Linda Liis Eek ütles, et USA-s õppimine oli imeline kogemus

Tudeng avastas Ameerika unelma karmi tegelikkuse

Reisikiri

Olin umbes kuuendast klassist saadik unistanud välismaale õppima minekust ja lõpuks sain möödunud aastal selle kogemuse kätte. Veetsin pea kümme kuud USA-s õppides, töötades ja ringi reisides.

See oli mu senise elu kõige imelisem, õpetlikum ja raskem kogemus, aga ma olen selle eest üdini tänulik ja soovitan igaühel, kel on natukenegi kihk südames elada välismaal, see ära teha. Lihtsalt mine! Jagan siinkohal vaid mõnda tähelepanekut tunnetest, mida sel teel kogeda võidakse.

Kuidas leida kool vahetusõpinguteks? Menukama Erasmus+ programmi kaudu on kultuurikorraldajatel vahetusõpinguteks sihtriigi valikus Läti, Leedu ja Soome. Mina mõtlesin, et kui juba minna, siis võiks ju lennata ikka terveks aastaks ja võimalikult kaugele.

Leidsin TÜ partnerülikoolide nimekirjast Toronto ja kolm USA ülikooli, kel oli mõni kultuurikorraldusega vähegi haakuv õppekava. Kandideerisin nelja kooli, konkursi võitsin minu pingereas viimasesse, aga praegu tahaksin küll öelda, et mul on nii hea meel, et ma sattusin just Salisbury ülikooli ja mitte kusagile mujale.

Elu ülikoolilinnakus

Salisbury ülikool asub Marylandis Delmarva poolsaarel, ookeanirannast 30 minuti, Washingtonist 2,5 ning New Yorgist neljatunnise autosõidu kaugusel.

Ülikoolis on veidi alla 9000 üliõpilase, mis on USA ülikooli kohta vähe. Seal on kahekümne ja kolmekümne tuhande ja rohkemapealised koolid päris tavalised. Minule tähendas see aga seda, et kool ja Salisbury linn olid Tartuga võrreldes täiesti hoomatavad.

Elasin ühiselamus koos hiinlaste ja mustanahalistega. Linnaku vastasnurka loengusse kulges mõnus kümneminutiline jalutuskäik rohelise muru, suurte puude ja paljude oravate saatel.

Kliima oli Eestiga võrreldes alati kahe kuu võrra soojem, täiesti imelik oli aasta jooksul mitu kuud lühikeste pükste ja maikaga loengus käia ja siis pärast õues päikese käes kodutöid teha. Veider, aga tohutult mõnus.

Peale selle erines kodusega võrreldes ka sealne õppekorraldus. Ameerika ülikoolisüsteem näeb ette viisteist nädalat stabiilset ja järjepidevat õppetööd, kus on terve semestri jooksul vaid neli-viis ainet kaks korda nädalas, iga loeng kestab tund ja 15 minutit.

Järjepidevalt peab tegema ka sama tüüpi kodutöid: igaks loenguks on tavaliselt lugeda vähemalt üks peatükk raske raha eest soetatud isiklikust õpikust ning ka kodused ülesanded püsivad igal nädalal sama tüüpi ja toetavad semestri lõpuks kirjutatavat esseed, uurimistööd vm projekti. Kuueteistkümnendal nädalal on korraga kõigi ainete eksamid ja tööde tähtajad.

See-eest on talvevaheaeg pikk: lausa kuus nädalat. See jätab piisavalt aega puhkamiseks, reisimiseks ja veel õppimiseks. Näiteks võid käia New Yorgis, Connecticutis ja Philadelphias sõpradel külas, veeta jõulud väliseesti perega Baltimore’is, aastavahetusel nautida Washingtoni tasuta Smithsoniani muuseume ja loomaaeda ning lõpetuseks sattuda Los Angelesse kolmenädalasele ärikursusele ning leida uued sõbrad Brasiiliast ja Puerto Ricost, nautida nendega päikeseloojanguid Vaikse ookeani ääres või tutvustada neile California mägedes sellist imeasja nagu lumi, mida keegi kunagi varem näinud polnud.

Ameerika unelma karm tegelikkus

Olin varem õppinud võõraste kultuuridega kohanemise teooriat ja minu kogemus mahtus päris ilusti raamatumalli. Põdesin iroonilise naudinguga läbi kõik arenguastmed: alguse rõõmujoovastus, kultuurišoki vaenulikkus, rahulik kohanemine ning lõpuks mugavustunne. Aga kogu mu sealse aja ja kogemuste puhul varjutas mu täielikku õnne ja mugavust see, et ma nägin, kui palju vigu ja probleeme USA-s on.

See riik on lihtsalt liiga suur, liiga mitmekülgne ja keeruline, et kõigile nende probleemidele rahuldavaid lahendusi oleks. Sealses ühiskonnas on nii palju vigu nii majanduslikus, poliitilises, intellektuaalses, emotsionaalses ja eriti ökoloogilises mõttes. Kõige hullem on aga see, kuidas see aga kogu muud maailma mõjutab.

Väiksest ja rohelisest riigist tulnuna panin eriti valusalt tähele, kuidas seal on kõik liiga suur ja kõike liiga palju. Inimesi, autosid, hoolimatust ja raiskamist, kahjulikku koonerdamist ja saastamist, haigeid ja puudega inimesi, vaeseid ja kodutuid.

Aina süvenevad jutud kliima soojenemisest ja kolmandast maailmasõjast panid mind üha rohkem igatsema kodu. Kui peaks toimuma mingi üleilmne katastroof, siis tundub Eesti ikkagi kõige turvalisem ja parem koht, kus olla.

Eriti hakkasid need mõtted süvenema pärast Trumpi ametiaja algust. Tundsin nii tihti, et USA ei ole the greatest country in the world, nagu nad ise hümnis ja südames laulavad. Eesti on palju lahedam!

Tundsin esimest korda elus seda tunnet, et oled võõras ja teistmoodi, paraku aga seda sorti, mis kõigile meeldib. Ja üha enam tundsin kahju ja ebaõiglust selles, miks peavad nii paljud inimesed, kes on täpselt samamoodi võõrad ja teistmoodi, taluma iga päev halvakspanu ja viltuvaatamist kõigilt teistelt, kes end paremaks ja õigemaks peavad.

Mingil moel pani see nii palju asju maailma ajaloos ja praegustes probleemides õige vaatenurga alt nägema ning igatsema ühtsemat, sallivamat maailma. Või siis vähemalt Eestit, kus ma ei pea seda tunnet iga päev nii selgelt kogema ja kurb olema.

Kui kultuur korraldab hoopis sind

Teisalt nautisin USA-s üksinda võõraste keskel elades ja inimesi tundma õppides nende lugude kuulamist. Inimesed tänaval, bussis, koolis, tööl võisid rääkida kõige puudutavamaid ja imelisemaid lugusid. Kes oli käinud sõjas, kolinud sinna Eestist, Portugalist, Poolast, Saksamaalt või Suurbritanniast, põgenenud purjekaga Lõuna-Aafrika vabariigist ja mida iganes veel. Selliseid asju Eestis oma tuttavate ringis iga päev ei kuule.

Olen kirjeldamatult õnnelik, sest sain oma vahetusaasta jooksul nii palju kogemusi, mida kindlasti kodus poleks juhtunud: näiteks helindada UNESCO direktori kõnet või sümfooniaorkestri kontserti, käia kaks korda New Yorgis või omada erinevaid mitmekultuurilisi sõpru.

Kõige enam olen tänulik aga kordades suurenenud maailma mõistmise eest. On ju nii palju asju, mida sa võid õppida ja teada, aga mille tegelikuks mõistmiseks on vaja neid kogeda. Elamine välismaal avardab igatahes asjade osa, mille kohta saab öelda, et varem ma teadsin, aga nüüd ma tunnen.

Pikemalt on juttu samal teemal minu blogis: j2nkireptiil.wordpress.com

Linda Liis Eek

Kultuurikorralduse 4. aasta tudeng

Jaga artiklit