Stefan Zaric
Foto: Erakogu

Eesti kunst jõudis Serbiasse aktiivse vahetustudengi kaudu

Persoon

Stefan Zaric on Serbiast pärit noormees, kes õpib moeajalugu. Pärast üht semestrit Tartus hakkas ta aga oma kodumaal serblastele hoopis eesti kunstiajalugu õpetama. 

Stefan õpib Serbia peamises ülikoolis – Belgradi ülikoolis –  magistriastmes 20. sajandi moekunsti. Sügisel tuli ta aga Erasmus+ üleilmse õpirände raames vahetusüliõpilaseks Tartu ülikooli.

Kuna kunstiajaloo teadusharu ei ole Serbias eriti ajakohane, siis soovitas Stefani magistritöö juhendaja noormehel otsida õppekavasid, mis täiustaksid tema uurimistööd kunsti ja moe suunal. 

Kui Eesti tudengitel on vahetus­üliõpilaseks käimine juba üsna tavapäraseks saanud, siis Stefani jaoks see nii lihtne polnud. Serbia pole teadupärast Euroopa Liidu liige ja seega on sealsetel tudengitel raske minna mõnda muusse riiki kasvõi üheks semestriks õppima. Eesti on aga üks koht, mis võtab Serbia tudengeid vastu. 

Ees ootas eestikeelne õpe

Hoolimata sellest, et kunstiajaloo magistrikava on Tartus eestikeelne, otsustas Stefan siiski siia tudee­rima tulla oskamata praktiliselt sõnagi eesti keelt.

Stefanil oli plaan paigas, et ta võtab hoopis juurde ka erinevaid semiootikateemalisi aineid. Neid loenguid nimetab ta tagantjärele vaadates ülimalt olulisteks, sest need andsid ta magistritöö jaoks palju teoreetilisi teadmisi juurde.

Bakalaureusekraadi omandas Stefan Ameerikas Minnesotas. Noormees rääkis, et ameeriklased ise ütlevad, et Minnesotas on Ameerika kõige hirmsamad talved. Stefanile aga hakkas meeldima põhjamaine elustiil ja ta teadis, et seega peaks Eesti ja siinne kliima talle sobima. Kui tal miskipärast poleks õnnestunud Eestisse tulla, siis tema järgmised valikud oleksid olnud Hispaania ja Saksamaa. Neid variante peab ta ise aga iroonilisteks, sest need riigid pole just kuigi põhjamaised.   

Kui Stefan tuli Eestisse, siis ta teadis mõnd välistudengit, kes õppisid Tallinnas kunstiajalugu. Kuigi tuttavad olid tal Tallinnas ees, otsustas tema siiski Tartusse õppima tulla. 

«Selle asemel et olla väike kala suures tiigis, otsustasin mina olla ainuke kala meres,» sõnas ta ja vihjas sellele, et ta oli ainuke kunstiajaloo välistudeng Tartus. Tema ümber olid eesti tudengid, kes igapäevaselt rääkisid ka eesti keeles. 

Imeline kogemus tartus 

Oma Tartus veedetud kogemust nimetab noormees suisa imeliseks. Talle meeldis jalutada mööda Tartut ja astuda sisse erinevatesse muuseumidesse, vestelda õppejõudude ning teiste tudengitega, kes tundsid Stefani tegemiste vastu suurt huvi. 

«Linn, mille nimes on sees sõna kunst (inglise keeles art), peab olema hea koht kunstiajaloo tudengile,» lausus ta.  

Siiski tõi ta välja, et kui kunsti­ajaloo osakond pakuks kursusi ka inglise keeles, oleks kõik veelgi imelisem. Aga isegi ilma kunstiajaloo loenguteta suutis Stefan endale koostada hea tunniplaani, millega ta ise väga rahule jäi. Teadmised, mis ta Tartu ülikoolist sai, olid tema jaoks äärmiselt olulised. Just magistritöö kirjutamise jaoks, sest ta sai siit palju teoreetilist tausta, mis tema uurimistöösse sobis.

