FOTO: «The Fundamentals of Human Embryology» (2010)

Raseduse kulgemine otsustab lapse tuleviku

Intervjuu

Aprilli lõpul Tartus toimunud «Happy Pregnancy» konverentsil esines teiste seas ettekandega ka Edinburghi ülikooli teadlane Richard Sharpe. Euroopa üks tuntumaid androlooge Sharpe pidas Tartus loengu sellest, kuidas naise keskkond ja elustiil mõjutavad raseduse ajal temas kasvava poissloote arengut.

Professor Sharpe, teie juhitud teadusrühm tegeleb eelkõige poissloote reproduktiivorganite kasvu, arengu ning viljakuse uurimisega. Kui erinev on teineteisega võrreldes poiss- ja tüdrukloote areng?

Professor Richard Sharpe töötab Edinburghi ülikooli reproduktiivtervise keskuses. Ta juhib uurimisprogrammi, mis uurib peamiselt poisslaste reproduktiivtervise arenguhäireid. Tema põhilised uurimisteemad on soolised erinevused, areng ja teismeiga, loote programmeerimine, endokrinoloogia ning elustiili ja keskkonna mõjud viljakusele. Ta on endokrinoloogia ühingu nõukogu liige ja kuulub veel paljudesse reproduktiivmeditsiiniga tegelevatesse Euroopa nõukogudesse.

Nad arenevad väga sarnaselt. Paljud inimesed seda ei tea, aga tegelikult hakkavad kõik looted arenema naiseks. Ühel hetkel toimub loote arengus aga rida muutusi ja nii saame naise teisendina hoopis mehe. See tähendab, et poistel võib olla tervisega palju rohkem probleeme kui tüdrukutel, sest nende areng on n-ö põhiprogrammi kõrvalekalle. Arenevast lootest kujuneb poissloode munandite moodustumisel, need hakkavad tootma meessuguhormooni, testosterooni. Kui hormooni piisavalt ei toodeta, tekivad aga eri mured, mis väljenduvad reproduktiivhäiretena. Kahjuks on need tänapäeva maailmas üsna tavalised.

Kui tavalised?

Umbes igal viiendal või kuuendal noorel mehel on probleeme viljakusega. Kõige tavalisem mure on spermatosoidide väike hulk.

Juba sündides on poiste puhul võimalik näha kaht reproduktiivhäiret. Esimene neist on üsna tavaline: munandid ei ole munandikotti langenud ja on alles keha sees. Teine on peenise väärareng. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et kusiti ava ei ole sugutipea otsas, vaid kusagil mujal, peenise küljel. Sellised mured vajavad kirurgilist sekkumist. Õnneks ei ole see väärareng väga tavaline, kuid on seda tõsisem. Meeste jaoks on peenis oluline osa enesehinnangust, nii et mõni selline häire või haigus võib tekitada ka psüühilisi probleeme.

Teismeeas võivad avalduda veel teisedki probleemid. Spermatosoidide vähest hulka ma juba mainisin, aga mure võib olla ka testosterooni tootmisega. Keha võib hormooni küll toota, aga see ei toimi nii nagu peaks. See puudutab umbes 10% meestest ja on samuti seotud spermatosoidide vähesusega.

Sugurakke puudutab veel ka munandivähk, mis on väga eriline, kuna esineb noortel meestel: kõige sagedamini 25–30-aastastel noormeestel. Teame, et põhjus on looteperioodis, kui osa sugurakke ei ole normaalselt arenenud ja muutuvad hoopis vähirakkudeks. Miks see aga juhtub, seda me veel ei tea.

Veidral kombel on see vähk lääneriikides tekkinud ja levinud just viimase 50–60 aasta jooksul,  selle esinemisel on aga geograafilised erinevused. Eestis ja teistes Balti riikides on üsna väike võimalus sellesse haigestuda, samas on risk palju suurem Rootsis, Norras, Taanis, Saksamaal, Prantsusmaal ja Suurbritannias.

Miks on see riigiti nii erinev?

Need muutused on toimunud kindla aja jooksul, nii et põhjus peab olema keskkonnas, elustiilis. Teame seda, et kui mõni eestlanna läheks Rootsi elama ja jääks seal rasedaks, siis oleks tema sündinud pojal tõenäosus see munandivähk saada Rootsi keskmine. Kui ta jääks aga Eestisse, siis Eesti keskmine. Põhjus võib olla kemikaalides, tarbijakäitumises või nende koosmõjus. Samas oleneb see osaliselt ka geenidest. Nii on Põhja-Ameerika valgel elanikkonnal sellesse vähki haigestumise tõenäosus palju suurem kui mustanahalistel.

Kas mõni neist reproduktiivhäiretest võib ajaga üle minna?

Ma kardan, et see puudutab väga väheseid probleeme. Üks põhjuseid, miks meeste reproduktiivtervise häired meile muret teevad, ongi see, et me ei saa eriti midagi ette võtta. Kui vähese spermatosoidide hulgaga mees küsib, kuidas teda ravida saab, siis sellele vastust ei ole. Praegu ei oska me enamasti öelda, milles on põhjus. Arvame, et seda mõjutab looteiga, sest sel ajal toimuv areng määrab ülejäänud elu. Meessuguorganite areng, suurus ja toimimine kujuneb välja juba väga varajases arenemisjärgus.

Seepärast tahamegi teada, mis on raseduse ajal need tegurid, mis seda kõike mõjutavad. Me ei saa küll ravida, aga saame ennetada. Kui vaid teaksime, kuidas rase naine peaks käituma, et tema laps oleks võimalikult terve – see oleks ideaalne! Kahjuks on looteiga väga keeruline periood, mida uurida. Suguorganid on loote sees ja loode omakorda ema sees. Me ei saa nende arengut otseselt jälgida.

Kas vajalikku teavet oleks võimalik ka emadelt saada?

Võime ema küsitleda ja temalt uriiniproove võtta. Saame uurida, mil määral ja milliste kemikaalidega ta raseduse ajal kokku puutub. Pärast sünnitust saame jälgida, kas lapsel on mingeid häireid, mis võiks mõnest kemikaalist mõjutatud olla. Aga need on oletused, mida tuleb kontrollida. Ema ei oska ju vastata, mis tema kõhus oleva loote sees toimub. Ainus viis, kuidas saada paremat teavet selle kohta, kuidas areng lapse sees toimub, on seda laboris loomade abil uurida.

Selleks kasutame mudelloomi, looduslikult muteerunud hiiri, kellel on immuunsüsteemi talitluse häire. Nende immuunsüsteem ei tõrju võõraid rakke välja – see on suur probleem, mis puudutab kogu elundidoonorlust. Meil on luba kasutada seaduslikest abortidest saadud looterakke, nii et saame hiirte abil vaadata, kuidas need tegelikult arenevad ning millised tegurid ja kuidas neid mõjutavad. Nii saame teavet, millest on last ootavatel emadel palju kasu.

Mida seni teada olete saanud?

Palju on muretsetud selle pärast, kuidas mõjutavad loodet meie igapäevaelus tavalised kemikaalid: östrogeeni sisaldavad kemikaalid ja plastitsiidid. Östrogeeni sisaldavad väga paljud kemikaalid, aga ka rasedusvastased tabletid. Plastitsiide on igal pool meie ümber, kaasa arvatud tolmus. Rottide testosterooni tootmist mõjutavad mõlemad lausa drastiliselt, samas ei avalda need inimloodetele peaaegu mingit mõju. Küll oleme leidnud muid tegureid, mis mõjutavad nii katseloomade kui ka inimloote arengut. Sellest ei saa ma aga veel rääkida, kuna uuringutulemused tehakse teatavaks alles mõne nädala pärast.

Eelmisel aastal intervjueerisin Eestis tuntud naiste- ja viljatusravi arsti Andrei Sõritsat, kes viitas, et viljakusprobleemid on aktuaalsed kogu Euroopas. Teie olete paljudes reproduktiivtervise nõukogudes – mis mured on selles vallas kõige suuremad?

