Veebruarikuus leidsid aset juba 15. tudengite teatripäevad, mis meelitasid Viljandisse suuremad Eestis tegutsevad üliõpilasteatrid. 

Tudengite Teatripäevad on iga-aastane üli- ja rakenduskõrgkoolide harrastusteatrite ning üleüldiselt tudengite teatraalsete ja loominguliste truppide festival, kus peale etenduste ja arutelude toimuvad ka erinevad õpitoad, milles osalevatel truppidel on võimalus end arendada nii teatritegemisega otseselt kui kaudselt seotud valdkondades. 

Kolme pika festivalipäeva jooksul sai näha mitmeid erinevaid etendusi nii kodumaistelt tegijatelt kui ka naaberriikide harrastusteatritelt. 

Kõiki nähtud etendusi hindasid Kolm Tarka ehk teatriasjatundjate žürii, kes andsid päeva lõpus truppidele tagasisidet. Sel aastal olid need Targad Ragne Veensalu, Vallo Kirs ja Erki Aule. 

Viljandi kultuuriakadeemiast olen ma korduvalt autoga mööda sõitnud, sisse astunud polnud aga enne teatripäevi kordagi. Iga kord köitis mu tähelepanu väljas olev suur silt, mis kuulutas, et just seal hoones elabki kultuur. 

Polegi justkui koolimaja

Tõepoolest, kultuuriakadeemiasse sisse astudes ei jäänud küll muljet, et oleks koolimajja sattunud. Valitsev õhkkond oli hoopis teistsugune võrreldes teiste ülikooli hoonetega. Uksest sisse astudes jäi mulje, nagu oleksin teatrisse tulnud. Ei tea, kas selline pidulik õhkkond valitseb kultuuriakadeemias iga päev?

Festival algas piduliku avamisega, kus etendati üks lühike etüüd. Ma eeldan, et laval olid Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti tudengid, aga kindel pole, sest kusagil kavas polnud neid mainitud. Algus oli kuidagi rohmakas, aga sellest polnud midagi, sest üks blond neiu oli nii huvitav, et jälgisin teda pingsalt kogu aeg. 

Oli väga huvitav vaadata, kuidas lava peal tegid mitu inimest täpselt sama asja, aga miskipärast haaras üks inimene kogu tähelepanu endale. Ma ei oskagi kirjeldada, mis see oli. 

Esimene etendus toimus reedesel päeval: Linnar Priimäe üliõpilasteatri lavastus «Caesari surm». Oli näha, et tükiga oli vaeva nähtud ja mõeldud üksikasjade peale. 

Noormeeste kostüümid olid väga kaunid ja tabasin end mõttelt, et tahaksin ka endale taolisi gladiaatori stiilis jalanõusid, mis kõigest mõned aastad tagasi olid ka meie tänavapildis üsna sage nähtus. 

Eriti meeldis mulle selle tüki puhul see, kuidas oli lavastatud Caesari tapmine: mehed tapsid Caesari noahoopidega ja kuna päris verd on võimatu kasutada, ajas asja ära sahisev punane paber. Võib-olla on sellel paberil ka kindel nimetus, aga saalist vaadates jäi mulje, et tegu oli sahiseva paberiga, millest olid lõigatud pikad ribad, ja nii kui keegi andis Caesarile noahoobi, kleebiti paberiribad talle selja peale. 

Kui veretöö oli korda saadetud, tõmbasid mehed kätte punased võrkkindad, mis sümboliseerisid verd nende kätel. 

Kusjuures kaugelt vaadates nägi see üsna tõetruu välja – tunduski, nagu oleksid nende käed verised. Seega kiitus hästi läbi mõeldud rekvisiitidele.  

Kuna tudengite teatripäevad toimuvad Viljandi kultuuriakadeemias, siis on loogiline, et see on tudengite endi üritus, mis ühtlasi tähendab ka seda, et tudengid korraldavad kõik ise: korraldusmeeskonda kuuluvad kultuurikorralduse tudengid, lavastuste heli ja valgusega tegelevad heli- ja valgustehnoloogia tudengid. 

Ma kujutan ette, et sellises suures ürituses kaasa lüüa on tudengitele hea võimalus kätt harjutada. Seda rohkem kummastas mind Linnar Priimäe käitumine, kes pistis esireas röökima, kui tema lavastatud etenduse ajal ei olnud laval õige valgus. Oleks seda juhtunud vaid ühel korral, siis saaksin aru, aga seda üle saali hääle tõstmist esines päris mitu korda.

Kui on kokku lepitud, missugune valgus või heli mingil ajahetkel peale läheb, siis ei ole loomulikult vastuvõetav, et heli- või valguspuldis istuvad inimesed unustavad selle peale panna. 

Samas olen ma enam kui kindel, et publik ei oleks aru saanud, et midagi on valesti, kui sellele poleks nii väljakutsuvalt tähelepanu juhitud. Minu kui vaataja jaoks polnud erilist vahet, kas lava peale paistis sinine või kollane valgus.

Kõige tipp oli veel see, kuidas Priimägi keset etendust lavale marssis ja korjas ära maha jäänud rekvisiidi, mis poleks pidanud sinna jääma, kui lavadekoratsioone ümber tõsteti. 

Paraku oli selline dramaatiline käitumine see, mis etendusest meelde jäi ja millest inimesed hiljem rääkisid. Mitte aga see, kui hea või halb oli nähtud tükk.

Muidugi oli see ka tudengite poolt väga suur apsakas ja loodan, et taolisi vahejuhtumeid edaspidi ei juhtu. Vast said nad oma õppetunni kätte.

Tudengite teatripäevad on ikkagi mõeldud väga kindlale seltskonnale. Inimestele, kes pole otseselt kuidagi harrastusteatritega seotud, võib jääda üritus lahjaks. 

Eelistan päris teatrietendusi

Kui ma ikka tahan teatrisse minna, siis valin mõne nii-öelda päris teatri, sest harrastusteatrite puhul ei tea iialgi, mis tasemega etendus on. 

Võib olla väga häid näitlejaid, aga samas ka selliseid, keda pigem uuesti ei vaataks. Aga tore on see, et käiakse koos ja ollakse kursis üksteise tegemistega.

Juubeliaastal tulid Viljandisse külla Helsingi üliõpilasteater, Kellariteatrit, ZONA trupp Lätist, improgrupp Ruutu10, Tallinna ülikooli üliõpilasteater TYYT, Tartu üliõpilasteater, TÜ Pärnu kolledži tudengitrupp K-äng2, Polygoni teatrikool ning Tallinna tehnikaülikooli tudengiteater T-teater.