Margit Sutropi sõnul sisaldab aus teadus nii küsimust, milline on teadlane inimesena, kui ka seda, millistest väärtustest tema käitumine lähtub.
FOTO: Lauri Kulpsoo

Hea teadustava loob usaldust teaduses ja teaduse vastu

Intervjuu

10. veebruaril toimus TÜ aulas rahvusvaheline konverents «Aus teadus – mõtestades head teadustava», kus esitleti Eesti hea teadustava esimest tööversiooni. Kõnelesime sel teemal professor Margit Sutropi, Tartu ülikooli humanitaaria ja kunstide valdkonna dekaani ja eetikakeskuse juhatajaga.

Milleks on sellist paberit vaja, kui juba on olemas Eesti teadlase eetikakoodeks?

Eesti hea teadustava on oluliselt avaram kui 2002. aastal teaduste akadeemia vastu võetud Eesti teadlaste eetikakoodeks, mis sõnastab vaid teadlaste kohustused. Hea teadustava ütleb ka seda, milline on asutuste roll hea teaduse tagamisel, mis on väärkäitumine ja kuidas rikkumisi menetleda. Hea teadustava on mõeldud raamdokumendina, mis sõnastab väärtused, millest hea teadus lähtub, hea teaduse standardid, keeruliste juhtumite kirjeldused, mõistete selgitused ja soovitused, kuidas head teadustava edendada. Dokumendi vastuvõtmise järel võiks iga ülikool kokku leppida täpsemad toimimisviiside käigud oma asutuses: kuidas korraldada teavitustööd ja nõustamist ning kui tekib probleem, siis kes hakkab probleemiga tegelema ja kuidas.

10. veebruari teaduseetika konverentsil rääkisid rahvusvahelised asjatundjad eetikaküsimuste tähtsusest hea teaduse tegemisel. Mis üldse on hea teadus ja miks on vaja hea teadustava üle arutleda?

Hea teadus järgib väärtusi, nagu uurimisvabadus, vastutus, ausus, erapooletus, austus, hoolivus, võrdsus, avatus, usaldus ja koostöö. Need väärtused ei ole eetikute väljamõeldis, vaid tulenevad teaduse kui kutseala eesmärkidest. Teadusfilosoof David Resnik on teadust määratlenud kui ametit, kus üksikisikud teevad koostööd, et edendada teadmist, kõrvaldada teadmatust ja lahendada tegelikke probleeme. Selleks et koostööd teha, on vaja usaldust kahel tasandil: usaldust teadlaste endi vahel (sest teadlased toetuvad kolleegide eelnevalt saadud uurimistulemustele) ning ühiskonna usaldust teadlaste vastu (kui seda usaldust pole, ei anta rahalisi vahendeid ja teadustöö jääb tegemata).

Ausa/hea teaduse puhul tuleb eristada erinevaid tasandeid: uurimistöö tulemusi, teadlasi, asutusi ning teadust kui ühiskondlikku süsteemi. Minu meelest on peamine keskenduda teadlaste eetilistele hoiakutele, ent oluline on pidada silmas ka teisi tasandeid. Ingliskeelsele mõistele research integrity ei ole eesti keeles väga head vastet. Kõige otsesem tõlkevaste oleks «teadustöö terviklikkus», mis tähendab, et jutt on väärtushoiakute ja tegude kooskõlalisusest teaduse tegemisel. Research integrity tõlkevaste võib olla ka «terve teadus» (viidates nii terviklikkusele kui terve olemisele), aga pakutud on ka kaudseid tõlkeid, nagu näiteks teadlasväärikus, teaduse usaldusväärsus, aus teadus. Eesti head teadustava kirjutades vältisime otsetõlget ja rääkisime lihtsalt heast/ausast teadusest.

Konverentsil räägiti nii ausast teadusest kui väärkäitumisest teaduses. Kummale keskendub Eesti hea teadustava?

Teaduslikus kirjanduses arutletakse palju selle üle, kas aus teadus ja väärkäitumine on ühe medali kaks külge või on need erinevad asjad. Mina pooldan lähenemist, mille kohaselt aus teadus on laiem mõiste ja väärkäitumine selle üks alaküsimusi. Väärkäitumise vastand on pigem õige/hea/sobiv käitumine.

Aus teadus sisaldab aga nii küsimust, milline on teadlane inimesena, kui ka seda, millistest väärtustest tema käitumine lähtub. Kui tal on kooskõlalised väärtused ja ta järgib oma tegevuses neid väärtusi, saame rääkida teadlase terviklikkusest. Kui tema väärtused ei ole kooskõlas, siis terviklikkus e integrity puudub. Kui teadlane ei järgi teadusele omaseid väärtusi, viib see väärkäitumiseni. Tagamaks teaduse usaldusväärsust on vaja, et teadlased täidaksid oma kohustusi (tegude tasand) ja et neil oleks ka huvi seda teha (väärtushoiakud).

Eesti head teadustava kirjutades pidasime silmas, et mõlemad küljed, nii tegude kui väärtushoiakute tasand, oleksid esindatud. Kõigepealt räägime lahti väärtused ja kirjeldame, milline on eetiliselt õige käitumine. Standardite peatükk on liigendatud uurimistöö etappide järgi: kavandamine, uuringute tegemine, tulemuste avalikustamine. Lõpuks räägime ka sellest, millised ootused on teadlase tegevusele asutuses.

Kas hea teadustava kuulub eetika või õiguse valdkonda?

Hea tava on eetika ja õiguse piirimail. See on eriala esindajate kokkulepe. Erinevalt eetikast on siin tegemist kirjapandud normidega, ent erinevalt õigusest on normide täitmise kontroll jäetud kutseala esindajate endi hooleks. Kui näiteks doktorandil või noorel teadlasel tekib küsimus, kas toimiv praktika on ikka eetiline, siis ta võib seda kontrollida hea teadustava paberit lugedes. Samuti saab ta hea tava dokumendile viidates tõstatada küsimuse kollektiivis või avalikkuses. Hea teadustava kirjapanek peaks soodustama eneseanalüüsi ja arutelu selle üle, millised praktikad on mittevastuvõetavad.

Konverentsil kõnelnud Stanfordi teadlane dr Daniele Fanelli osutas väärkäitumise määratlemise raskustele. Kitsa määratluse järgi peetakse väärkäitumiseks andmete võltsimist, väljamõtlemist ja teise töö vargust nii teadustööd kavandades, tehes kui tulemusi avalikustades. Muud väärkäitumise vormid, nagu näiteks variautorlus, suutmatus lahendada huvide kokkupõrkeid, statistikaga mängimine parema tulemuse saamiseks, tudengite või alluvate ärakasutamine, halb juhendamine, eneseplagieerimine jm kuuluvad aga küsitavate uurimistöö praktikate valdkonda. Fanellilt pärineb vahetegemine mustade, valgete ja hallide alade vahel. Kui võltsimine, väljamõtlemine ja teise töö vargus on mustad alad, siis hallide aladena kirjeldab ta küsitavaid teadustöö praktikaid, millele lisanduvad veel teadlase isikliku käitumisega seonduvad küsitavad praktikad (nt ahistamine või ebavõrdne kohtlemine). Erinevate maade lähenemine on väga erinev: nii see, mida loetakse küsitavaks praktikaks, kui ka see, kas väärkäitumisena vastab vaid tahtlik tegevus või on see ka hoolimatusest tingitud vigade tegemine.

Konverentsil kuulsime, et käsil on ka Euroopa hea teadustava koostamine. Kas teaduses on praegu eetikaga rohkem probleeme kui varem?

Ma arvan, et väärkäitumise juhtumeid avastatakse ja avalikustatakse rohkem kui varem. Dr Daniele Fanelli väitis oma värske uurimistöö alusel, et maades, kus on olemas oma hea teaduse juhend ja teadusliku väärkäitumise komiteed, on ajakirjades lausa 60% rohkem artiklite tagasivõtmist (andmete väljamõtlemise või võltsimise ilmsikstulekul) kui nendes, kus hea teaduse korraldusalused puuduvad. Selle väiteni jõudis Fanelli, vaadates läbi 2200 parandatud artiklit ja 611 tagasi võetud artiklit. Ta õnnitles meid selles, et Eesti astub hea teadustava koostamisega selliste maade nagu USA, Norra, Taani, Soome jt perre, kus tegeldakse tõsiselt ausa teaduse edendamisega. Teaduseetika küsimused on õhus: konverentsil tutvustas Turu ülikooli emeriitkantsler prof Krista Varantola Euroopa teaduste akadeemiate assotsiatsiooni (ALLEA) koostatavat Euroopa head teadustava; Euroopa komisjoni teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadi eetika ja hea teaduse rühma juht dr Isidoros Karatzas rääkis sellest, mida Euroopa komisjon teeb Horisont 2020 raames hea teaduse edendamiseks.

Hea teadustava koostamise eesmärk on edendada teadlikkust teadlastele suunatud ootustes, pidades silmas nii väärtushoiakuid kui käitumist. Hea teadustava võiks anda mõtlemisainet ka selle üle, kas teadus kui ühiskondlik süsteem ja teadusetegemise tingimused võimaldavad teadlasel eetiliselt käituda. Hea teadus ei ole ainult teadlase asi. Peale teadlaste, instituutide ja ülikoolide on hea teaduse tegemisega seotud ka teaduse rahastajad, hindajad, teadusajakirjad ja kirjastused – teadus kui asutus koosneb väga paljudest osadest ja need kõik loovad ruumi, kus teadlane tegutseb.

Hea teadustava peaks kõigile osapooltele teadvustama, mida neilt oodatakse. Muidugi ei muuda paber üksi midagi. Aga mida enam inimesi selle koostamises osaleb ja mõtiskleb selle üle, mis on lubatav või lubamatu ning milline on hea käitumine, seda enam suureneb tundlikkus ja käibivates praktikates hakatakse märkama kriitilisi kohti. Lõpuks peaks hea teadustava paber viima kultuuri muutumiseni.

Meil Eestis pole siiani õnneks suuri väärkäitumise juhtumeid välja tulnud. Küll on meil aga palju küsitavaid praktikaid, mille puhul võiks senisest teravamalt reageerida, sest need hävitavad usaldust nii teaduse enda sees kui ka ühiskonna usaldust teaduse vastu. Teadus saab aga toimida ainult usalduse pinnalt.

Kas võiksite nimetada mõnda praktilist küsimust, mis on hea teadustava koostamise vajadust rõhutanud?

Eesti oludes on vast kõige pakilisem autorluse küsimus. Ei ole selget kokkulepet, kes on autor ja kuidas autoreid reastada. Mõnedel aladel elab edasi nõukogude ajast pärit tava, et artikli autor peab alati olema ka teadusrühma juht. Mõni lõikab kasu sellest, et tema käsutuses olevate seadmete või vahendite kasutamine võimaldab küsida autorlust nende kasutajate artiklites. Nii võib mõnel teadlasel koguneda aastas sadu artikleid. Küsimus on, milline peab olema inimese panus, et saada autoriks; mis on need uurimistöö osad, mis väärivad autorlusega märkimist?

Doktorantide teaduseetika kursusel olen andnud järgmise ülesande. «Siin on seltskond inimesi, kes on erineval viisil panustanud. Üks on hankinud uurimistoetuse, teine andnud uurimistöö idee, kolmas kogunud andmed või korraldanud katse, neljas analüüsinud tulemusi, viies kirjutanud artikli mustandi. Keda ja millises järjestuses märkida autoriks?»

Tihtipeale on doktorantide meelest kõige tähtsam see inimene, kes artikli kirjutab. Aga kas see ikka on nii? Ilma idee ja vahenditeta ei oleks mingit uurimistööd teha saanud. Sama oluline on ka metoodika ja andmete kogumine.

Minu arvates peaks autorluse puhul pidama silmas, et kõik, kes on autorina märgitud, peavad olema artikli valmimisse panustanud ja valmis vastutama kogu artikli eest. See, kuidas autoreid reastatakse, on kokkuleppe asi. Tähtis on, et juba kirjutama asudes lepitaks omavahel kokku autorite järjekord. Hea tava on mitme autoriga artiklite puhul märkida ära, milline oli kellegi panus.

Või teine probleem: erinevatel teadusaladel on autorlusest erinev arusaam. Eksperimentaalsete loodus- ja täppisteaduste, aga ka käitumisteaduste puhul on tavaline, et kirjutatakse ühisartikleid, samas kui humanitaarteadustes on enamasti ühe autoriga artiklid. Doktorante juhendades aga tekib seetõttu ebavõrdne olukord. Rühmatöö puhul on enamasti ka doktorandi juhendaja artikli üks autoreid, humanitaarteadustes see nii pole. Kuigi ka siin võib juhendaja artikli valmimisse palju panustada, andes idee, kirjanduse viited, aidates allikaid tõlgendada ja parandades ka artikli ülesehitust ja stiili, märgib doktorant juhendaja panust tavaliselt vaid joonealuses tänuavalduses. Selline ebavõrdsus autorluses tekitab aga probleeme, kui erinevate erialade juhendajaid võrreldakse omavahel. Publikatsioonide arv on aluseks nii teadusrahasid taotledes, preemiaid jagades kui ka isiklikku karjääri tehes.

Meil ei ole need asjad praegu läbi räägitud – ei autorluse küsimused ega tööpanuse hindamine. Et vältida pingeid, oleks aga vaja, et põhimõtted oleksid paigas ning tööpanust, töö hulka ja tõhusust hinnataks ühesugustel alustel.  

Hea teadustava dokumendis on ka kollegiaalseid suhteid puudutav osa. Kuidas on inimestevahelised suhted seotud hea teaduse tegemisega?

Ebakollegiaalne või lausa halvustav käitumine pole mitte lihtsalt lubamatu, vaid kahjustab teaduse tegemist, mis põhineb usaldusel ja koostööl.

Hea teadustava paberis on kirjas, et teadlane kolleegina peab olema abivalmis, viisakas, arvestav ja heatahtlik, vältima kolleegide halvustamist ja põhjendamatult ebasoodsat kohtlemist. Samuti on kirjas ka teaduasutuse vastutus: luua avatud ja koostööle suunatud ettevõttekultuur ning kehtestada võrdse kohtlemise ja muude heade kollegiaalsete suhete rikkumise ning töökiusamise menetlemise kord.

Kuidas saavad Tartu ülikooli teadlased hea teadustava loomisse panustada?

Konverentsi töötubades anti palju väärtuslikku tagasisidet. 1. märtsini saab saata märkusi ja parandusettepanekuid esimesse hea teadustava versiooni eetikaveebis www.eetika.ee või ETAG-i kodulehel. Kui ETAG-i töörühm on laekunud paranduste alusel töötanud välja parandatud versiooni, saadetakse see avalikule kooskõlastusringile ja kõigile ülikoolidele ning teadusasutustele, et nad saaksid oma seisukohta avaldada. Eesti hea teadustava vastuvõtmiseni loodame jõuda 2017. aasta sügisel.

Tiia Kõnnussaar

TÜ eetikakeskuse kolumnist-toimetaja

Jaga artiklit

Märksõnad

hea teadustava