Noore õpetaja huviklubi koondab endas tulevasi õpetajaid. Klubi on justkui tugirühm, kus liikmed jagavad oma rõõme ja muresid. UT tegi kahe eestvedajaga juttu ja uuris, millised probleemid vaevavad noori õpetajaid. 

Tulevased õpetajad ise kutsuvad noore õpetaja huviklubi NÕHK-iks. NÕHK-i esimees Annagreta Raudseping õpib teisel aastal inglise keele õpetajaks. Ta seletas, et NÕHK on koht, kus õpetajaks õppijad saavad koos aega veeta ja rääkida. Ühendusse kuuluvad ka noored, kes juba töötavad õpetajana. Nemad saavad jagada teistega enda koolikogemust. 

NÕHK on tegelikult kaheksa-aastane, aga mingil ajal jäi klubi tegevus soiku. Kaks ja pool aastat tagasi oli praegu matemaatikaõpetajana töötav Anne-Mai Liigand üks neist, kes ühenduse taaselustas. Ta rääkis, et sattus ühe seltskonnaga samasse kooli praktikale ja sel ajal tuli neile pähe, et noortel õpetajatel polegi sellist organisatsiooni, mis koondaks inimesi ja kus saaks õpetajaks olemise või õpetajaks õppimise muresid ja rõõme jagada. Nii võetigi asi enda kätesse ja klubi taaselustati. 

Kui eelmisel aastal tegutseti NÕHK-is seitsmekesi, siis sel õppeaastal on klubil liikmeid juba 25. Annagreta Raudseping rääkis, et NÕHK on loonud haridusteaduste instituuti perekondliku hõngu.

Sellega nõustub ka haridusteaduste instituudi turundus- ja kommunikatsioonispetsialist Tuuli Hiiesalu, kes ütles, et noore õpetaja huviklubi on haridusteaduste instituudile olnud hea partner. Kui instituut on soovinud tudengeid, kes tuleksid kaasa koolidesse ja messidele õpetajaametist ja õppekavadest rääkima, pöördub instituut ikka tavaliselt esimesena NÕHK-i liikmete poole. NÕHK-i liikmed on olnud ka varmad võtma tudengivarje ning korraldama tudengiüritusi (aruteluõhtud, mälumängud, jõuluball). 

Õpetajahariduse edendamine

Anne-Mai Liigand rääkis, et ühendus on võtnud oma südame­asjaks edendada õpetajaharidust. Nii käivad nad koolides ja messidel rääkimas, miks õppida õpetajaks. «Sel sügisel nägime, et päris palju õpilasi, kellele oleme rääkimas käinud ja kes on huvi tundnud, on nüüd ka päriselt tulnud ülikooli õpetajaks õppima,» seletas Raudseping, et tegevus on end ära tasunud. 

Liigand mainis, et sel õppeaastal oli üle mitme aasta klassiõpetaja konkurss nii suur, et kõik soovijad ei saanudki sisse. See on tema sõnul hea, sest nii saab kool valida, et tõesti vaid parimad kandidaadid pääseksid õppima. 

Raudseping rääkis, et tegelikult pole õpetaja olla üldse nii lihtne, kui paljud arvavad, seega on hea, kui on olemas inimesed, kellega oma tööalaseid muresid jagada. 

Noored tunnevad muret ka nende kaastudengite pärast, kes jätavad õpingud pooleli. Raudseping usub, et selleks on kaks peamist põhjust. 

Osad tudengid lähevad juba õpingute ajal koolidesse tööle. Kui aga juba töötada, siis läheb suur osa energiast sinna ja enda kooliasjadega ei jõuagi väga tegeleda. «Kui juba töötad ka, siis ikka mõtled, et miks sul seda kraadi üldse nii väga vaja on,» lausus ta. Teine osa inimestest saab Raudsepingu sõnul aga aru, et õpetajatöö pole siiski nende jaoks, ja valitakse endale hoopis muu eriala. 

Anne-Mai Liigand rääkis, et hästi kergekäeliselt valitakse endale kõrval­erialaks sotsiaalpedagoogika, sest arvatakse, et see on kerge. «Kui aga sinna tundi minnakse, siis mõistetakse, et see polegi nii lihtne.» Ta seletas, et seal räägitakse läbi juhtumeid, mis on päriselt toimunud, ja paljudele, kaasa arvatud temale endale, hakkab see füüsiliselt vastu. 

«Kui ma peaks päevast päeva töötama sellega, et laps räägib, kuidas vanemad teda peksavad või et tal on vähk, siis ma ei suudaks. Ja siis öeldakse, et ära võta tööd koju kaasa. Aga ikka ju mõtled kodus selle peale, mida lapse jaoks teha,» lausus ta. 

Liigand rääkis, et temale endale on NÕHK andnud eelkõige toetust. Ta seletas, et kui rääkida oma tavalistele sõpradele mõnest murest koolis, siis soovitused, mis antakse, ei ole eriti kasulikud.Need aga, kes õpetajaks õpivad, teavad tausta rohkem ja saavad aru, mida õpetaja võib teha või öelda.

Õpetajaks olemise juures on noorte meelest probleem see, et õpetajaamet ei ole meie ühiskonnas hinnas. Liigand rääkis, kuidas kord pidas üks LHV noormees ta kinni ja küsis erinevaid küsimusi eesmärgiga meelitada ta LHV panga kliendiks. Liigand oli vaadanud ta pabereid ja öelnud, et tal on arvutusvead sees. Seepeale oli noormees küsinud, kust neiu seda teab. Liigand ütles, et ta on mate­maatikaõpetaja ja oskab peast kiiresti arvutada. Kõik inimesed, kes lähedal olid olnud, olid keeranud sõna «õpetaja» peale oma näo tema poole ja vaadanud noort õpetajat, suu ammuli, nagu ilmaimet. Neiu seletas, et inimeste jaoks on see nii uskumatu, kui noor inimene tahab õpetaja olla. 

Palga kallal saab alati viriseda

Raudseping ütles, et õnneks pole palgaküsimus enam nii valus teema kui mõned aastad tagasi. Liigand lausus omalt poolt, et kui tahta vinguda, siis raha on üks teema, mille kallal saab alati nuriseda. Mõlemad tunnistavad, et palju suurem probleem on see, et õpetajaid ei austata. Ta rääkis, et kuulis ükskord raadiost, kuidas seal mainiti, et õpetaja kuulub teenindavasse sektorisse. «Ma ei tea, mis sektorisse õpetaja kuuluma peaks, aga kui teenindavasse, siis see kõlab küll väga valesti.»

Ta lisas, et õpetaja mitteaustamine tuleneb ka sellest, et kui öelda, et oled õpetaja, siis hakkab keegi ikka rääkima, milline kohutav õpetaja temal kooli ajal oli. «See pole aga kuidagi minuga seotud,» sõnas ta. 

Raudseping ütles, et tema meelest algab suhtumine kodust. «Kui kodus tehakse õpetajaametit maha, siis õpilane tulebki kooli ja küsib, et kes sa üldse selline oled.»

Liigand sõnas, et õpetajatesse suhtumine paranes siis, kui hakati rääkima õpetajate palgast. Ta käis mõned aastad tagasi messidel õpetajaks õppimist tutvustamas ja siis olid noored öelnud, et sellele erialale nad küll ei tule, sest õpetajad ei saa palka. «Ma küsisin seepeale, et mis te arvate, palju õpetajad palka saavad. Enamik inimesi pakkusid, et 500 eurot.» Tol ajal oli aga riiklik brutopalk 935 eurot. 

Meie haridussüsteemi teise probleemina nimetab Liigand seda, et meie ühiskonnas ei hinnata kutseharidust ja valdab suhtumine, et ainult rumalad lähevad kutsekooli õppima. 

Sellistel ja teistelgi teemadel arutavad NÕHK-i liikmed. Klubiga on oodatud liituma ka inimesed, kes õpetajaks ei õpi, aga keda huvitab õpetajate vaatevinkel.