Merilyn Säde
FOTO: Andres Tennus

Tähendusrikas elu?

Toimetaja

Vene romaanikirjanik Ivan Turgenev on öelnud: «Korraldage oma elu nõnda, et iga hetk sellest oleks tähendusrikas.».

Kahjuks on tähendusrikkad hetked ilmselt igaühele erineva tähendusega. Miks muidu teevad inimesed otsuseid, mis näitavad hoolimatust nii teiste inimeste kui ka loomade vastu.

Rannu vallas juhtus üks hiljutisi suurimaid liiklusõnnetusi, milles hukkus neli noort inimest. Küllalt palju on nii meedias kui ka kindlasti paljudes Eesti kodudes juttu olnud sellest, kui oluline on istuda rooli kainena. Samuti ei lubata autorooli neid inimesi, kes pole vajalikku koolitust läbinud ja autojuhilube saanud. See kõik on põhjusega nii seatud.

Millegipärast peavad paljud meist aga end seadustest ja elust enesestki tähtsamaks ning valivad tee, mis võib mõjutada negatiivselt ka paljude teiste elusid. Kas tegemist on isekuse, mässava hinge või lihtsalt nn yolo-suhtumisega, mis nii paljude seas valitseb?

Teist samasugust isekuse ja üleoleku märki näeme samuti liikluses. Maanteel sõites märkame alatasa teepervel või lausa keset teed lebamas elutu looma keha. Kass, rebane, kährik või hoopis keegi teine. Mind valdab alati ääretu kurbus, kui ma näen neid vaeseid loomi keset maanteed lamamas. Nende vastu ei ole inimene mitte mingit austust üles näidanud – surnukeha on jäetud teele, et teisedki autojuhid saaksid kehast üle sõita või selleks, et teised juhid peaksid tegema mõnikord väga ohtlikke manöövreid, et surnukehast (või sellest, mis temast alles on jäänud) mööda sõita.

Nagu oleks vähe sellest, et keegi on kihutades võtnud väiksemalt ja nõrgemalt elu, on ta ka jätnud selle olendi surnuna või surma ootavana maanteele. See inimene ei ole peatunud, ta ei ole helistanud keskkonnainspektsiooni ega võtnud ise vaevaks surnuks sõidetud looma tee äärde tõsta. Ta on lihtsalt hoolimatult edasi sõitnud ning näidanud oma teguviisiga, kuidas tal ei ole tegelikult mitte mingisugust austust ei teiste inimeste, loomade ega ka kõige muu elusa vastu.

Ma kutsun teid, kallid lugejad, mõtlema veidi nende surmade peale, mis oleks võinud olemata olla. Et kõik hetked oleksid siiski vaid positiivses võtmes tähendusrikkad. Palun olge ettevaatlikumad, sest praegu ringi silkavad noored ja uljad loomakesed ei pruugi tõesti veel kõiki ohte teada, kuid seda enam peaksime ise targemad olema. Oleme kõik väärt pisut rohkem austust ja seda, et jõuaksime elusana koju. 

Merilyn Säde

UT toimetaja 2014–2016

Jaga artiklit