Mart Veliste on rahul, et ta just Aasias ühe semestri veetis.
FOTO: Virgo Siil

Aasia tundmine annab tööturul konkurentsieelise

Intervjuu

Mart Veliste on Tartu ülikooli esindaja Aasia uuringute koda Eestis juures. Eelmisel õppeaastal käis ta ka Shanghai ülikoolis vahetusüliõpilaseks. 

Kuidas teil tekkis huvi Aasiat puudutavate teemade vastu?

Ma arvan, et see oli ühe Aasia aine «Tänapäeva Hiina poliitika» kaudu, mida Urmas Pappel luges. See aine tekitas huvi Aasia vastu ja sealt arenes see edasi.

Oma bakalaureusetöö kirjutasin samuti Hiina-Jaapani suhetest ning hakkasin osalema erinevates ülikooli Aasiaga seotud projektides. See juhtus tegelikult üsna juhuslikult.

Kui kaks aastat tagasi oleks olnud magistriõppekava Aasia teemal, siis ma oleksin läinud sinna praeguse rahvusvaheliste suhete õppekava asemel.

Millised on võimalused Eesti tudengil Aasias õppida?

Tegelikult on võimalusi mitmeid, aga millegipärast ei haarata neist kinni. Väljaspool Euroopat on just Aasia see piirkond, kus Tartu ülikoolil on enim partner­ülikoole.

Peale selle on käivitatud Erasmus+ üleilmse õpirände programm, mille toel on võimalik väljaspool Euroopa Liitu õppimas käia. Osade riikide saatkonnad, näiteks Hiina rahvavabariik, pakuvad ka ise stipendiume.

Miks see nii on, et neist võimalustest ei kiputa kinni haarama?

Tudengid ei kipu eriti välismaale. See pole tegelikult ainult Aasia puhul nii, vaid Erasmus ei tööta ka nii hästi, kui ta võiks.

Minu jaoks on see arusaamatu, kuna näen seda soodsaima reisimise ja silmaringi arendamise võimalusena. Rääkimata siis teise akadeemilise keskkonna kogemisest.

Aasia on hea koht, kuhu minna, sest seal on võrdlemisi odav võrreldes Euroopaga. Stipendiumiga, mida makstakse, saab väga kenasti hakkama ja ise ei peagi midagi juurde maksma.

Mina olin vahetusüliõpilane Hiinas ja oma stipendiumiga elasin ilusti ära ning lisaks sain ka reisimas käia.

Miks teie läksite just Hiina õppima?

Hiina kultuur ja ajalugu olid mulle pikemat aega huvi pakkunud.

Pealegi on tänapäeva Hiina rahvavabariik politoloogile väga huvitav konstruktsioon ja Hiinaga seonduv on olnud ka minu akadeemiline huvipunkt. Kuna olin juba bakalaureusetöö Hiinaga seoses kirjutanud ja see huvi jätkus magistritasemel, tundsin, et oleks vaja oma silmaga näha, milline Hiina välja näeb ja kuidas on igapäevaelu korraldatud.

Oli sees väike kartus, et äkki ma tegelikult ei teagi, millest räägin. Peale selle oli võimalus läbida kursuseid, mis ainuüksi keskendusid Hiina ühiskonnale, majandusele ja poliitikale: aineid, mida Tartus poleks kunagi olnud võimalik õppida.

Kuidas erineb teie kogemuse põhjal Hiinas õppimine Tartu ülikoolist?

Väga suuri erinevusi ei ole, aga Hiinas on keskkool hästi raske ja siis on üsna tavaline, et ülikooli minnakse justkui puhkama ja võetakse vabamalt.

Muidu õppimise puhul oli ülesehitus üsna sarnane. Vähemalt loengutes, mida loeti inglise keeles.

Mis oli Hiinas elades teistmoodi kui Tartus?

Näiteks ei näe tänaval eriti lähedasi suhteid meeste ja naiste vahel. Heal juhul hoitakse käest kinni või tehakse kalli, aga näiteks avalikus ruumis suudlemist pole näha. See oli suur erinevus Tartuga.

Mis teid Hiina puhul üllatas?

Hiina toit on tõeliselt maitsev ja mitmekülgne. See, mida meil Eestis enamjaolt Hiina (või Aasia) restoranides müüakse, on ikka valgusaastate kaugusel tegelikkusest.

Shanghai ülikooli suurim pluss oli ühika kõrval asuv toidutänav, kus sisuliselt 500 meetri ulatuses mõlemal pool teed olid järjest erinevad söögikohad. Tahtmise korral oleks olnud võimalik kogu õpilasvahetuse ajal süüa iga päev midagi uut.

Kohalik toit on enamasti ka soodne, üheks suureks lemmikuks kujunes kanakebab koos hakitud kurgi ja suure kausi riisiga. See maksis umbes üks euro ja hoidis pool päeva kõhu täis.

Samuti armusin Hiina toidu­jagamise kultuuri, kus lauale tellitakse mitu erinevat rooga. Sedasi sai alati proovida rohkem asju ja oma söögikorda mitmekülgsena hoida.

Kui mõni asi ei maitsenud, siis polnud hullu, sul oli veel neli rooga, millest omale tõsta.

Eestis oled aga tihti sunnitud ise oma praadi sööma (olgu ta hea või halb) ja pole kombeks kaaslase isuäratavamat rooga mekkida.

Mida kasulikku saite oma vahetus­semestrist Hiinas?

Ainulaadse ja enneolematu kogemuse kogu eluks. Pisiku sinna ikka tagasi reisida, et teisi piirkondi avastada ja taas Hiina toite süüa. Natukene praktilist keelekogemust. Suurel hulgal kultuuri ja ühiskonnakogemust, mille najal on kerge leida ühist keelt näiteks Tartut külastavate Hiina delegatsioonidega. Tunnen, et sellest õppereisist on olnud palju kasu ka minu töös TÜ Aasia keskuse juures.

Miks soovitate praegustel tudengitel pilgud  just Aasia poole suunata?

Ma usun, et see annab konkurentsieelise, kui oled Aasias olnud. Eesti jaoks on see uus teema ja selle peale pole mõeldud.

Meil ei ole avalikus ja erasektoris väga inimesi, kellel oleks kohalikku Aasia kogemust. Need, kellel on, nopitakse kohe ära.

Aasia olulisus majanduses ja globaalses poliitikas muudkui tõuseb. Mulle tundub, et praegu on hea hetk rongi peale hüpata. Samamoodi on Lähis-Idaga. Kui põgenikekriis algas, siis oli näha, et meil ei ole araabia keele oskajaid, meil pole inimesi, kes tajuksid seda keskkonda ja kultuuri.

Meil ei ole pädevust ning meil pole ka eriala, mis seda õpetaks.

Kui oled tudeng, kes tahab lihtsalt end välismaal proovile panna, siis tundub mulle mõistlik minna Aasiasse, sest seal on vähem inimesi käinud ja kultuur on teine.

Meil lõpetab igal aastal palju Euroopa Liidu ja Venemaa uuringute asjatundjaid, aga neid ei ole nii palju vaja ja neid õpetatakse igal pool Euroopas.

Aga kui oled elanud näiteks Vietnamis, siis see on midagi palju erilisemat kui semester mõnes Euroopa pealinnas.

Sandra Saar

UT toimetaja
sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit