Rektori sõnul on üks väljakutsetest olnud seotud ülikooli juhtimis- ja struktuurireformiga, kuid see on ülikoolis paljud asjad ka paremaks muutnud.
FOTO: Andres Tennus

Volli Kalm: ülikoolis on ruumi paljudele arvamustele

Intervjuu

Rektor Volli Kalm rääkis UT ajakirjale oma rektoriaja väljakutsetest, õnnestumistest ning ülikoolile olulistest teemadest. Rektori arvates läheb ülikoolil hoolimata mõnest vaidlusrikkast perioodist väga hästi. Siiski leiab ta, et arenguruumi on veel palju.

Ülikoolis jõustus juhtimis- ja struktuurireform aasta tagasi. Kuidas on see teie hinnangul rakendunud?

Mul ei ole selget kvantitatiivset mõõdupuud, kuid arvan, et umbes 60–70% soovitust on tegelikkuseks saanud. Hindan seda suhteliselt kõrgeks realiseerumisprotsendiks, sest ma ei tea mitte ühtegi suurt reformi, mis oleks 100% rakendunud.

Oleme ülikoolis oluliselt suurendanud näiteks tulemusjuhtimist, mis ei tulene otseselt põhikirjast. Meil on tulemuskokkulepped – dekaanidel rektoriga ja instituutide juhatajatel dekaanidega jne. Arvan, et see on õige suund, mis on edenenud üllatavalt hästi.

Tuleb tunnistada, et on asju, mida arutades leiame, et võib-olla oleks pidanud mõnes üksikasjas olema teistsugune lahend, kohati ka põhimõttelistes küsimustes. Kuid nagu ikka, tegemist oli ju kompromissiga, mis saavutati üsna vaidlusterohkelt. Julgen siiski arvata, et oleme saavutanud päris hea tulemuse.

Üks küsimus on minu jaoks näiteks see, et umbes 40 ülikooli tegevjuhti (rektoraadi liikmed, dekaanid, prorektorid, instituutide juhatajad) on kõrvale jäänud senati ja nõukogu tööst ja ma ei ole kindel, et see on kõige parem variant. Põhikirja järgi ei saa nad senatisse ega nõukokku kuuluda. Tekib küsimus, kas see on põhimõtteliselt parim viis, kuidas ülikoolis juhtimispädevusi ära kasutada.

Neid näiteid on veelgi: minu arvates võiks suurte akadeemiliste üksuste ehk valdkondade nimi olla mõistlikum. Usun, et mõne aja möödudes võiks see nn nimefetiš natuke leebuda, eriti siis, kui väga paljud inimesed on mõistnud, et ühistööst ja ühes akadeemilises üksuses koos olemisest on tekkinud palju häid asju ja koostööd.

Mida on see reform ülikoolis paremaks muutnud?

Väga palju asju! Märkimisväärselt palju on õppekavade reformi käigus tehtud mitmetest kitsatest õppekavadest laiemad. See sai võimalikuks erinevate teaduskondade ja kolledžite inimeste koostöö tulemusel. Muidugi ei ole kõik muutused jõudnud veel teostuda, kuid nende kallal töötatakse.

Enim on reformide mõju näha sotsiaalteaduste valdkonnas, kus enne oldi kõige rohkem n-ö harali ehk praegusest vähema koostööga. Või näiteks humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, kus tekkis täiesti uus struktuur: maailma keelte ja kultuuride kolledž, kuhu koondati kokku ja korraldati ümber keeleõpe. Need arengud muudavad olukorra lihtsamaks ka tudengite jaoks, annab neile parema võimaluse teha sobiv erialavalik või spetsialiseerumine.

Kolmandaks võib välja tuua teemad, kus praegu töö käib ja kus ka mõned tulemused on juba näha. Teadus-, arendus- ja innovatsiooni projektid, millele me arengufondist toetusi jagame, on muutumas aina enam multidistsiplinaarseks. See oli ka muidugi omaette eesmärk toetada eelkõige neid projekte, mille puhul on tegemist erialadevaheliste ühisprojektidega. Näeme ka välisrahastuse ja kas või riikliku RITA programmi puhul, et kõik need teemad eeldavad aina enam koostööd. Meil on loodud väga hea platvorm, et neis osaleda, sest meie sisemine korrastus, juhtimine ja struktuur soosivad seda. See on ju teada, et mitte ühtegi sisulist probleemi ei Eesti ühiskonnas ega üleilmses mõttes ei ole võimalik lahendada üksiku teadusharu teadmistest lähtudes ­–need eeldavad paljude erialade koostööd.

Missugused on viimaste aastate positiivsed arengud, mille üle saame uhked olla?

Arvan, et meil on põhjust olla kõige uhkem nende hinnangute üle, mis tulevad väljastpoolt ülikooli, näiteks meie positsioonile rahvusvahelistes võrdlustes. Olulisemaks pean seda hinnangut, et meid kutsuti teadusülikoolide võrgustiku GUILD liikmeks ja teise võrgustikku, LERU-sse, koostööd tegema. See on eriline tunnustus, sest sinna kutsuti ja valiti välja vaid kolm ülikooli Kesk- ja Ida-Euroopast.

Samuti on väga positiivne meie inimeste väga hea edukus konkurentsipõhisel teadusrahastamisel. Näiteks saab personaalsete uurimistoetuste taotlustest rahastatud ainult 19%, kuid meie oleme seal suutnud oma osakaalu kasvatada. Me saame endale üle poole konkurentsipõhiselt jaotatud teadusrahast Eestis. See kõik on meie akadeemiliste inimeste väga hea töö tulemus.

Eelmisel aastal saime institutsionaalsel akrediteerimisel samuti väga hea hinnangu ja see annab mulle põhjuse öelda, et ülikool on viimase kümne aasta parimas vormis.

Tartu ülikool on viimastel aastatel palju keskendunud ettevõtluskoostööle. Kas teadlased ja ettevõtjad on teie hinnangul lähedasemaks muutunud?

Üldine järeldus on kindlasti jaatav. Kui vaadata kas või neid algatusi, mida Tartu ülikool on üksinda või koos teistega, näiteks Tallinna tehnikaülikooliga teinud, siis on näha, et aina enam on rohkem koostööst huvitunud teadlasi ja ettevõtjaid, ka avaliku sektori asutusi.

Samuti on kasvanud lepingute mahud, eriti just välislepingute osas, ning meie kuvand on ka selles osas kasvanud Eestist välja. Julgen öelda, et praegu on ülikoolis tõesti teine olukord kui neli–viis aastat tagasi. Suurepärased näited on veel detsembris toimunud sTARTUp Day, kus osales üle 2000 inimese ning ülikoolide ja ettevõtete koostööplatvorm Adapter. Samuti Ideelabori ja üliõpilaste projektid, millel on ka sponsorid näiteks Ameerikast.

Samas arvan, et oleme alles alguses, kuid see on hea algus. Kogu ettevõtjate ja teadlaste koostööpotentsiaal ei ole veel teostunud. Paljud ettevõtjad ei tea endiselt, missugused võimalused on ülikooliga koostööks. Ülikool saab kindlasti rohkem teha, kuid sealsamas peame endale andma aru, et paljudel aladel, eriti just kitsastel teadmusaladel, ei pruugi Eestis olla ülikooli jaoks tellijat või partnerit. Ei pruugi leiduda sellist partnerit, kes suudaks projekte teatud püsikindlusega pikema aja jooksul rahastada. Enamasti on lepingulised tööd firmadele lühiajalised ja suhteliselt väikese käibega. Alustuseks on see kõik aga väga hea, sest nii õpitakse üksteist vastastikku tundma, et jõuda suuremate projektideni.

Ülikoolis koostatakse järjest erinevaid häid tavasid. Mida ütleb see ülikooli arengu kohta?

See on hea, et oleme ülikoolis jõudnud arusaamani, et meil on vaja seesugust ühiskondlikku kokkulepet. Headest tavadest lähtuvalt saame kujundada oma suhtumise erinevatesse küsimustesse, mille kohta ei ole kusagil kirjapandud reegleid. Peaaegu igaühele on ju selge, et kõiki elujuhtumeid ei ole võimalik normipäraselt korrastada.

Teiseks loodan väga, et heade tavade kokkuleppimine annab võimaluse bürokraatiat vähendada, või vähemalt mitte juurde kasvatada. Meil on ülikoolis kohati hoiakuid, et kui tekib mingi konflikt, siis on kohe soov selle lahendus mõne eeskirjaga määratleda. Kirjutame reegleid aina juurde. Head tavad on pigem kokkulepped selle kohta, kuidas siin asutuses ja võimalikes küsimustes käitutakse nii, et kõigil oleks üks arusaam ka ilma liigse bürokraatiata.

Arvan, et head tavad võiksid tõsta organisatsiooni- ja suhtluskultuuri. Valmisolek, soov ja tajutud vajadus seesuguste kokkulepete järele viitab sellele, et organisatsioonikultuur on arenenud teatud tasemele ja see on väga positiivne.

Paljudel eri astmete üliõpilastel on probleeme ülikooli lõpetamisega. Kuidas ja mis peaks Tartu ülikoolis muutuma, et üliõpilased oleksid motiveeritud lõpetama?

See on vana ja tõesti lai probleem, kus ülikoolist lahkutakse isegi vahetult enne töö esitamist või kaitsmist. Oleme näinud, kuidas üliõpilane kasutab kogu oma aja ära, ka akadeemilised puhkused ning lahkub vahetult enne lõppu. See viitab minu arvates kahele seotud probleemidele ja seda mõlemalt poolt, nii juhendamise kui tudengite poolt vaadates.

Ma ei kahtle selles, et enamik neist, kes lahkuvad ülikoolist lõpetamata ja kraadi saamata, on tegelikult oma vaimsete võimete järgi suutelised ülikooli lõpetama. Ükskõik missugused on need põhjused, miks ülikoolist lahkutakse, on see olukord, kus nii tudeng ise kui ka juhendaja võiks juba varem probleeme märgata ja tunnistada. Kui tudengil jääb mitu korda järjest eksam või aine tegemata, siis ei tasu oodata viimase hetkeni, vaid probleemiga tuleb varem tegelema hakata.

Ma väga loodan, et ülikool liigub aina enam selle suunas, et tudengitega tegeletakse personaalselt. Meil on olemas heade õppejõudude kogukonnad, kes käivad koos ning vahetavad kogemusi ka sel teemal, kuidas tegeleda tudengite väljakukkumise või põhjuseta äraminekutega. Ma julgustan tudengeid rääkima muredest ja pöörduma varem oma juhendaja või programmijuhi poole. See on valehäbi, kui kardetakse abi küsida. Rumalaks ja hätta jääb see, kes abi ei küsi. Mida varem edasijõudmise probleemid lauale tulevad, seda lihtsam on neid ka lahendada.

Teisalt, see võib kõlada küll järsult, aga mitte kunagi ei tasu unustada sedagi, et ülikooli tullakse vabatahtlikult ning see ei ole sunnitöö. Võib-olla oleks mõnel mõistlikum enne minna näiteks ametikooli ja tulla selle kaudu ülikooli. Ka numbrid näitavad, et ametikoolist või rakenduskõrgkoolist tulnud tudengite edasijõudmine on keskmisest natuke kõrgem. Need on inimesed, kes teavad täpselt, mida nad soovivad.

Sellegipoolest usun, et positiivsed arengud on tulemas, sest meil on esmakordselt hea õppimise ja õpetamise tava ning üliõpilasnõustamine saab endale uued ruumid raamatukogus ning selle eri teenuste kujundamisega tegeletakse.

Doktorandid on oma õppe kohta toonud välja mitmeid probleeme, näiteks rahastamine, kraadi väärtustamine ühiskonnas jne. Kas ja millega tuleks varasemast enam tegeleda, kas midagi on ka muutumas?

Uues koalitsioonileppes on kirjas, et doktoristipendium tõstetaks kahekordseks. Mitte, et see teeb doktorandid rikkaks, aga kui see juhtuks, oleks see suurepärane samm. Praegune 422 eurot on püsinud pikki aastaid ning suurem stipendium oleks kindlasti suur tugi.

Noor inimene on doktorantuuris just selles elujärgus, kus luuakse perekond, tarvis on eluaset ja tihti on ka lapsed. Paraku on see ka aeg, kus inimese sissetulek on madalam, kui ta on kunagi üldse ette kujutanud. See on põhjus, miks paljud lähevad doktorantuuri kõrvalt tööle ja ühel hetkel loobutakse võib-olla palga tõttu doktorikraadist. See on raske valik, sest millest tuleks loobuda? Kas isiklikust elust ja perekonnast või lükata doktoritööd edasi? Seega sissetulek ja majanduslik probleem on kindlasti esikohal. Muidugi ei lahenda stipendiumi suurenemine kõiki probleeme.

Kindlasti tuleb nendegi murede juures mõelda juhendaja ja doktorandi koostööle. Ka see toimub erinevalt, sest näiteks nn laboriteadustes ei kujutata ette, et doktorant ei tööta laboris ning et temaga ei saa pidevalt teadustöö üle arutleda. Doktorantuuri tähtaegne lõpetamine eeldab väga head planeerimist ja koostööd, et kraadini jõuda. Panen kõikidele üliõpilastele südamele, et nad mõtleksid enne ülikoolist kraadita lahkumist sellele, kui palju on juba tehtud tööd, mis jääb tulemuseks vormistamata.

Võiksime kindlasti mõelda ka sellele, missuguseid teemasid me üliõpilastele doktoritööna lahendada anname. Loomulikult peavad need kõik olema teaduslikud probleemid, kuid kõik ei pea olema süvateaduslikud teoreetilised küsimused, millest ei ole mitteakadeemilise maailma igapäevatöös suurt abi. Loomulikult ei saa taganeda sellest, et igasugune probleemipüstitus ja -käsitlus peavad olema teaduslikud.  

Mis on olnud teie rektoriaja kõige suurem väljakutse?

Üks väljakutseid on olnud juhtimis- ja struktuurireform. Selles tegime ka vigu, suhtlus oleks võinud parem olla ning mõnede asjade otsustamisega venitasime liialt. Kuid nagu ütlesin, siis igas suures kokkuleppes tuleb kompromisse teha. Aeg-ajalt oli see protsess tõesti keeruline. Erinevate põhimõtete üle tuleb ikka vaielda, aga kui peamine arengusuund on õige, siis ei ole minu arvates tark pisiasjade pärast sõtta minna.

Mitmed inimesed, kes olid toona põhikirja ja juhtimisrollide jaotuste vaidlustes põhimõttelised vastased, on nüüd öelnud, et palju sai tehtud hästi. Inimestel ongi õigus oma arvamust avaldada ja ülikool oleks üsna igav koht, kui siin ei oleks eriarvamusi. Elu näitab, et kui mõnikord sõnad ja põhjendused inimest ümber ei veena, siis teeb seda tegelik elu ise. Ma ei näe praegu ühtegi seesugust huvigruppi, kes sooviks kogu juhtimis- ja struktuurireformi tagasi pöörata. Kindlasti on erandeid, kuid usun, et enamus mõistab, et reform oli vajalik.

Üks väljakutse on olnud seotud tulemusjuhtimise juurutamisega. Tunnistan, et see on läinud lihtsamalt, kui algselt uskusin. Ülikooli eelarves on juba nõukogu poolt teatud tulemusrahastamise osised ning peale selle rektori ja dekaanide vahelised konkreetsed tulemuskokkulepped, mis töötavad hästi. 2015. aastal tegime seda esimest korda: leppisime dekaanidega kokku viies olulises punktis ning dekaanid sõlmisid tulemuskokkuleppe omakorda instituutide juhtidega. See toimis. Oleks tarvis, et see liiguks nüüd instituutide juhatajatelt edasi.

Ülikoolil seisavad kevadel ees rektorivalimised. Kas te kavatsete uuesti rektoriks kandideerida, kui teile kandideerimise ettepanek tehakse?

Hakkan sellele tõsiselt mõtlema siis, kui selle ettepanekuga tullakse. Mulle on oluline, missuguseid ootusi mulle pannakse, milliseid ülikooli arenguid nähakse ja soovitakse. Kindlasti ei nõustu ma kandideerima siis, kui ootused on täiesti teistsugused, kui see, mida olen seni strateegiliselt õigeks pidanud. Kõigile, kellega on jutt valimistele läinud, olengi öelnud, et võtan võimalikud ettepanekud kaaluda. 

Merilyn Säde

UT peatoimetaja
merilyn.sade [at] ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

rektor Volli Kalm