Sel sügisel tähistab Tartu ülikool 20 aasta möödumist ingliskeelse õppe algusest. Rektor Volli Kalm arutleb rahvusvahelise õppe ajaloo, tänapäeva ja tuleviku üle ning räägib, millised muudatused sellega seoses Tartu ülikooli ees ootavad.

Nõukogu ja senati ühisistungil septembri keskpaigas rõhutasid peaaegu kõigi teaduskondade esindajad rahvusvahelistumise tähtsust. Mida saaks selleks eri valdkondades Tartu ülikoolis tegelikult ära teha?

Eelkõige saaks uusi ingliskeelseid õppekavasid juurde teha. Ilmselgelt seisab selle taga vähemalt osaliselt ka suurem rahvusvahelistumine. Meil on olemas teaduslik tase ja pädevus, et neid koostada ja ellu viia. Muidugi võib ka koos teiste ülikoolidega ühisõppekavu teha.

Meil olid õigupoolest enamikus magistri- ja doktoriõppekavades õppekeelteks nii eesti kui ka inglise keel, nüüd nõuab seadusemuudatus, et õppekava peab olema ühes keeles. Aga see ei tähenda, et me ei võiks teha eestikeelsete kõrvale ingliskeelseid kavu. Oleme seda lubanud ka tulemuslepingus haridusministeeriumiga. Juba on mõned esialgsed kokkulepped valdkondades, kus selgelt on näha õppijate huvi. Näiteks on meil järjest arenemas e-riik ja muud e-teenused, meditsiinist kuni tulumaksu deklareerimise ja valimistel hääletamiseni. Kõik see on mõjutanud näiteks äri- ja õiguslikku keskkonda, meditsiinikorraldust ja muud. Eestil on selles suhteliselt ainulaadne mitmeaastane kogemus, mida võiks uute õppekavade tegemisel kasutada.

Miks on rahvusvahelistumine ühele rahvusülikoolile nagu Tartu ülikool üldse oluline?

Kas tõesti keegi kujutab ette, et rahvusülikooli rolli on võimalik täita välismaailmast isoleerituna? Ülikoolid on oma olemuselt rahvusvahelised. Kui vaatame TÜ ajalugu, näeme, kui mitmes keeles on siin omal ajal õpetatud. Näiteks 19. sajandi teisel poolel kasvasid saksakeelsest kirju rahvusliku taustaga tudengite seltskonnast välja Eesti rahvusliku ärkamise juhid. Ei olnud küsimust, et nad õppisid saksa keeles või koos venelaste, sakslaste, poolakate ja lätlastega.

Ettekujutus, et eesti asja ajamiseks peab olema kõik, mis ülikoolis toimub, ainult eestikeelne, ei ole õige. On ju väga selgelt näha, et kogu meie ühiskonna areng on järjest suuremas rahvusvahelises ühenduses ja koostöös. Meie tudengid elavad juba ülikoolis õppimise ajal, veel enam hiljem töötades nagunii rahvusvahelises keskkonnas. Ülikool peab nad vähemalt selleks ette valmistama ega tohi ennast kindlasti sulgeda ei välistudengitele, -õppejõududele ega ka kapselduda ühe keele keskseks.

Rahvusvahelise ülikooli õnn ja õnnetus on see, et konkureerida tuleb justkui kõigiga. Kõigiga aga rinda pista lihtsalt ei saa. Kes on TÜ põhilised konkurendid?

Ülikoolide vahel on valdkonnaspetsiifiline konkurents. Kõigile peaks olema selge, et tegelikult ei ole Eesti ülikooli põhikonkurent teine Eesti ülikool, vaid me oleme rahvusvahelises konkurentsis, seda eriti teaduses ja järjest rohkem ka õppes. Kui publitseerida või teadustoetust taotleda välismaal, siis otsustatakse su töö üle rahvusvahelises võrdluses. Ei ole vahet, kas konkurent on kõrvalt maaülikoolist, Tallinna tehnikaülikoolist või hoopis Groningenist. Muidugi jääme teiste Eesti ülikoolidega konkureerima parimate tudengite ja õppejõudude pärast, aga selle kõrval saaksime oluliselt rohkem koostööd teha. TÜ peab rahvus- ja klassikalise ülikoolina katma kõiki valdkondi, aga me ei peaks näiteks eriala tasemel üksteist praeguses mahus dubleerima. Oma ressursse vähem hajutades oleksime ka ükshaaval võetuna kõik konkurentsivõimelisemad.

Kuivõrd arvestab ülikool rahvusvaheliste ülikoolide pingeridu, nagu näiteks Times Higher Education ja QS Ranking?

Kõigi edetabelite juures on teatud osa hinnangutest subjektiivsed ja kohati mõjutatavad näitajatest, mis ei ole ülikoolide enda teha. Näiteks on suure osakaaluga ülikoolide ja eriti teaduse finantseerimise maht ja selles vallas ei ole meil võimalust konkureerida näiteks Hiina parimate või ka Katari ülikooliga, kuhu valitsusringkonnad suunavad miljardeid dollareid. Tänu tohututele ressurssidele on näitena toodud ülikoolidel võimalus jõuda pingeridade tipus olevate USA, Suurbritannia jt ülikoolide hulka, meil selliseid ressursse ei ole.

Hiljuti avaldatud QS Rankingu tulemused lähtuvad suures osas andmetest, mida ülikoolid ise sinna saadavad. Küsimus ongi selles, mis lähteandmetest on näitajad arvutatud. Leppisime Rektorite Nõukogus ja TTÜ rektoriga kokku, et edaspidi enne andmete saatmist avalikustame need teineteisele, et tudengite, töötajate arvud jm andmed oleksid esitatud samadel alustel. Mitmed teadusülikoolide võrgustikud, nagu näiteks Coimbra grupp ja LERU (League of European Research Universities), on neid edetabeleid kritiseerinud just seepärast, et hindamiseks kogutud andmed ei ole üheselt tõlgendatavad.

Eesti ülikoolide jaoks oleks tervikuna väga hea tulemus juba see, kui suudaksime oma positsioone nendes edetabelites säilitada, sest kogu aeg tuleb hindamiseks juurde uusi ja väga võimsalt finantseeritud ülikoole. See näitab tegelikult globaalses mõttes head trendi: ka rikkad riigid ja nafta-šeigid näevad, et haridusse on õige finantseerida.

Oma osa edetabeliseisudes on ju ka rahvusvahelisusel.

Jah, ja see on suhteliselt suur. Enamikes edetabelites arvestatakse vähemalt kahte asja: välismaalaste osakaalu akadeemiliste töötajate hulgas ja välistudengite osa kogu tudengite hulgast. Tegelikult mõeldakse üliõpilasi, kes võtavad täisprogrammi, aga siin on interpreteerimise küsimus, kas lugeda nende hulka ka näiteks kõik Erasmuse vahetustudengid, või mitte. Välistudengite suhtes on eelisseis muidugi ingliskeelsetel ülikoolidel. Kui siia kõrvale panna Eesti oma unikaalse keele ja keskkonnaga ja arvata, et saame siia välistudengeid nii, et nõuame eesti keeles õppimist, on see lootusetu.

Kas on tunda Eesti riigi ning haridus- ja teadusministeeriumi survet, et meie kõrghariduses oleks rohkem ingliskeelseid õppekavu?

Tulemuslepingus ministeeriumiga on selles osas kirjas kaks ülesannet: teha rohkem ingliskeelseid õppekavu ja suurendada välistudengite arvu. Välisüliõpilaste arv on pakutud välja ka seni ametlikult kinnitamata tulemusnäitajate hulgas, mille järgi riik ülikoole edaspidi finantseerib. Ma usun, et hirm, et hakkame ingliskeelsete õppekavade kaudu ka Eesti noorte käest raha võtma, peaks olema kadunud. Meil on ingliskeelseid õppekavu, kus küsime kõigi käest õppeteenustasu ja me ei saa keelata Eesti noori nendele kavadele õppima asuda, kui nad seda tahavad.

Milline võiks olla Eesti ühiskonnas valmisolek rahvusvaheliste õppekavade lõpetajate suhtes?

Kui vaatame noori, kes kohe pärast gümnaasiumi välismaale õppima lähevad, on selge, et nad ei saa eestikeelset kõrgharidust. Mingi osa neist jääbki välismaale, aga me ootame neid väga tagasi, sest neil on rahvusvaheline suhtlusvõrgustik ja eeldame, et nad panustavad Eesti ühiskonna jaoks. Nende õppekeel on olnud enamasti inglise keel. Miks tundub Eestis saadud ingliskeelne haridus siis kuidagi sobimatu? Rahvusliku ärkamise juhtidel ei takistanud saksakeelne haridus kuidagi Eesti asja ajamast. Rahvusülikooli rahvusvahelistumisele võiks olla avaram vaade.

Mõtteviis, et me ei peaks väljastpoolt tulijaid õpetama, ei taha arvestada rahvusvahelist konteksti, milles elame või kui palju abi oleme ise mujalt saanud. Minu arvates tekitaksime kõige suurema välismaale lahkumise stiimuli siis, kui ütleksime, et nüüd on piirid kinni ja muidu minema ei saa, kui tööga haridus kinni makstud. Siis ei tuleks paljud siia õppima. Me tahame ju õnnelikku ja arenenud ühiskonda, me saavutame seda vaid avatuse suurenedes.

Demograafilisi andmeid vaadates on selge, et Eestis väheneb lähiaastatel ülikooliealiste noorte hulk. Kas see tähendab Tartu ülikooli jaoks ka rohkem välistudengeid või väiksemat vastuvõttu üldises plaanis?

Välistudengite arv suureneb, selles ei ole mingit kahtlust. Enam-vähem sama kindel olen ka selles, et see ei kompenseeri täielikult tudengite arvu vähenemist Eestis. Ülikoolid ei tohiks oma vastuvõtu-latti alla lasta, et tudengite arv n-ö täis saada. See võib esimeseks semestriks tudengite arvu suureks ajada, aga niipea, kui hakkame vaatama lõpetamise efektiivsust, näeme, et lati langetamisest saadav kasu on olematu.

Me ei võta ka välisüliõpilasi vastu ilma taset kontrollimata. Vaatamata üliõpilaste arvu vähenemisele on vaja suurendada nõudlikkust. Paremate üliõpilaste suhtumine sõltub sellest, kui palju neilt nõutakse ja kui palju nad saavad ülikoolis areneda. Kuigi välisüliõpilaste arv tulevikus kasvab, siis vastuvõtt tervikuna ülikoolis ilmselt väheneb, mis võimaldab suurendada ühe üliõpilaskoha finantseerimist.

Olete olnud ülikoolis nii õppejõud, dekaan, õppeprorektor kui ka nüüd rektor. Kuidas on teie hinnangul ülikooli sees eri tasanditel hoiak rahvusvahelistumise suhtes muutunud?

Kui olin veel dekaan, asutati Balti uuringute keskus, millest kasvas välja Euroopa kolledž. Oli selgelt näha, et teaduskondades ei teki eraldi võttes sel määral võõrkeelseid õppeaineid, et õppekava kokku saada. Oli vaja ühte kohta, kuhu koondada üksikud ingliskeelsed ained, millest tekiks terviklik õppekava, ja samas oleks iseseisev üksus, mida välissaatkonnad ja riigid rahaliselt toetasid. Need ingliskeelsed ained võimaldasid ka Erasmuse üliõpilasvahetusest osa võtta.

Sellest on möödas 20 aastat, oleme jõudnud olukorrani, kus enamikes teaduskondades on oma ingliskeelsed õppekavad. Ka arstiteaduse õppekava on arenenud kolmest ingliskeelsest aastast täisprogrammiks. Samas tuleb tunnistada, et viimaste uute ingliskeelsete õppekavade loomisest on möödas peaaegu kolm aastat. Mingil põhjusel on vahepeal teaduskondade initsiatiiv olnud tagasihoidlik, aga praegu tundub mulle, et motivatsioon on taastumas. Ma pean endiselt vajalikuks, et teaduskondade soovi teha ingliskeelseid õppekavu peab toetama nii finantsiliselt kui ka näiteks nõuga välissuhete talituselt.

Kas TÜ-l on ka konkreetne plaan tulevikuks, kuidas rahvusvahelisemaks muutuda?

Esiteks peame koondama ideid teaduskondadest ja korraldama taas võõrkeelsete õppekavade loomise konkursi. Selleks, et saada aru valmisolekust uute õppekavade ja rahvusvahelise õppega edasi minna, on vaja kaasata meie enda välismaa kogemusega noori. Paljudel neist on osaline või terve kõrgharidus mujalt ja neil on ka pädevus teha võõrkeeles õppetööd.

Teiseks tuleb laiendada ingliskeelsete kursuste hulka ka üldiselt, et oleks lihtsam Erasmuse vahetust korraldada. Kui meie eesmärk on suurendada täisprogrammile õppima tulevate üliõpilaste arvu, peame suurendama ka Erasmuse vahetuse ja suveülikoolis osalevate välisüliõpilaste arve, sest tihti tullakse meile õppima siis, kui meid eelnevalt teatakse-tuntakse.

Kolmandaks on meil arvukalt noori rahvusvahelise päritoluga õppejõude, keda me minu hinnangul ei ole piisavalt kaasanud ülikooli tutvustamisel. Kui minna Satish Narayana Sriramaga arvutiteaduse instituudist Indiasse või majandusteaduskonna doktorandi Xiaotian Zhangiga Hiinasse, on kohe näha, kuidas Tartu ülikoolist huvitatus on suurem ja meist arusaam parem. Aga meil on eri riikidest väga palju õppejõude, keda võiksime rohkem kasutada meie heade saadikutena nende kodumaal.

Tegelikult on kogu rahvusvahelistumise strateegia oluliselt laiem, kui ainult õppetegevust ja välisüliõpilasi puudutav osa, see määratleb ka meie põhiregioonid ja valdkonnad, kus soovime olla aktiivsed. Meie eesmärk on osaleda aktiivselt rahvusvahelistes teadusprogrammides ning olla konkurentsivõimeline välisrahastuse hankimises nii teadus-, arendus-, kui ka hariduslike projektide jaoks. Kusjuures meie teaduslikud ja hariduslikud huvid ei pruugi riigiti kattuda. Näiteks Gruusia, Armeenia või Venemaa teadlastega ei ole meil kõigis valdkondades tipptasemel teaduskoostööd, samas võiks seal hariduskoostööd oluliselt laiendada.