Stefan ei veetnud aga oma vahetus­semestrit ainult õppides ja muuseumides ringi uudistades. Ta hakkas korraldama teistele Erasmuse tudengitele Tartu kunsti­muuseumis erinevaid üritusi.

Noormees rääkis, et kunstimuuseumis oli parasjagu näitus eesti disainist ja kuna Stefani peaeriala on moeajalugu, siis võttis ta ise muuseumiga ühendust. 

Ühiste kõneluste järel muuseumi töötajatega jõuti järeldusele, et Tartus on palju välistudengeid, kes on väga motiveeritud, et Eesti kohta uusi teadmisi saada ja õppida. 

Seega otsustaski Stefan, et ta viib end Eesti ajaloo ja ka moeajalooga rohkem kurssi ning hakkab saadud teadmisi ka teistele välistudengitele edasi andma. 

Ekskursioon välistudengitele

Pärast mõnda kuud uurimistööd tegi Stefan muuseumis oma esimese ingliskeelse ringkäigu, mis keskendus Eesti geopoliitilisele asendile ja sellele, kuidas see on mõjutanud eesti disaini. 

Välistudengid olid taolisest ekskursioonist lummatud ja Stefan rääkis, et pärast ringkäiku tekkis ka tuline arutelu. Selliseid ekskursioone tegi noormees kaks korda ja mõlemal korral oli publikut omajagu.

 Ka praegu on ta ühenduses kunstimuuseumi töötajatega ja on kindel, et muuseum arendab seda programmi edasi, sest välistudengite huvi oli igati olemas. 

Peale selle, et tutvustada välistudengitele Eestit ja sellega seonduvat lähemalt, oli tema ekskursioonidel ka teine tagamõte. 

Stefan rääkis, et isegi kunstiajaloo tudengitel on iganenud arusaam kuraatori tööst. Eeldatakse, et muuseumis töötavad alati vanad ja ranged inimesed. 

Tegelikult peaks kuraator olema vahelüli kunsti ja vaatajaskonna vahel ning aitama lammutada müüri, mis võib inimestel kunsti ees tekkida. See oli ka üks põhjusi, miks ta soovis taolisi ringkäike korraldada ja aidata omalt poolt kaasa selle stereotüübi murdmisele. 

Mitmed ajaveetmisviisid

Peale kuraatori töö leidis Stefan ka teisi ajaveetmisviise. Kuna Serbias on noormehel kolm koera, siis Tartus elades tundis ta neist hirmsasti puudust. 

Selle tõttu otsis ta üles Tartu koduta loomade varjupaiga aadressi ja läks kohapeale ning pakkus end vabatahtlikuna koertega jalutama. Selle tegevusega sai ta veidikene leevendada oma igatsust koju jäänud neljajalgsete sõprade järele. 

Ühiselamus valmistas noormees tihti ka oma sõpradele Serbia rahvuslikke sööke. Stefan leiab, et toit on üks hea võimalus, kuidas teisi kultuure avastada ja kogeda. 

Sel põhjusel toimusid neil teiste vahetusüliõpilastega päris tihti kokkamisõhtud, kus valmistati erinevate riikide sööke. 

Teiste Erasmuse tudengitega noormees väga tihedalt ei suhelnudki, sest paljude jaoks oli vahetustudengi kogemus esmakordne ja paljud olid Stefanist ka viis aastat nooremad. Noormees pööras rõhku sellele, et ta kogeks võimalikult palju kohalikku kunsti, sest see oli ka üks põhjus, miks ta siia tuli.

Kui Stefan tagasi kodumaale jõudis, nägi ta paari päeva pärast, et Serbias on suur näitus, mis tutvustab Põhjamaa klaasikunsti. 

Ta võttis koheselt näituse korraldanud muuseumiga ühendust ja rääkis sealsetele töötajatele, et veetis semestri Tartus ja ta sooviks ka serblastele tutvustada oma uurimistööd, mis ta Eestis tegi. 

Muuseumile see mõte meeldis ja nad avasid oma uksed esimest korda eesti kunstile. Varem ei ole kusagil Serbias eesti kunsti niimoodi tutvustatud. 

«Juba praegu on minuga võtnud ühendust päris palju inimesi ja tundnud huvi mu loengute vastu. See huvi, mis inimestel eesti kunsti vastu on, on uskumatu,» oli Stefan ka ise üllatunud. 

Noormees rääkis, et Serbias on alati austatud Balti riike ja nende positiivset muutust Nõukogude Liidust iseseisvateks riikideks. See on ilmselt ka üks põhjus, miks tema loengute vastu nii suurt huvi üles näidatakse. 

«Ma loodan, et nende loengutega suudan avada uue peatüki kahe riigi vahel ja et koostöö jätkub. Praegu ei ole Eesti ega Serbia ju eriliselt seotud,» rääkis ta. 

Stefan ütles, et kunstiajaloolase ja -kuraatorina püüab ta alati olla erinevate kunstide suhtes erapooletu, aga mis puudutab eesti kunsti, siis see rabas teda jalust. «Milline põnev kooslus põhjamaa ja nõukogude mõjust.» 

Oma vahetussemestrist Tartus õppis Stefan kõige enam sallivust. Ta ütles, et pole vahet, kas me räägime eesti, vene või mõnda muud keelt või mis poliitilised vaated meil on, me kõik oleme inimesed ja peame kõigile ühtmoodi lähenema ja kõigisse samamoodi suhtuma. 

«Esimest korda Euroopa Liidus õppides sain aru, kui oluline on töötada lõimumise ja ühiste eesmärkide nimel, aga seejuures tuleb siiski säilitada oma eripära,» lausus ta.

Stefani tuttavad Serbiast, ja ka mujalt maailmast, on temaga ühendust võtnud ja uurinud Eestis õppimise kohta lähemalt. Nad kõik olevat üllatunud olnud, kui mitmekesist haridust pakub Tartu ülikool. 

Kui küsisin Stefanilt, mida ta soovitab teistele välistudengitele, kes Tartusse õppima tulevad, siis ütles ta, et soovitab neil kaasa võtta lisakohvri. «Kui sa külastad Humanat, siis sa kahetsed, et ei võtnud lisakohvrit,» naljatles ta.


Milline tudeng on Stefan?

Piret Saluveer, välispraktika ja üliõpilas­vahetuse koordinaator

Mina puutusin Stefaniga kokku peamiselt ülikooli paberimajandusega seotud asjaajamistes, kuid oma kokkupuute põhjal võin öelda, et tegemist oli äärmiselt tegusa, avatud ja hea suhtumisega üliõpilasega, kes hakkas kohe ise otsima võimalust suhelda ka väljaspool Raatuse ühiselamut (ehk välisüliõpilaste suhtlusringi) kohalike inimestega. Ta võttis ise Tartu kunstimuuseumiga ühendust ja pakkus ennast praktikale. Iga kord, kui ma teda kohtasin, oli tal mingi huvitav tegevus käsil. Näiteks oli ta mingil hetkel sügisel leidnud, et TÜ arstitudengid korraldavad filmifestivali. Loomulikult osales ta seal, hoolimata sellest, et üritus oli eesti keeles.

Kuigi minu kokkupuude Stefaniga oli põgus, siis rääkis ta kõikidel kordadel väga huvitavalt oma siinsetest tegemistest ning lõpuks oli mul tunne, nagu oleks tegemist vana sõbraga. Välisüliõpilaste koordinaatorina on mul ainult puhas rõõm selliste aktiivsete, uudishimulike ja iseseisvate üliõpilastega kokku puutuda. 

Sandra Saar

UT toimetaja
sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit