Õppetöö kvaliteet on oluline. Me kõik ülikoolis nõustume sellega ja tahaksime head kvaliteeti ka kuidagi tagada.

Teadustöö puhul oleme jõudnud küll palju kritiseeritud, kuid siiski ühtselt aktsepteeritud mõõdikuteni. Õppetöö puhul sellised üldkehtivad mõõdikud puuduvad, küll aga on meil kasutada instituutide sisehinnangud ja üliõpilaste tagasiside . Üliõpilasesindajad nii teaduskondades kui ka senatis nõuavad üha häälekamalt üliõpilaste tagasiside arvestamist. Miks?

Paljud õppejõud, kes pareerivad tagasiside tulemusi, leiavad, et probleem ei ole mitte õppemeetodites, vaid üliõpilastes. Üliõpilased on rumalad, vähe motiveeritud, laisad ja üleüldse joovad liiga palju. Sellisele arvamusele viitab ka äsja ilmunud Praxise Eesti õppejõudude uuring, mille põhjal leiavad õppejõud, et õpetamist takistavad ja toetavad (!) tegurid on valdavalt neist endist väljaspool: üliõpilaste eelteadmistes, õpioskustes ja motivatsioonis. Sama uuring täpsustab, et õpetamise teooria järgi viitab selline väljapoole suunatus õpetamise ebaefektiivsusele (üliõpilane ei omanda õpiväljundeid), ei suuna õppejõude eneseanalüüsile ning õppejõud  ei naudi sealjuures ka ise õpetamisprotsessi.

Õpetamine on õpitav. Ka need õppejõud, kes küll usuvad oma rolli tähtsusesse õpetamisprotsessis, põhjendavad kehvavõitu tagasisidet vahel sellega, et oskustest jääb puudu. Või et populaarseks saavad ainult kõige karismaatilisemad. On kurb tõdeda, et valdav osa praegustest õppejõududest ei ole õpetamist õppinud. Erialased teadmised ongi loomulikult esmatähtsad, aga olgem ausad: ajakohaste õppemeetoditega ei ole paljud õppejõud kursis. Seetõttu jäävad nii mõnelgi juhul suurepärased teadmised üliõpilastele edasi andmata. Loengud ei pea olema vürtsitatud huumoriga, ainetele on vaja head struktuuri ning tudengite tasemele vastavaid selgitusi.

Teadustöö on prioriteet. Ülikoolis on konkurentsis püsimiseks oluline teadustöö ja -rahastus, mis sõltub loomulikult töömahukatest projektidest, järelikult peaks see õigustama kaalukausi langetamist teadustöö kasuks. Üksnes teadustööga tegelemiseks on näiteks (juhtiv)teaduri ja uurijaprofessori positsioonid. Ning kui tõesti tundub, et õpetamine ei paku huvi või hoolimata pingutustest olukord ei parane, tuleks õppetöö asemel keskenduda teadustööle ning seda juba vastaval positsioonil. Kui jääda aga positsiooni juurde, mis eeldab ka õppetööd, siis tuleb kas või jätkusuutlikkuse loogikast lähtuvalt siiski leida aega õppetöö arendamiseks, kaasates vajaduse korral näiteks assistente või doktorante. Õppetööga peavad tegelema inimesed, kes on sellest huvitunud.

Kindlasti ei ole tagasisidega tegelemine aga üksnes õppejõudude kaudu põhjendatav ega ka muudetav. Kahtlemata on põhjuseks (ka) see, kuidas õppetöö kvaliteeti suhtutakse struktuuriüksuste tasandil – millised on juhtide ootused töötajaskonnale. Miks on näiteks nii, et akadeemilise personali ametijuhend seab tähtsaimale kohale määratluse, et «professor on oma eriala juhtiv õppejõud», aga professori edukust mõõdetakse eelkõige tsiteeritavuse ning rahastuse tagamisega, kõrvalpilguga juhendatud doktoritööde arvule?

Enesetäiendus ei tähenda üksnes erialakonverentside külastamist ja vastava kirjanduse lugemist. Ülikool pakub rohkelt võimalusi väga headeks õpetamist arendavateks täienduskoolitusteks, õpetamismentorluseks ja enesetäiendamiseks välismaal. Instituutidele pakutakse toetust õppeassistentide palkamiseks. Ja vahel piisab ka lihtsalt kolleegidega vestlemisest, heaks näiteks siin on juba mitmetes instituutides toimuvad õppejõult-õppejõule seminarid või regulaarsed kohtumised programmijuhiga.

Üliõpilasesindajad ei tõstata teaduskondades ja senatis tagasiside teemat selleks, et kedagi kiusata või karistada. Soovime, et õppetöö kvaliteeti väärtustaksid nii õppejõud, juhid kui ka üliõpilased. Nii saavutavad tudengid vajalikud õpiväljundid ja suureneb ka õppejõudude endi rahulolu õpetamisega. Kui kellegi õppeainete tagasiside on kehvavõitu, siis tuleb koos programmi- või struktuuriüksuse juhiga leida võimalused olukorra parandamiseks. Las õpetavad need, kes seda tõepoolest teha tahavad.

2012/2013. õa sügissemestri õppeainete tagasiside

Õppejõududest hindasid tudengid kõrgemalt neid, kes tegelevad üliõpilastega individuaalselt. Oluliseks peeti õppejõu toetavat ja avatud olekut ning tudengite arvamusega arvestamist. Probleemidena toodi välja puudulik tagasiside, ebapiisavad selgitused ja õppejõudude mõningane lohakus.

Õppeainetest hindasid tudengid kõrgemalt praktilisi ja väikestes õpperühmades toimuvaid (eriala)spetsiifilisi aineid, näiteks keelekursusi. Vajalikuks peeti selgeid koolitööde tegemise ja hindamise juhendeid ning asjalikke lisamaterjale, eriti aga teoreetiliste teemade seostamist praktilise eluga. Probleemina toodi välja eelkõige õppetöö nõutud ja tegeliku mahu erinevus.

Allikas: õppeinfosüsteem