Lõputööde kirjutamise juures on suur probleem halb ajaplaneerimine.
FOTO: Pexels.com

Lõpetajad koormavad õppejõud üle

Aktuaalne

Siseaudit uuris bakalaureusetööde juhendamisprotsessi. Selgus, et keskmine juhendatavate arv ühe õppejõu kohta on 6,7 tudengit. Juhendajate suur koormus ongi peamine probleem, mida toovad välja nii tudengid kui ka õppejõud.

Siseauditi juht Elsa Leiten rääkis, et üldine hinnang auditile on hea. Siiski juhtisid auditis osalejad tähelepanu mitmetele murekohtadele.  

Leitenit ennast üllatas kogu auditi puhul kõige enam see, kui suur on õppejõudude keskmine juhendatavate arv: see on 6,7 tudengit juhendaja kohta. 

Üks õppejõud juhendas aga ühel õppeaastal 24 üliõpilast, kellest 20 olid bakalaureuse­tudengid. Teine äärmus on see, et õppejõul pole ühtegi juhendatavat aasta peale. 

Leiten rääkis, et nad andsid auditi aruandes instituutidele­ soovituse määrata piir, kui palju saab ühel õppejõul aastas juhendatavaid olla. Lähtuda võiks tudengite arvust, jagades selle õppejõudude arvuga. 

«Selge on see, et mõnele ei sobigi juhendamine. Sellisel õppe­jõul võiks olla vähem juhendatavaid. Aga see, et pole ühtegi, ei ole ka päris õige, sest niimoodi ei aidata kaasa järelkasvu kasvatamisele,» sõnas Leiten. 

Humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna dekaan Margit Sut­rop rääkis, et juhendatavate arvu tuleks vaadata ühe osana õppejõu koormusest. Õppejõu koormus koosneb kursustest, mida ta õpetab, teadustööst, teadusgrantide juhtimisest või neis osalemisest, juhendamisest, teaduskorralduslikust ja administratiivsest tööst. 

«Usun, et me ei peaks kõigilt õppejõududelt nõudma kõigi nimetatud tegevuste täitmist samas mahus. Üks on hea ühes asjas, teine teises,» sõnas Sutrop.

Võib viia koostööni kraadiõppes

Ta arvas ka, et professor peaks juhendama pigem kraadiõppureid. «Samas, kust need kraadiõppurid tulevad kui mitte bakalaureuse­õppe lõpetajatest, nii et bakalaureusetööde juhendamine võib viia rõõmsa koostööni ka kraadiõppes,» ütles ta. 

Riigiteaduste õppekava programmijuht Alar Kilp rääkis, et Skytte instituudis eeldatakse samasugusel või sarnasel ametil olevatelt õppejõududelt sarnast juhendamiskoormust. 

Näiteks peamiselt bakalaureuse­õppes õpetavate lektorite aastane juhendamis­koormus on neli kuni viis kaitstud bakalaureuse­tööd aastas. Kilp lisas, et kuna reeglina juhendavad õppejõud mitmel õppeastmel korraga, siis arvestab ja jälgib juhtkond üldist koormust ja selle jaotumist.

Leiten rääkis, et siseaudit soovitas alternatiivina lõpueksamit, selleks et õppejõudude koormus oleks väiksem. Peale selle oleks see Leiteni sõnul sobiv neile tudengitele, kes ei taha akadeemilist karjääri teha.

Oluline osa jääks saamata

Sotsiaalpoliitika õppetooli juhataja Mare Ainsaar ütles, et sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika eriala on võimalik lõpetada ainult lõputööga. Eksami teema on siiski aeg-ajalt aruteludes üles kerkinud. Näiteks sotsiaaltöö poolel on mõte, et rakendusliku kallakuga tudengid võib-olla ei peaks tulevikus uurimistööd tegema.

Ainsaar leidis, et eksam vähendab ilmselt õppejõudude koormust, aga samas jääks tuden­gitel oluline osa akadeemilistest õpingutest saamata. Ainsaare sõnul on iseseisva uurimistöö materjali kogumise, analüüsi, kirjutamise ja ka avalikult väitlemise oskus omaette väärtus, mis tuleb õpingute jooksul omandada. 

«Muidu saadame ülikoolist riigi elu juhtima inimesi, kellel ei ole mingit aimu, kuidas teaduse tegemine võiks käia – teoreetiliselt seda ei õpi,» lausus ta. 

Alar Kilp rääkis, et riigiteaduste eriala on võimalik lõpetada ainult lõputööga. Lõpueksami varianti aga kaalutakse. Ta tõi välja, et lõpueksami kasuks on mitmeid põhjusi: väheneb nende hulk, kellel on õppeained läbitud, kuid lõpetamine viibib üksnes bakalaureusetöö tõttu. 

«Võimalik, et väheneks ka õppe­jõudude koormus, ent õppe­jõudude koormus ei ole mitte kvaliteedi, vaid tõhususe mõõde administratiiv­juhtimises,» sõnas Kilp. 

Ka tuleks riigiteadustes lõpueksami puhul arvestada õppe­kava läbinud tudengite moodulite valikuid, mistõttu peab sellisel juhul võimaldama erineva sisuga lõpueksami võimalusi ning seetõttu ei lange vähemalt osade õppejõudude koormus ka lõpueksami puhul, seletas Kilp.

Sel kevadel õppekavu hinna­nud väliskomisjon soovitas riigiteaduste erialal mitte kaaluda lõpueksamit ühe võimalusena ning tõsta pigem bakalaureusetöö mahtu. «Isiklikult arvan, et lõpueksami võimaldamine bakalaureusetöö asemel oleks lati langetamine,» lausus Kilp. 

Auditist tuli välja ka see, et tihti­peale jääb juhendaja ja juhendatava roll ebaselgeks. Ideena kerkis üles, et ehk võiks vastu võtta ka juhendamise hea tava, sest siis oleks ka juhendaja ja juhendatava roll n-ö kirjas. 

Skytte instituudis on käsiraamatu kujul dokumendid «Juhendamise hea tava» ja «Juhendaja meelespea». Kilp rääkis, et ametlikku juhendaja ja juhendatava vahelist lepingut ei ole, ent mitteametlik reegel on see, et juhendaja ja juhendatav lepivad omavahel kokku ajakava, mis ajaks mõlemad osapooled mida teevad. «Vajadust sõlmida ametlik leping pole tänini üles tõusnud,» ütles ta. 

Margit Sutrop leidis, et juhen­damine on partnerlus, mille puhul võtavad mõlemad pooled teatud kohustused. «Kirjaliku lepingu asemel võiksid juhendaja ja juhendatav vastastikused ootused läbi rääkida ja kumbki pool võiks ka teada anda, milleks on valmis end kohustama. Nii kulgeb koostöö kindlasti palju paremini,» arvas ta. 

Mare Ainsaar sõnas, et mida vähem bürokraatiat, seda parem. Teadlastel on tema sõnul niigi palju igasuguseid pabereid ja juhendeid. 

Nii Sutrop, Kilp kui ka Ainsaar tõid välja, et kõige levinum probleem lõputööde kirjutamise juures on halb ajakasutus. Seda mainisid tudengid ka auditis. 

Tudeng ei osanud inglise keelt

Sutrop rääkis, et tema kõige raskem juhendamiskogemus oli ühe avatud ülikooli tudengiga, kes ei osanud üldse inglise keelt ega omanud piisavalt filosoofilise argumenteerimise kunsti. Samas oli Sutropi sõnul tegemist väga motiveeritud ja sihikindla tudengiga. 

«Ta lasi kogu tööks vajaliku kirjanduse enda jaoks ära tõlkida, tema bakalaureusetöö teksti parandasin kümneid kordi ja lõpuks kirjutas ta töö, mis sai hindeks «B». See oli väike ime, mis tegi meele rõõmsaks. Kurvaks teevad tudengid, kes lihtsalt löövad käega, jätavad töö kirjutamata ja kaovad. See on tõeline probleem ja sellega tuleks tegelda,» rääkis Sutrop.

Auditist tuli veel välja, et vahel kasutatakse juhendajatena doktorante, kes tegelikult ülikoolis ei tööta. Juhendaja peab aga olema vähemalt magistri­kraadiga ja tal peab olema ülikooliga tööleping. 

Ülikooli siseaudit uuris bakalaureusetööde juhendamise protsessi kahe valdkonna näite põhjal: sotsiaalteaduste ning humanitaarteaduste ja kunstide valdkonnas. 

Auditis osales 185 üliõpilast ja 135 õppejõudu.

 

Sandra Saar

UT toimetaja
sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit