Teaduse rahastamise süsteemi muudatused, mis on vastloodud Eesti teadusagentuuri esmane suurem ülesanne, on tekitanud teadlaskonnas palju arutlusi ja emotsioone.

Asjalikud arutlused aitavad probleeme lahendada, aga loomult ratsionaalsed teadlasedki võivad rahastamisteemalistes arutlustes emotsioonidele ootamatult suure voli anda. Selleks, et arutada, mida muutused endast kujutavad, on asjakohane teha lühiekskurss teaduskorralduse lähiminevikku ja miks mitte ka tulevikku.

Eesti teadussüsteemi ümberkorraldused algasid kõrgete ideaalide toel teadlaste endi initsiatiivil ja juhtimisel. 1990. aastatel tegelesime lääneliku, avatud ja konkurentsipõhise teadussüsteemi loomisega. Raha oli, nagu igas teiseski eluvaldkonnas, napilt. Lisaks ümberorienteerumisele oli vaja kuidagi ellu jääda. Sellega saadigi hakkama, Eesti teaduse mitmekesisus jäi alles, kuigi kadus palju teadusasutusi, teadusest lahkus noori ning hooned jätkasid lagunemist.

Majanduse kasvuga hakkas hoogsalt paranema ka teaduse rahastamine. Eriti silmatorkavad on teaduse ja kõrgharidussüsteemi muudatused, mis on teoks saanud viimastel aastatel Euroopa tõukefondide toel. Seda perioodi võib iseloomustada kui mahajäämuse taastamise aega. Oleme jõudnud ellujäämise eesmärgist palju kaugemale: märkimisväärsete investeeringuteni infrastruktuuri ning teadlaste, doktorantide ning pisut ka magistrantide seninägematu akadeemilise hulkurluseni. Nüüd on meie teadussüsteem avatud rahvusvahelise teaduse loomulik osa. Eesti teaduse riigieelarvelise rahastamise suurimaks kasvuperioodiks olid aastad 2006–2008, kolme aastaga oli kasv ligi kahekordne. Tõukefondide lisandumisel jätkus teadusrahastuse kasv Euroopa Liidu vahenditest. Viimastel aastatel pole teaduse riigieelarvelised põhivahendid kasvanud. Tõukefondide varal toimuv tegevus on olukorda kõvasti parandanud ja ka ärisektori teadustegevus on intensiivsem, aga need võimalused ei ole kõikides teadusvaldkondades ühtviisi ja võrdselt kasutatavad.

Eesti konkurentsivõime kava «Eesti 2020»  näeb ette teadus- ja arendustegevuse rahalise mahu kasvu. Aastal 2015 peaks teadus- ja arendustegevuse kulutuste maht ulatuma 2%-ni ja aastaks 2020 3%-ni SKT-st. Kasvu põhiosa on kavandatud erasektori investeeringute arvelt, aga loomulikult peab pingutama ka riik. Siiski ei ole lähiaastatel hüppelist teadustegevuse rahastamise kasvu oodata. See omakorda tähendab sisekonkurentsi suurenemist. Ühiskonna ootused teadustegevuse tulemuste kasutatavusele, teadlaskonna osalemisele ühiskonnas ja oluliste probleemide lahendamisele on eriti masu ajal tublisti kasvanud. Seda ootust arvestatakse kindlasti uue teadus- ja arendustegevuse strateegia koostamisel.

EL-i tõukevahendite uue perioodi planeerimine on käivitunud, raamtingimused viitavad sellele, et haridus ja teadustegevus on jätkuvalt prioriteetsed. Tõukefondide kasutamisel on oluline arvestada, et me ei satuks neist liigsesse sõltuvusse ja ning kavandaksime nende varal tegevust, mida suudame hiljem ise oma raha eest jätkata või mis annab piisavalt tugeva tõuke süsteemi paremaks toimimiseks.

Teaduse rahastamise aruteludes on tavaliselt unarusse jäänud teaduskorralduses valitsev vastutuse jaotus. Sihtfinantseerimine ja teadusfondi grandid (edaspidi personaalsed ja institutsionaalsed uurimistoetused) on vaid osa suuremast pildist. Mõnikord peetakse neid peaaegu ainukesteks allikateks, millega uurimistööd teha. Riigi jaoks oluliste rakendusuuringute korraldamiseks on teaduskorralduses ette nähtud selge süsteem. TAKS-i § 13 sätestab, et valdkondliku teadus- ja arendustegevuse eest vastutavad valdkondlikud ministeeriumid. Seni on oma valdkonna teadustegevusse märkimisväärselt panustanud ja selle korraldamise eest muret tundnud põllumajandusministeerium, natuke ka sotsiaalministeerium. Loomulik oleks, kui oma uurimisagenda oleks enamikul ministeeriumidel.

Oleme teadus- ja arendustegevuse süsteemi arengus jõudnud keerukasse teaduse intensiivse rahvusvahelistumise järku. Teadus on muutunud mitte üksikutele valitutele, vaid enamikule teadlastele tegelikult avatud rahvusvaheliseks tööpõlluks. Rahvusvahelistumise soodustamiseks tekib juurde üha enam rahastusvõimalusi.

Eelnev tingis olukorra, kus varasemad peaaegu ainukesed teadlaste kasutatavad projektid- sihtfinantseeritavad teemad ja ETF-i grandid ei olnud enam ainukesed teadustegevust võimaldavad rahastusallikad. Nende osakaal ja omavaheline ebaselgus tingiski muudatuste vajaduse.

Eelmise rahastusmudeli peamine miinus oli nii nende eesmärkide ebaselgus kui ka see, et tegelikuks tööks tuli raha koguda «kihiti» paljude väikeste allikate peale kokku. Sihtfinantseerimise ja ETF-i grantide funktsioonid ei olnud selged.

Institutsionaalse ja personaalse uurimistoetuse kehtestamise eesmärk on liikuda täiskulu rahastamise mudeli poole, luues kaks selge suunaga ja eristuvat rahastamisvahendit. Institutsionaalne ja personaalne uurimistoetus on mõeldud selleks, et hoida ja suurendada võimalikult laia teadusvaldkondliku spektri kõikide osade alusteaduslikku pädevust. Rakenduslikud eesmärgid võivad selliste uuringutega kaasneda, aga peamine on edendada üldiste teadmiste baasi.

Personaalsete uurimistoetuste mõte on anda väikese uurimisrühma tekitamise toetusi või anda võimalus uute ja suurte ideede katsetamiseks üksikteadlastele. Praeguste mobiilsusskeemide lõppemise järel on neile kahele toetusele tulevikus plaanis lisada ka järeldoktori skeem. Personaalsete uurimistoetuste esimene taotlusvoor on praegu lõppemas. Kuidas see idee tegelikkuses realiseerub, saame nähe mõne kuu pärast.

Institutsionaalse uurimistoetuse esimene taotlusvoor on möödas, kuigi tehniliselt pole lõplikke otsuseid enne riigieelarve vastuvõtmist võimalik teha. Teadusagentuuri hindamisnõukogu analüüsis esimesi õppetunde. Lisaks lihtsale tõdemusele, et taotlusvoor toimus kiirustades, tuli välja ka mitmeid sisulisi probleeme, millega on vaja edaspidi tegeleda. Kõige suurem probleem oli see, et teadusasutuste institutsionaalne roll ja selle hindamine jäid ebamääraseks. Institutsionaalsus peaks seisnema asutuse võimaluses teha strateegilisi valikuid ja luua stabiilne alus asutuse jaoks vajalike suundade arengule ning samuti asutuste vastutuses oma tehtud valikute eest. Järgmiseks taotlusvooruks on regulatsiooni vaja täiendada sel moel, et institutsionaalne roll oleks kirjeldatav ja hinnatav. Teadusasutused peavad tagama teadlastele keskkonna töö tegemiseks, strateegiate elluviimise ning ülikoolide puhul ka nende rollijaotuse sidususe kõrghariduses ja teadustegevuses.

Käivitatud rahastamisskeemid vajavad kohendamist. Aga rahastusmehhanismid on vaid teadussüsteemi tehniline osa. Milline võiks teadussüsteem välja näha viie või kümne aasta pärast? Siin jutuks olnud rahastamise teemaga alustades on vastus lühike: rahastamine on korraldatud lihtsamalt ning taotlejatele, hindajatele ja bürokraatidele senisest palju vähem vaevanõudvana. Praegu kulutame liiga palju aega ja kvalifitseeritud inimjõudu kõikvõimalike hindamiste, arutamiste ja otsustamiste peale. Otsustamisprotsessi on vaja lihtsustada. Targem oleks suunata suurem osa teadlaste-hindajate-arutajate vaimujõust tegelikule loovtööle.

Eesti teaduse tase on varasemaga võrreldes praegu kõrgem ning teadlase elukutse prestiižikam. Teaduse populariseerimine on vilja kandnud, sest 2012. aastal lõppenud teadusaasta eesmärki, tuua teadus lastele ja noortele lähemale, on suudetud silmas pidada ka tavalistel aastatel. Teadlaskonna vanusepüramiidis ei teki enam selliseid põlvkondade lünki nagu see on tänaste 45–55-aastaste seas.

Otsused, mida teeme üksikuid rahastamisvõimalusi kujundades, avaldavad mõju pikema aja pärast. Püüame seega pikemat perspektiivi meeles pidada.