Muidugi on suur mure see, et sünnitamise peale hakatakse mõtlema alles 30. või 40. eluaastates. Kui ma räägin sellest, et noortel meestel on vähe spermatosoide, ei näe paljud selles probleemi. Munaraku viljastamiseks läheb vaja ju ainult ühte! Selle saab kas või munarakku süstida ja see lahendab probleemi. Praktikas see aga ei tööta. Esiteks on vaja korralikku spermat, teiseks toimib spermatosoidi munarakku süstimine ühel juhul neljast. Ja mida vanem on naine, seda vanemad on munarakud ja seda väiksem on võimalus rasestuda.

Kui statistika näitab, et igal kuuendal mehel on probleeme spermatosoidide hulgaga, siis see ei tähenda tingimata, et ta ei saa lapsi. Kui ta on koos 20-aastase naisega, on tal suur võimalus oma puudust kompenseerida. Kui aga tema partner on näiteks 37-aastane naine, siis on asjad hoopis teised. Sellisel juhul võib rasestumine võtta väga kaua aega, aga just seda selles vanuses munarakkudel enam eriti ei ole.

Mida tuleks muuta, et see enam probleem ei oleks?

Seda tuleks küsida praegu 20. aastates olevatelt naistelt. Mul on endal kolm tütart ja nii palju kui nendega sel teemal rääkinud olen, usun, et elu ei muutu. Noored naised ei ole nõus elama nagu nende emad. Nad tahavad karjääri teha ja ei plaani 20. eluaastate alguses lapsi saada. Järelikult peame leidma mingi muu lahenduse.

Juba on välja käidud, et suguküpsuse tipul tuleks üks munasari eemaldada ja see külmutada, nii et tulevikus enda munarakke kasutada saaks. Kusjuures neid operatsioone on juba tehtud. Üks mu enda kolleeg Edinburghi ülikoolist tegi taolise operatsiooni vaid mõni nädal tagasi.

Tema patsient oli naine, kellel avastati vähk ja selle ravi tähendas steriilseks jäämist. Et lapsi saada, eemaldati enne ravi algust üks tema munasarjadest ja nüüd pandi see kehasse tagasi.

See on aga üsna äärmuslik lähenemine – ma ei usu, et 20-aastaseks saanud naised mõtlevad võimaluse peale oma munasarjad külmutada lasta. Nii et meil on ikkagi vaja mingit muud lahendust.

Kas loodate, et teie uurimistöö annab mõne juhtlõnga, kust see lahendus leida?

Meie esimene ülesanne on teha kindlaks, et me ei muudaks kõike hullemaks. Ma usun, et vastus on ennetustöös. Püüame välja uurida, mida peaks rase naine oma keskkonnas ja eluviisis vältima.

Näiteks ligi 23% Suurbritannia naistest jätkavad raseduse ajal suitsetamist. Nad on kuulnud, et lapse sünnikaal on nii väiksem ja loodavad kerget sünnitust. Nad ei mõtle sellele, et väike sünnikaal suurendab riski haigestuda südame-veresoonkonna haigustesse, näiteks võimalust saada kõrge vererõhk, rasvuda. Samuti alandab see poissloote testosterooni taset.

Samamoodi võib mõjuda rasedusaegne läbimõtlematu dieedipidamine. Ema programmeerib loote valesti arvestama. Raseduse ajal sisendatakse lootele, et maailmas on vähe toitu ja ta peab toitaineid kuidagi säilitama, kompenseerima. Tegelikult sünnib ta maailma, kus on lihtne kiirelt ja odavalt burgereid ja karastusjooke tarbida. See aga jällegi suurendab ohtu rasvuda ja muudesse haigustesse haigestuda.

Niisiis tuleks kindlustada, et ema elaks ja sööks raseduse ajal tervislikult ning et tal oleks stressi- ja ohtlike kemikaalide vaba elu. Nii on kõige suurem võimalus, et sünnib terve ja hea tulevikuga laps.

Merilyn Merisalu

UT peatoimetaja
merilyn.merisalu@ut.ee

Jaga artiklit