Näitemänguharrastajad Juhan Paadam (paremal), Miralda Laagus (Kangilaski) ja Thea Kuld 1960. aastate lõpus luuletusi lugemas.
FOTO: TÜ ajaloo muuseum

Ülikoolist teatrisse

Ajalugu

Mis seos on kunagistel teatrikuulsustel Karl Kalkunil, Jaan Saulil, Margarita Voitesel, Aksel Oraval, Evald Hermakülal, praegustel näitlejatel Hannes Kaljujärvel, Jaan Rekkoril ja mitmel teiselgi Tartu ülikooliga?

Üks ja ühene. Nad on mõne aasta ülikoolis õppinud või selle lõpetanud, käinud ülikooli näiteringis või Vanemuise stuudios ja leidnud oma kutsumuse laval. Näiteks populaarsest filmist «Siin me oleme» tuntud Karl Kalkun (1927–1990) on meenutustes pidanud õigusteaduskonnas õppimise aega üheks huvitavamaks, kuigi need olid keerulised sõjajärgsed aastad. Keeruline oli ka repertuaariga. Esitada tuli literatuurse tekstiga sotsialistlikku realismi, näpuga näitavat satiiri või ajastule vastuvõetavalt tõlgendatavat maailmaklassikat. Hoolimata sellest surus eneseväljendustahe peale ning tudengid leidsid koha ülikooli näiteringis, koorides, ansamblites või iga-aastastel kunstilise isetegevuse ülevaatustel.

Tsitaat

«/.../ teie ei oska aimata, kui tugevasti tõmbab mind näitlemine, teater. Mulle on see ääretult kallis, kõige kaunim lõhn on grimmi oma. Ja mõistke mind palun, ma ei saa praegu ilma selleta elada. Ta on mulle vajalik. Vajan teda kui isa viiulit, ema laulu, vanaema toidukeetmist.»

Füüsikatudengi Jaan Sauli kirjast vanematele 12. jaanuaril 1958
(raamatust «Unustamatu Jaan Saul»).

 

Talendid leidsid tee

Kui enne sõda lavastasid ja näitlesid tudengid enda lõbuks seltsides ja korporatsioonides, siis nõukogude ajal peeti «harmooniliselt arenenud inimese kujunemisel oluliseks esteetilist kasvatust, mille oluline komponent oli aktiivne osavõtt kunstilisest isetegevusest («Tartu Ülikooli ajalugu III», lk 349)». Isetegevust korraldas 1945 loodud ülikooli ametiühinguklubi.

Eesti Vabariigi ajal õpetasid ülikooli õppejõud Paul Ariste, Johannes Semper, Gustav Suits jt Vanemuise stuudios. Sõjajärgsetel aastatel kujunes esialgu vastupidi: lavastajad ja näitlejad juhendasid ülikooli klubi ja isegi mõne teaduskonna näiteringi. Lavastamas käisid Ilmar Tammur, Udo Väljaots, Haim Drui, Ellen Kaarma, Ellen Liiger jt.

Juuratudeng Karl Kalkun läks ühe koolivenna kutsel näiteringi pisiosa kahte lauset ütlema ja sealt algas tema teatritee: Vanemuine tõmbas ja õigusteaduskonna lõpetas ta mittestatsionaarselt. Näiteks osalesid tollal näiteringis veel hilisemad näitlejad Heino Raudsik (õigusteadus), Sirje Põldots-Raudsik (kehakultuur), Virve Meerits (õigusteadus), nukufilmirežissöör, operaator Kõpsi looja Heino Pars (arstiteaduskond), arstid Guido Arro, Nils Sakris jt. Mõned arstid jäid näitlemisele aastakümneid truuks, nagu Guido Arro ja Roman Tsurenkov, kes mängisid rahvateatris ja tervishoiutöötajate majas.

Nii ülikooli kui ka vabariiklikel isetegevuse ülevaatustel noppisid kõrgeid kohti soololauluga emeriitprofessor Hans Trass (bioloogia), estraadilauljaks saanud Kalmer Tennosaar (õigusteadus), matemaatikaprofessor Olaf Prinits (1924–2006), füüsik Olev Saks jt. Näiteks 1952. aasta vabariikliku ülevaatuse kohta märgiti, et soololauljal Trassil on hea häälematerjal ja et ta on ka musikaalne, Tennosaar küündinud lausa professionaalsele tasemele. Tudengitest isetegevuslasi hinnati väga, sest Guido Arro on kirjutanud, kuidas ametiühing tegi näiteringile aktustel, pidudel, ja muudel üritustel esinemise eest preemiareisi Moskvasse.

Vaatamata kiidusõnadele leiab ülikoolilehe isetegevuse ülevaadetest ka märkusi, nagu näiteks, et tõsiseid raskusi esineb poliitilise satiiri ja humoreskide alal, esitatakse ideeliselt madalat satiiri. 1958. aastal heideti mõnele ette kuulsuste jäljendamist ning eriti ansamblite puhul üliõpilaste puudulikku maitset (laulud «Bella, bella donna» ja «Mul onn mägedes on»).

Vanemuise lavastaja Epp Kaidu on aga intervjuus meenutanud, kuidas teatris algasid üliõpilastega ühised arutelud juba 1947. aastast. Enamasti läinud vaidlused ikka poliitika peale, kus nad ei kartnud keda kuraditki. «Arutelud olid hästi ette valmistatud. Põhitöö tegi ära arstiteaduskonna üliõpilane Guido Arro. Kes rääkis kujundusest, kes osatäitmisest, kes tükist, jne. Saal oli meil rahvast täis, vahel oli isegi nii, et üks leer oli all saalis, teine rõdul.»

Mida mängiti? Udo Väljaotsa käe all toodi välja Aleksander Fadejevi «Noor kaardivägi», Moliere'i «Ebahaige» jt. Oli ka eesti autorite lavastusi. Esimene muusikalavastus oli 1957. aastal Imre Kálmáni operett «Montmartre’i kannike», kus peaosas bibliograafiaüliõpilane Margarita Lombak (Voites). Hiljem Vanemuise ja Estonia primadonnaks tõusnud koloratuursopran jättis Tartu ülikooli ning astus konservatooriumi dotsent Linda Sauli lauluklassi.

Linda Sauli noorem poeg Jaan, kes 1956 tuli füüsikat õppima, kirjutas aga vanematele, kui tugevasti tõmbab teda teater. «Mulle on see ääretult kallis, kõige kaunim lõhn on grimmi oma. Ja mõistke mind palun, ma ei saa praegu ilma selleta elada.» Kahe aasta pärast sai temast konservatooriumi lavakunstikateedri esimese lennu üliõpilane, näitleja. Noorelt surnud populaarset näitlejat Jaan Sauli (1936–1966) võib näha 1959. aasta filmi «Vihmas ja päikeses» peaosas. Filmi sattusid teisedki Tartu ülikoolis õppinud, nagu näiteks arstiteaduskonnast Peeter Volmer («Perekond Männard»), kehakultuuriteaduskonna lõpetanud hilisem Endla teatri näitleja Eha Sikk (Kard), («Juunikuupäevad», «Keskpäevane praam»). Kuigi need filmid ei kuulu Eesti filmi kullafondi, on neil oma kultuurilooline väärtus. Küll aga kuulub meie filmiklassikasse «Libahunt» (1968), kus Marit mängis Vanemuise stuudios õppiv filoloogiatudeng Malle Klaassen ning Margust 1965. aastal ülikooli geoloogiainsenerina lõpetanud Evald Hermaküla (1941–2000). Ülikooli astununa hakkas Hermaküla Tartu kultuurihoone näiteringis mängima, järgmisel aastal läks Vanemuise teatristuudiosse Kaarel Irdi käe alla. Ülikooli lõpetamise ajaks oli ta juba tuntud näitleja.

Vaimses teatriajas

Kuldsete kuuekümnendate vaimne elavnemine tõi teatritegemisse vabamad tuuled: katsetati eri žanreid, lavastati rohkem Eesti noorte ja kaasaegsete välismaiste autorite loomingut. 1963. aastal lavastas Ellen Liiger ajaloo-keeleteaduskonna näiteringiga eesti filoloogia üliõpilase Paul-Eerik Rummo esiknäidendi «Võõrad inimesed». Etendusejärgsel fotol ülikoolilehes seisab tema kõrval sama osakonna tudeng Mati Unt. Eesti teatrilukku hakkasid end jäädvustama Evald Hermaküla, Paul-Erik Rummo ja Mati Unt (1944–2005), kes koos Jaan Toominga ja Ülo Vilimaaga kujundasid Vanemuisest teatriuuenduse keskuse. Nende hulka lisandub vaieldamatult Vaino Vahing (1940–2008), kelle elu pöörles kolmnurgas meditsiin–kirjandus–teater.

Paar aastakümmet kestnud teatri kuldajal olid ka ülikool ja teater vastastikuses tõmbes. Tudengeid paelusid mitmekihilised emotsionaalsed lavastused, teater tuli publikule lähemale ja uuris, mida noor vaataja näha soovib. Neid aastaid iseloomustavad publiku-uurimused, teatrikülastajate konverentsid, kohtumisõhtud. Õppejõude ja üliõpilasi kuulus teatri kunstinõukokku, tudengid kirjutasid ajakirjanduses välismaa teatriuuendusest, analüüsisid põhjalikult eesti lavastusi. Tartu teater oli lahutamatu Kaarel Irdi isiksusest. Irdi parteiline kuuluvus ja kange karakter aitasid teatri eest seista ja õigustada noorte lavastajate katsetusi. Vanemuine kujunes Nõukogude Liidus ainsaks mitmes žanris mängivaks, sealjuures väga mainekaks teatriks. Ird oli ka sage ülikoolilehe intervjueeritav, kus arutleti teatrialase fakultatiivkursuse, üliõpilasteatri loomise jpm üle.

Vaimne elevus oli haaranud ka ülikooli klubi, kus esines sageli Rajacate ansambel, korraldati kohtumisi tuntud kultuuriinimestega, näitering esitas leedu ja poola kaasaegseid näidendeid, samuti John Osborne'i «Vaata raevus tagasi», Ardi Liivese «Kallimast kallimat» jt. Liives oli lõpetanud juura, aga temast sai tuntud näitekirjanik. 1960. aastate lõpus mängisid näiteringis Einar Kraut, Juhan Paadam, Reet Reiljan, Thea Kuld jt. Viimane oli koos Virgi Reeloga sagedane deklamaator ülikooli üritustel. Eesti filoloog Virgi Reelo õppis paralleelselt Vanemuise stuudios ning töötas mõne aja pärast lõpetamist Vanemuises. Inglise filoloogiat õppinud Miralda Kangilaski (tollal Laagus) mäletab luuleõhtuid, sh pagulasluule esitamisi kohvikus. Ta mängis ka vahepeal keelatud Vanemuise kuulsas Paul-Eerik Rummo «Tuhkatriinumängus» jt lavastustes.

Näiteringe juhendanud Juhan Saar ja Kulno Süvalepp viisid tudengitest näitlejaid teatrisse proovidele ja kontrolletendustele. «Tuhkatriinumängu» kaitseks korraldasid tudengid arutelusid ja kirjutasid artikleid. Elevust tekitas ka tänapäeva mõistes show-rühm Kuup ja Kera, mille moodustasid füüsikud eesotsas Tiit Kändleriga.

1970. aastal esitasid eesti filoloogia esimese kursuse noormehed Mait Agu, Tõnis Kaljumäe, Peep Nemvalts, Rein Veidemann jt Henrik Visnapuu ja Valmar Adamsi lembeluulest kompositsiooni «Amores». Neist kujunes mitmeks aastaks menukas luuletrupp Amores. Ajakirjandust õppiv Mihkel Mutt, kes algaja teatrikriitikuna Vanemuise kunstinõukogusse kutsuti, meenutab mälestusteraamatus, et kuigi Amorese etendused olid puhtkunstiliselt (küünlavalgus, valged hõlstid, märgiline biit- ja folkmuusika) meeldivad, peitus nende menu peapõhjus sotsiaalses taustas. «Ajastu muutus üha repressiivsemaks ja igast ametlikust liinist irduv natuke off-off-nähtus püüdis juba iseenesest pilku.» Publik vajas Muti arvates vastupanuvälgatust, millega saaks identifitseeruda. Aeg-ajalt tekkis teisigi luulerühmi. Näiteks Reet Mändmetsa juhendatavasse truppi kuulusid luuletajad Kajar Pruul, Eve Kivipõld jt.

Seisakuaja eel ja sees

Diskoajastuks oli kunstilise isetegevuse ülevaatustest saanud taidluskonkurss (sõna taidlus võeti kasutusele alles 1972), kus sügissemestril käis lavarebimine rebaste, kevaditi kõikide kursuste vahel. Mitmel aastal napsas esikoha majandusteaduskonna luuletrupp Logos. 1975. aastal märgiti vabariiklikul konkursil näitlejameisterlikkuse eest ära ajalootudengi Tiit Lutsu esinemine, kehakultuuriteaduskonna üliõpilane Hannes Kaljujärv oli aga üks oma teaduskonna programmi koostajaid. Luts ja Kaljujärv olid 1974. aastal Vanemuises alustanud Hermaküla stuudio kasvandikud, nagu ka inglise filoloog Jaan Kolberg jt. 1979. aastal suundusidki diplomandid Luts ja Kaljujärv Vanemuisesse, samuti eesti filoloog Viljo Saldre. Praegune Endla teatri näitleja Jaan Rekkor, kes paar aastat ajakirjandust õppis, on ühes intervjuus öelnud, et vaatas ülikooli näiteringis askeldades Hermaküla stuudio tegemisi kõrvalt kadedusega. Rekkor sai sisse lavakasse, nagu ka mõne aasta eesti filoloogiat õppinud Anu Lamp ja Katrin Nielsen.

1977. aastal ühel kohtumisõhtul vanas kohvikus iseloomustas Hermaküla teatrisituatsiooni mõningaist novaatorlikest lavastustest hoolimata siiski juba seisakuliseks. Küllap seepärast otsisidki teatrijanused noored tema trupist alternatiivseid eneseväljendusvõimalusi. Aina enam tuli osata lugeda ridade vahelt, saada aru vihjetest ja alltekstist.

Sügaval stagnaajal 1985. aastal võttis teatrist nakatunuid oma rüppe Vanemuise draamastuudio, mida juhendas Jaan Tooming. Stuudiolased on meenutanud, et peale näitlejatehnika, hääle ja keha arendamise arendati seal ka vaimu. Sama oli teinud ka Hermaküla. Loenguid pidasid õppejõud, kirjanikud, kunstnikud ja muusikud. Tooming andis soovitusi, milliseid loenguid võiksid tudengid ülikoolis veel kuulata. Osadest stuudiolastest, sh Enn Lillemetsast (eesti filoloogia), Kalev Kudust (ajakirjandus) jt kujunes 1989. aastal Tartu Lasteteater. Kalev Kuduga seostub ka taasiseseisvumistuulte populaarne luuletrupp Valhalla (Tiit Pruuli, Jüri Luik, Toomas Kiho, Urmas Kõljalg, Margus Kasterpalu, Kalev Kudu jmt). Veel enam, Kalev Kudu võttis kätte ja hakkas 1999 ülikooli draamastuudio baasil rajama Tartu üliõpilasteatrit.

Ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho sõnul olid Valhallasse koondunud otsiva vaimu, säriseva ja targa energiaga tudengid, mis oli kaheksakümnendate ülikoolis haruldane kooslus. Ametlikult ülikooli klubi deklamaatorite ringi, sisuliselt üliõpilasteatri esimene luulekava Heiti Talviku loomingust valmis juba 1984. aastal. Valhalla väärib aga omaette lugu. Samuti vääriksid lahtikirjutamist taidluskonkursid, sõpruspäevade aegu Tartus peetud üleliidulised üliõpilasteatrite festivalid, õppejõudude harrastusnäitelused, 1980. aastate bändide buum (majandusteaduskonnas õppis ja mängis Justamendis lavakasse läinud Andres Dvinjaninov) ja paljud teised teatriteemad.

Varje Sootak

varje.sootak [at] ut.ee

Jaga artiklit