Uuest aastast saavad doktorandid suurema toetuse.
FOTO: Pixabay

Uuest aastast tõuseb doktoranditoetus

Aktuaalne

Seni aastaid muutumata doktoranditoetus tõuseb uuest aastast. Toetuse määra kehtestab riik aga igal aastal uuesti riigieelarvega. EÜL leiab, et tegemist on poolmõru juhtumiga, sest toetus ei tõuse nii palju kui algselt lubatud.

2014.–2020. aastaks välja töötatud Eesti TAI strateegia «Teadmistepõhine Eesti» eesmärk on suurendada doktorikraadi kaitsnute arvu õppeaastas kolmesajani.

Senised analüüsid on kinnitanud, et doktoriõppes edasijõudmisel on peamine takistus doktorantide liigne hõivatus põhitööga, et kindlustada endale piisav sissetulek. Enamasti töötavad doktorandid väljaspool akadeemilist sektorit.

Teadusprorektor Kristjan Vassili sõnul saab sellest ressursivastuolust alguse sündmuste jada, mis päädib lõpuks õpingute venimisega, aga laiemalt viib alla õppe kvaliteedi ning doktorikraadi maine ja selle tähtsustamise ühiskonnas.

Haridus- ja teadusministeeriumi kõrgharidusosakonna asejuhataja Sigrid Vaher rääkis, et doktoranditoetuse eesmärk ongi toetada doktorante doktorikraadi omandamisel, võimaldades neil keskenduda teadustööle, muretsemata sissetuleku pärast.

Viimased kolm aastat on doktoranditoetus olnud 422 eurot kuus. Enne seda oli toetuse suurus 383 eurot. Uuest aastast tõuseb see 660 euroni kuus.  

Vaher ütles, et muutuv majandus ja tööturg vajab aina rohkem pädevaid doktorikraadiga tippasjatundjaid, et täita ühiskonna vajadusi.

Samuti on doktorantide näol tegemist teadlaskonna järelkasvu kasvatamisega. Seetõttu on oluline tagada piisav doktorantide toetamine, et doktorandid saaksid pühenduda teadustööle, ja sellepärast ka toetus tõuseb.

Eesti üliõpilaskondade liidu juht Britt Järvet rääkis, et kuigi doktoranditoetuse tõus on tervitatav, siis on tegemist poolmõru juhtumiga: 2016. aasta lõpus lubas valitsus kahekordistada Eestis õppivatele doktorantidele makstavat toetust ehk praeguse 422 euro asemel tõsta toetus 844 euroni kuus. Nii liiguks toetus selle poole, et olla võrdsustatud Eesti keskmise palgaga.

«Olenemata lubatust, teatas valitsus maikuus, et toetus tõuseb siiski vaid 660 euroni. Siinkohal on oluline mainida, et magistrikraadiga inimese keskmine sissetulek on üle 1300 euro,» sõnas Järvet.

Tõus tuleb

Kristjan Vassil rääkis, et haridus- ja teadusministeeriumi eelarvesse on täiendavad viis miljonit eurot eraldatud ning nimetatud kasv jõustub igal juhul. Kas see vastab lubatud kasvule, sõltub tema sõnul sellest, mida lubaduseks lugeda.

Koalitsiooniläbirääkimistel välja käidud lubadus kahekordistada doktoranditoetust järgmisel aastal ei saa teoks ning seda nimetab Vassil kahetsusväärseks. Praegust tõusu ta aga piisavaks ei pea, kui eesmärk on doktoriõppe tõhusust tõsta.

Vassil usub aga, et riigipoolne doktoranditoetus kasvab pikas plaanis veelgi. See on tema sõnul poliitiline küsimus, mille otstarbekuses ei kahtle otseselt mitte keegi. Pigem taandub see piiratud vahendite juures riigieelarve läbirääkimistele.

«Küsimus on selles, kas riikliku toetuse kasv on meie jaoks piisavalt kiire ja kas me ülikoolina saame senikaua midagi ise ära teha – tulla riigile vastu seal, kus ta hätta jääb,» rääkis ta.

Kui riik ei suuda hetkel poliitilist kokkulepet saavutada ja eelarvest vahendeid ette näha, siis peaks Vassili sõnul ülikool oma eelarve piires kaaluma võimalusi doktoranditoetust täiendavalt tõsta.

«Üks võimalus on kaaluda doktoranditoetuse täiendavat tõstmist ülikooli vahenditest nii, et koos riigipoolse toetusega oleks see võrdne Eesti keskmise palgaga,» seletas ta.

Vassil rääkis, et see teema tekitab mitmeid tehnilisi küsimusi, mis vajavad arutelusid ja kokkuleppeid: kas ülikool kogub toetuseks vajalikud vahendid keskselt kokku, jätab selle valdkondadele, leiab katteallikaid uutest ja täiendavatest vahenditest – see kõik mõjutab seda, kas ja kuidas tulemuseni jõutakse.

Doktorante on vaja väärtustada

Britt Järvet mainis, et kui Eesti riik soovib olla uuenduslik, teaduspõhisel juhtimisel põhinev ning ettevõtlust soosiv keskkond, nagu on välja toodud koalitsioonileppes, siis tuleb doktorante oluliselt rohkem väärtustada.

Hiljuti teostatud doktoriõppe tulemuslikkuse analüüsist «Doktoriõppe tulemuslikkuse analüüs» selgus, et kaks kolmandikku doktorantidest ei näe doktorantuuris oma töökarjääri edendajat ega tunne seetõttu, et doktorikraadi väärtustatakse ühiskonnas piisavalt.

Kõrgharidusosakonna asejuhataja Sigrid Vaher ütles, et doktorikraadi väärtustamine ühiskonnas on valdkonna üks olulisemaid väljakutseid.

Mainitud analüüsist selgus doktorantide küsitlemisel, et erasektori tööandjad ei hinda piisavalt doktorikraadi olemasolu. Põhjuseks on Eesti majanduse ja ettevõtete väiksus ning puudub vajadus ja võimalus doktorante tööle palgata. «Seega on oluline teadvustada ettevõtjaid doktorantide kasulikkusest teadus- ja arendustööl,» ütles Vaher.

Järvet rääkis, et tuleb mõtestada, kas doktorantidel on ülikooli sees innustav karjääriredel või kasutatakse neid odavamapoolse tööjõuna. Milline on üldse teaduskarjääri väljavaade ja millised on tänased tingimused, et teadustööd teha ning rahastust saada? Kas erasektoris leitakse meie asjatundjatele piisavalt väljundeid ning kas väljakoolitatud asjatundjaid üldse vastavad tööturu ootustele? Milline on doktorantide ühiskondlik võimekus ja kas pööratakse piisavalt tähelepanu sellele, et arendada doktorantide suhtlus- ja meeskonnatööoskust, mis aitaks hiljem tööturul hakkamasaamisele kaasa?

Eestis õppivate doktorantide väärtustamise nimel tuleb Järveti sõnul veel palju vaeva näha. «Neid kõrvale jättes riskime olukorraga, kus õppureid on aina vähem ning Eesti teadus areneb aeglaselt või tabab seda hoopis seisak,» sõnas ta.

Kristjan Vassil lisas, et doktoranditoetuste teema on rektoraadi uues koosseisus tõsiselt laual. Peamine sõnum on aga tema sõnul see, et põhimõttelisi takistusi täiendada ülikooli vahenditest riigipoolset doktoranditoetust ei ole.


Mida arvab olukorrast meedia ja kommunikatsiooni doktorant Signe Ivask?
Kahtlustan, et ühiskonnal tervikuna ei pruugi olla arusaama sellest, kes on doktorant ja mis on tema väärtus. Selles mängib oma osa asjaolu, et teadus(tegevus) jääb jätkuvalt inimeste jaoks kaugeks või raskesti mõistetavaks. Nagu ma ei pruugi üdini mõista, mida nii mõnigi poliitik tööna teeb, ei pruugi jällegi teised mõista, mida mina teen. Ärgitaksin omalt poolt inimesi rohkem huvi tundma, mida nende raha eest siis ikkagi ülikoolis tehakse, olgu see loodus- ja täppisteaduste valdkond või hoopistükkis humanitaarteaduste ja kunstide valdkond. Seda ma julgen küll kinnitada, et kõikides valdkondades uuritakse midagi põnevat!

Küll võib aga mõistmist takistada veel ka asjaolu, et nii mõnegi doktoritöö tulemus pole midagi nn käegakatsutavat (või pole seda võimalik lihtsasti ja «söödavalt» näitlikustada). Näiteks sotsiaalvaldkonnas, kus doktoritöö tulem võib olla analüüs ja järeldus mingisuguse väikese ühiskondliku nähtuse kohta, ei pruugi inimesed (ka ülikooli sees) selle väärtust mõista. Kui tekib säärane olukord, siis tuleb suu lahti teha ja selgitada. Minu meelest ongi nii õige, sest igaüks on oma ala asjatundja, teised ümberringi ei pea seda olema.

Teisalt aga selleks, et publitseerida, peab olema iga doktorant võimeline mõtestama oma tööd laiemal ja üldisemal tasandil, kuidas erinevad süsteemid omavahel kokku klapivad, mis lähevad vastuollu ja nii edasi. See nõuab lugemust ja analüüsivõimet, mis jällegi tähendab pea igapäevast (jah, ka nädalavahetuseti) tööd ja trenni.

Sotsiaalvaldkonnas on pigem tavapärane, et doktorant töötab näiteks õppejõu, assistendi või (noorem)teadurina, peale selle veel väljaspool maja ka. Seega vaimne ja füüsiline koormus võib nii mõnelgi olla meeletu, suisa nii suur, et kõrvale jäetakse töö, mis pole nii tasuv, et keskenduda tööle, mis toob leiva lauale. Ma ei usu, et me niipea näeme mingisugust suuremat muutust doktorantuuri lõpetajate hulgas, stipendium ei kasva nii suures ulatuses, et inimesed oma ametid kõrvale lükkaksid või jätaksid mingid lisatööd tegemata.

Muidugi tulevad mängu motivatsioon, valmisolek ning võimekus doktorantuuri läbida. Halvemal juhul pole neid juba sisse astudes, aga eks seda peab juba komisjoni välja selgitama.

Sandra Saar

UT toimetaja
sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit