Tartu ülikooli kunstimuuseumis avatakse Egiptuse hauakambrist inspireeritud mänguline püsinäituse laiendus, kus esitletakse kõiki kunstimuuseumi ehtsaid Egiptuse muumiaid. 

Tartu ülikooli kunstimuuseumi juhataja ja kuraator Jaanika Anderson rääkis, et nad leidsid kunsti­muuseumist ühe ruumi, mis on suurepärane koht näitamaks muumiaid, mis on ülikoolil olnud juba pea 200 aastat. 

Kuigi muumiaid on välja pandud, et inimesed neid näha saaksid, ei ole senini olnud nende jaoks head kohta. Üks muumia on kogu aeg väljas olnud, aga mõlemat korraga on harva saanud näha.

Praegune ruum peaks aga lahendama mõned probleemid, sest muumiate eksponeerimine on tundlik teema eetilistel põhjustel. Uus ruum aga ei ole koht, kust saaks mööda jalutada. Seega ei ole ka muret, et inimesed kõnnivad ja näevad oma jalge ees surnud inimesi. 

Kunstimuuseumi töötajad nimetavad uut näituseruumi muumia kambriks, mitte aga muumia hauakambriks, sest see pole haud, vaid muumiatele loodud sobiv keskkond. 

Peale muumiate on ruumis seinamaalingud, mille abil on võimalik tutvuda Egiptuse surmakultuuri ja Vana-Egiptuse eluoluga.   

Surmaks valmistuti juba eluajal

Egiptuses oli tähtis roll jumalatel ja ka kambri seintel on neid näha. Surmaks valmistusid egiptlased juba eluajal, sest kõik tahtsid, et nende keha säiliks võimalikult hästi, selleks et minna teispoolsusesse. 

Inimesed püüdsid elada võimalikult kenasti, sest kõik teadsid, et ühel hetkel pärast surma pannakse süda kaalule, mille teisel pool on sulg. Kui süda on raskem kui sulg, siis ei ole midagi teha: elajas sööb inimese ära ning elu teispoolsuses ei järgne ja teekond lõppeb igaveseks, olenemata sellest, kui ilusasse hauakambrisse on keha pandud.

Tartu ülikooli kunstimuuseumi kambrikeses on kasutatud ka interaktiivseid lahendusi, näiteks on üleval üks sarkofaag, mida saab ise katsuda.

Anderson rääkis, et Egiptuse ekspositsioon on loomulik jätk püsiväljapanekule. Juba praegu saab kunstimuuseumis näha antiikkultuuri ja kunstiga seonduvat, aga valdavalt on keskendutud Kreeka teemadele. Kogu muuseumi ruum on kaunistatud Pompei stiilis seinamaalingutega, mis on aga väga roomalik. Ka on muuseumis kaetud Vana-Rooma ja Vana-Kreeka teemad. 

Kuna paar muumiat oli kunsti­muuseumil olemas, siis olid muuseumi töötajad ennegi valmis ütlema paar sõna Egiptuse kohta. Nüüd saab aga Egiptuse ajalool pikemalt peatuda. 

Anderson seletas, et kui õpetaja õpetab kuuendale klassile ajalugu ja on jõudnud antiikkultuure juba mingis osas käsitleda, siis oleks mõistlik tulla muuseumisse, sest siit saab kolm teemat korraga ja ühest kohast: Egiptus, Rooma ja Kreeka. Õpetajad saavad ise valida, mis teemale pikemalt keskenduda. Muuseum on aga valmis pakkuma näitematerjali kolme erineva antiikkultuuri kohta. 

Palju jumalaid kellega arvestada

Kui uude kambrisse sisse astuda, siis soovitab Anderson alustada seinamaalingute vaatamist ukse juures olevatest piltidest. Egiptlastel oli palju jumalaid, kelle olemasoluga pidid nad elu jooksul arvestama. Esimesel maalil ongi neid jumalaid näha. 

Edasi on järjestatud aga pildid suremise ja kõige sellega kaasnevaga – need teemad olid egiptlaste eluajal väga tähtsad. Seinamaalingutel ongi näha, mis surnuga edasi saab: kuidas tema keha kallal toimetatakse, kuidas ta mumifitseeritakse, kuidas ta hauakambrisse läheb. 

Ka on piltidel nutunaised ja preester, kes toimetab mao moodi eseme abil suu avamise rituaali. Ta puudutab inimese silmi ja suud, et teispoolsusesse jõudes oleksid kõik meeled avatud ning saaks süüa ja juua. 

Piltidel kujutatakse ka südame kaalumist. Südame kaalumine oli oluline toiming, mis otsustas, kas hauakambrist on üldse võimalik edasi pääseda. 

Järgmisena kujutavad pildid rännakut enne, kui inimene meele­pärastele pillirooväljadele jõuab. Aga sinna pole kerge jõuda. «Ei ole nii, et süda on kaalutud ja lups, oledki õndsas keskkonnas,» ütles Anderson. 

Edasi on piltidel näha igapäevast elu, mida on võimalik ka juttu juurde rääkides lähemalt tutvustada. 

Anderson rääkis, et kambri maalimiseks kulus kuu aega ja omajagu nikerdamist tuli ette, sest detailid on väikesed. Kunstnikud tegid alguses kujundusväljad valmis ja lasid seejärel projektoriga figuurid seintele ning alles siis sai seinale maalida. Pimesi ei käinud midagi, sest pisiasju on palju. 

Lastele saab toas ka mänge teha. Näiteks, kes leiab üles rohutirtsu või mitu kassi on pildil. 

Uus ekspositsioon on pühendatud Otto Friedrich von Richterile – kelle kollektsioonist muumiad pärinevadki –, et hoida üleval tema mälestust. Richteri isa pidas oma poja kogu ülikoolile kinkides silmas, et see jõuaks noorte inimesteni ja innustaks neid maailma uurima ning avastama. 

Uuenenud püsinäitus võimaldab tulevikus paremini korraldada Egiptuse kultuurile pühendatud haridusprogramme ja täita Tartu ülikooli kunstimuuseumi missiooni antiikkultuuride tutvustajana. 

Näitus avatakse kõigile huvilistele 9. veebruaril.