Leo Kaagjärv nimetas juunis ilmunud UT-s keelekorraldajaid araks, kuna nood ainult soovitavad, aga ei midagi enamat. Mis oleks see enamat? Kas määrata kindlaks kõik reeglid, mille kohaselt tuleb kõneleda ja kirjutada? Leidub ka vastupidiseid arvamusi: keelekorraldajad hoopis ahistavat loovat vaimu. Mis aga toimub tegelikult?

Suuline kõne on alati olnud, on praegu ja on ka tulevikus vaba. Üsna tõenäoline on, et ülikooli õppejõud valib auditooriumis rääkimiseks sobiva viisi, ta ei kõnele üliõpilastega samal kombel kui sõbraga kohvikus või kassiga kodus. Olukorda valitakse sobiv keelepruuk, kuid alati seda teha ei osata. Siin tõttavad appi keelekorraldajad, kes aitavad otsustada, millal kasutada ametlikku kirjakeelt, millal aga sobib släng või argikeel. Interneti levikuga kaasnes suulise kõne kasutamine kirjalikus keeles, mistõttu võibki paljudele jääda hägusaks piir ametliku kirjakeele ja vaba eneseväljenduse vahel.

Lühidalt keelekorraldusest

Olgu selgitatud, et keelt korraldades normitakse kirjakeelt, veelgi enam – ametlikku kirjakeelt. Keelekorraldajad ei tugine isiklikule maitsele, vaid keeleteaduslikele uuringutele. Uuritakse ka tegelikku keelekasutust. Normitud kirjakeel ja tegelik keelekasutus ei saa teineteisest liiga erinevaks minna, kuid iga uuendus ja muutus pole samuti keelele kasulik. Nii kasutatakse sõna kaasaegne selliste sõnade, nagu nüüdisaegne, ajakohane, moodne, uueaegne asemel – väljendusrohkuse on asendanud üks (ja sealjuures tihti kontekstis väära tähendusega) sõna. Vrd kaasaegne  «kellegagi v millegagi samaaegne», aga nüüdisaegne «nüüdisaega kuuluv, sellele iseloomulik». Samas ei saa aga öelda, et enamikule inimestest jääks lause mõte arusaamatuks, kui nüüdisaja asemel räägitakse kaasajast.

Keelt on tarvis küll normida, et seda ei vaesestataks, rikutaks ega kasutataks valesti, ent kuna keel on rikas ja seda saab kasutada ka ühe lause piires vastavalt kirjutaja sõnavarale jms, siis ei saa keelekorraldajad täpselt kindlaks määrata, kuidas kirjutada tuleb. Nad saavad anda asjatundlikku nõu, kuidas väljenduda laitmatult, et tekstid oleksid mõistetavad võimalikult laiale lugejaskonnale ja ajast sõltumata.

Ametlikus/asjalikus tekstis peab mõte olema üheselt mõistetav, ilukirjanduses võib aga mängida tõlgendusega. Kuna keel on rikkalik, siis keelekorraldus vaid jälgib ja annab soovitusi, kuidas keelt kasutada võiks. Stiilid ja tekstid on erinevad, kõike ei saa ühtmoodi määrata. Küll aga ei tohiks ametlikus tekstis stiil ega sõnavalik segada sisule keskendumist. Nii peaksid õppejõududegi materjalid olema üheti mõistetavad, selged ja õigekeelsed.

Keelekasutus meedias

Keeleseaduse § 4 lõikes 3 on kirjas, et «[m]uudes avalikkusele suunatud tekstides, millele ei kohaldata ametliku keelekasutuse nõuet, sealhulgas eesti keele kasutamisel meedias, järgitakse keelekasutuse head tava». Kõnes ei väljendu keegi samamoodi kui kirjas, isegi mitte kõige intelligentsem inimene maailmas. Nii ei saa ka ette kirjutada, kuidas tuleb meedias väljenduda – õigekeelsus ja korrektsus võiks olla igaühe sisemine tunne ja tahe. Keel on eri väljendusvõimalusi pakkuv, ent igaüks ei saagi kõike teada, seetõttu on olemas keeletoimetaja amet.

Kirjakeel on kultuuriga lahutamatus seoses tava. Eestlased armastavad ja kaitsevad eesti keelt, olles üsna varmalt valmis vigadele näpuga näitama. Paraku on välja toodud, et EKI keelenõust otsitakse paljuski ennekõike oma variandile kinnitust ja ei olda rahul, kui keelekorraldajad parema variandi pakuvad. Teisalt soovivad eestlased aga just keele ranget korrastamist ja keelekasutusse rangemat sekkumist.

Laenamine võõrkeelest

Muu hulgas nähakse probleemina võõrkeeltest tulnud laene. Laenamine on eksitav väljend, sest tegelikult ei laenata ju midagi – keel, kust sõna võetakse, ei jää millestki ilma ning keel, kuhu sõna võetakse, ei võta seda üle täpselt samal kujul, alati toimub mingisugune muutus (tähendusnihe, kirjapildis mugandumine vm).

Inglise keele mõjualas elamise tõttu laenude hulk aina kasvab ning eestlaste suhtumine sellesse vaheldub ühest äärmusest teise – kes kuulutab eesti keelele kadu, kes leiab, et eesti keel ongi igav ja imelik. See pole aga midagi uut, sama räägiti ka vene keele ja saksa keele mõju ajal.

Eesti keeles on ühed reeglid, inglise keeles aga hoopis teised – neid ei saa põimida. Ent seda tehakse ja tekibki ristand, mis võib suulisest (kirjalikust) kõnest kanduda ametlikku kirjakeelde, kuhu see ometi ei sobi. Laen peab eesti keelde sobituma, seda ei saa niisama üle võtta.

Laenud on eesti keeles (aga ka kõikides teistes keeltes) alati olemas olnud. Puhast keelt ei ole olemas, kuid võõrmõju «väljarookimine» ei ole samuti vajalik (ega tegelikkust arvestav). Ei ole võimalik ennustada, millised muutused keelde jäävad, aga kui need püsivad, siis teavad mõne inimpõlve pärast ainult asjatundjad, et tegemist pole oma, vaid võõra keelendiga. Nii on eesti keeles loomulikustunud mitmed laenud, nt saksa keele mõjul tulnud ühend- ja väljendverbid. Neid kasutatakse iga päev, ehkki sajand tagasi üritas Johannes Aavik nendest kui võõrmõjust lahti saada. Üldiselt suhtutakse praegu nii, et vanasti võis keel muutuda, aga tänapäeval mingil põhjusel enam ei tohi, justkui keel oleks valmis. Keel aga muutub kogu aeg. Enamik Eesti inimesi on mitmekeelsed ning teiste keeltega kontaktis olles tulevad ka laenud – see on vältimatu ja loomulik.

Oli neidki, kes Johannes Aaviku keeleuuenduste vastu võitlesid, nagu tänapäeval võideldakse inglispäraste keelendite vastu, saamata sealjuures aru, et tegelikult on eesti keeles väga palju «võõrast». Ma ei väida, et anglitsisme ei võiks eesti kirjakeeles vähem olla. Kõnekeeles (nii suulises kui ka kirjalikus) võib igaüks väljenduda, kuidas soovib – vastava olukorraga sobivuse piirides, muidugi. Tavaliselt ei kaalutleta kõneledes kuigi palju, millist sõnavara kasutatakse, enamasti on see iseeneslik valik. Nii valitakse ingliskeelseid sõnu tihti millegi rõhutamiseks või ilmestamiseks – põhjuseid on palju.

Alati on keele «segajaid» kuidagi nimetatud: kadakasakslased, pajuvenelased, nüüd võsajänkid – see on keele maine küsimus. Tänases Eestis on inglise keel mainekas keel, mistõttu see eesti keelt ja selle kasutust kõige rohkem mõjutabki.

Ingliskeelne haridus

Lõpetuseks tahaksin veel tähelepanu juhtida Egle Truska artiklile aprillikuises UT-s. Tema arvates on tavapärane ja loomulik, et väga palju õppetööd toimub ingliskeelsete materjalidega. Küsin – millal ingliskeelsed materjalid loomulikuks said? Ma ei vaidle, et materjal võiks teisteski keeltes olla, ent see ei peaks eestikeelses ülikoolis valdav olema. Kahjuks pole paljut eesti keelde tõlgitud.

Eestikeelne haridus on oluline, sest muidu ongi nii, et mäletatakse terminit inglise keeles, aga eestikeelset vastet kas ei teata, ei mäletata või pole seda üldse olemaski. Seega on TÜ emakeelne ülikool seniks, kuni püsib eestikeelne õpe. Ingliskeelseid õppekavu tuleb aga aina juurde...