oponent, Indiana ülikooli emeriitprofessor Ain Haas on väliseestlane.

Vaid nädalajagu hiljem esitleti Eesti sotsiaalteaduste X aastakonverentsil kollektiivset monograafiat «Eesti ühiskond kiirenevas ajas». Nelja professori toimetamisel valminud tellisepaksune raamat kätkeb paarikümne inimese viieteistkümne aasta uurimis- ja kolme aasta kirjatöö tulemusi. Eesti sotsiaalteadlaste kogukond võttis teose soojalt, kuid teatava hämminguga vastu, raamatu ilmumine ületas ka «Aktuaalse kaamera» uudisekünnise.

Mõlema näite näol on tegemist omamoodi veidra seigaga. Rahvuskeelne (sotsiaal)teadus mõjub ebaharilikuna, isegi jäänukina. Mõned nooremad kolleegid kurdavad, et eesti keeles on raskem kirjutada, kuna erialaseid mõisteid pole varnast võtta, neid peab pingutusega otsima või ise välja mõtlema. See nõuab aega.

Noorema põlvkonna teadlaste teine mure on pragmaatilisem ja tõsisem: eesti keeles ei ole mõistlik kirjutada. Maakeelsele väitekirjale on raske või suisa võimatu leida välisoponenti. Eestikeelsel teadustööl on tunduvalt vähem võimalikke lugejaid, seega ka loodetud viitajaid. Ja mis peamine – omakeelne teadustoodang liigutub ETIS-es enamasti madalamatesse kategooriatesse koos sellest johtuvate ebasoodsate mõjudega karjäärile ja rahastusele.

Ka raamatu «Eesti ühiskond kiirenevas ajas» tegijaid valdasid kõhklused. Ehk oleks õigem panustada nii paljude töötajate aeg hunniku rahvusvaheliste ajakirjaartiklite vermimisele? Võib-olla oleks targem kirjutada ingliskeelne raamat ja püüda see avaldada mõnes salongikõlbulikus väliskirjastuses? Ka pärast liisu langemist eestikeelse monograafia kasuks valdas uurimisrühma pidev vastuvoolu ujumise tunne: kas jaksame?

Rühm sai hakkama. Seekord. Ei jäänud kirjutamata ka võõrkeelsed artiklid ega raamatud ja kindlasti tuleb neid lisakski.

Adume aga senisest selgemalt, et eestikeelse teaduse tegemine nõuab jõudu ja vahendeid: «rasvavaru» rahvusvaheliste publikatsioonide näol, pikemaajalist projektirahastust, piisavalt suurt uurimisrühma. Peamine – see nõuab teadvustatud tahet seista vastu teadvustamata enesekoloniseerimisele, mida muuhulgas põlistab liiga kergekäeline võõrkeelele üleminek Eesti akadeemias. Vaid nii püsib lootus, et rahvuskeelne teadus ei muutu jäänukiks.

Veronika Kalmus

TÜ sotsioloogia professor

Jaga artiklit

Märksõnad

rahvuskeelne teadus