Põlvamaalt Moostest pärit veebikonstaabel Maarja Punak ei karda enda sõnul suurt midagi. Põnevuse ja adrenaliini otsijast veebikonstaablit viib tema töös edasi tugev soov aidata neid, kes on teatud põhjustel oma elus madalseisu jõudnud või ei tea lihtsalt, kuidas edasi minna.

Nõo reaalgümnaasiumist sisekaitseakadeemiasse õppima läinud Maarja räägib, kuidas ta proovis pärast keskkooli lõpetamist ka Tartu ülikooli sisse saada. «Kuigi ma teadsin kindlalt, et tahan politseinikuks õppida, siis õpetajate rahustuseks tegin Tartu ülikooli sisseastumiseksamid ära ja saingi sisse kirjanduse ja filosoofia erialadele.» Kuid kuna politseiniku elukutse tõmbas Maarjat rohkem, kui ülikoolis kirjanduse õppimine, läks ta siiski sisekaitseakadeemiasse.

«Mulle meeldib tegelikult väga kirjandus, ma armastan lugeda ja kirjutada. Mu ema ja õde on mõlemad kirjandusõpetajad,» selgitab Maarja, miks ta üleüldse kirjanduse ja filosoofia erialadele sissesaamist proovis. Ometi ei olnud ema tütre elukutsevalikust sugugi vaimustuses, sest Maarja läks ikkagi politseinikuks õppima. «Kui ma emal praegu külas käin, siis on meil selline kokkulepe, et ma oma tööst ei räägi, sest ta ei taha nendest negatiivsetest asjadest lihtsalt teada. Lihtsam on elada maailmas, kus kõik on hästi või enam-vähem hästi,» räägib Maarja.

75 kilo ja leidlikkus

Et politseinikuks õppida, tuli esialgu läbida katsed. «Kehaliste katsete üheks osaks oli näiteks rinnalt kangi surumine, mida ma polnud mitte kunagi varem teinud, kuid mõtlesin, et kui raske see ikka saab olla.» Südikas ja spordiga tegelenud naine räägib, kuidas kangi surumine osutus siiski üpris raskeks. «Miinimum oli vist neli surumist, aga neljas oli selline, et kang värises ja võbeles juba käes, aga tehtud sain!»

Katsetest kõige huvitavamaks peab Maarja aga 75-kilogrammise nuku tassimist. «Stardijoonel tuli nukk endale põlve peale rebida, käed nuku kaenla alt läbi panna ja siis teatud distants teda lohistada,» jutustab Maarja ja lisab, et kui talle öeldi start, selgus, et nukk oli nii libe, et naine ei saanud temast üldse kuidagi kinni. «Siis ma tõmbasin nuku endale kuidagi põlve peale, aga ega ta väga palju ei tulnud ja raske oli ta ka. Lõpuks lõin talle küüned kaenlaauku kinni ja lohistasin mööda maad,» meenutab Maarja muiates.

Instruktor olevat Maarjale kõrval kogu aeg öelnud «Tütarlaps, tütarlaps, te ei jõua niimoodi mitte kuskile!», millele Maarja vastas kangekaelselt: «Küll ma jõuan, küll ma jõuan!»

Hiljem selgus, et Maarja oli saanud ülesandega väga hästi hakkama. «Mul oli üks paremaid aegu, mitte kõige parem, aga parimate seas olin kindlasti,» ütleb Maarja ja lisab, et elus tuleb ikkagi natuke leidlik ka olla.

Politseinikuamet on Maarjat alati köitnud. «Kui minult küsitakse, miks ma tahtsin politseinikuks saada, siis olen ma rääkinud ühest juhtumist, kui ma olin gaidide laagris. Läksin laagrist välja jäätist ostma ja poolel teel tagasi tulid mulle vastu vene keelt kõnelevad pätipoisid, palju vanemad kui mina. Ma olin siis vist 6. klassis. Poisid tulid minu juurde ja ütlesid vene keeles: «Anna raha siia!», ja siis ma jooksin elu eest ja pärast mõtlesin, et ma ei taha, et keegi peaks sellisesse olukorda sattuma.»

Kuid ainult see ei olnud põhjus, miks naine valis endale politseiniku ameti. «Ma olen alati olnud see, kes on tülile või kiusamisele vahele astunud. Ma ei kartnud ega karda kellegi eest välja astuda.» sõnab ta.

2009. aastal lõpetas Maarja Tartu ülikooli haldusjuhtimise eriala, põhjus oli samuti seotud politseiniku karjääriga. «Kui ma tahaksin politseis karjääri teha, siis see haridus aitaks selles mõttes kaasa,» räägib ta. Maarjale meeldis avatud ülikooli õppevorm, sest temaga koos õppis vaid 13 inimest. «See tähendas seda, et saime arutleda ja rohkem süvitsi minna. Saja inimesega ühes ruumis mulle seetõttu õppida ei meeldiks, tavalised loengud on minu jaoks igavad.»

Kirju pilt ja viimane piir

Maarja tööpäev algab sellega, et politseimajja jõudes paneb ta oma kabinetis arvutid käima ning hakkab järjest erinevaid lehekülgi lahti klõpsama. «Ma olen hästi paljudes kohtades korraga, lisaks sellele loen e-posti, vaatan Facebooki ja Twitterit jne, nii et pilt läheb kohe üsna kirjuks,» kirjeldab Maarja. Seejärel vaatabki naine järele, millega kohe tegeleda tuleb ning hakkab kirjadele vastama. «Sellist aega mul näiteks ei ole, et kui inimene kirjutab, siis ma saan kohe vastata. Kirjadevool on väga suur ja seetõttu on alati vastuse saatmisel viivitus.»

Kolm veebikonstaablit saavad aastas ligikaudu 5600 kirja. «Ma nädalavahetusel üldjuhul kirjadele ei vasta, vaatan lihtsalt üle, et kas on midagi erakorralist ja hoian end asjadega kursis. Aga kui jagada kirjade arv tööpäevade peale ära, siis tuleb see ikka üsna suur, peale selle tuleb veel täita ka jooksvaid ülesandeid.» Veel käib naine ka korra nädalas loenguid andmas.

Veebikonstaablite poole pöördutakse väga paljude murede ja probleemidega. Pöördumiste arv sõltub ka sellest, missugused teemad on ühiskonnas parasjagu päevakajalised. «Näiteks, kui 2012. aastal oli Valga koolikiusamise juhtum, siis hakkasid inimesed kohe jälle sel teemal rohkem küsimusi esitama või rääkima lastest, kes vajavad tähelepanu või keda kiusatakse.» Kuid Maarja peab seda positiivseks, et inimesed hakkasid temaga rohkem ühendust võtma. «See on ainult hea, kui inimesed julgevad meile kirjutada,» arvab ta.

Kui 2011. aastal muutus liiklusseadus, esitati sel teemal veebikonstaablitele väga palju küsimusi. «Nüüd on liiklusseaduse kohta käivate küsimuste hulk tunduvalt vähenenud ning esile on kerkinud teised teemad, näiteks väga palju pöördutakse perevägivalla ja teiste ahistamisjuhtumite pärast.»

Maarja sõnul on täiskasvanud inimesed hakanud aina enam veebikonstaablite poole pöörduma. «Esimestel aastatel peeti veebikonstaablit nii-öelda laste kontaktisikuks, aga nüüd on see arusaam vist pöördumas,» räägib Maarja.

Veebikonstaabel peab põhjusteks seda, et täiskasvanud on aina enam sotsiaalmeedias ning ka neil on samad kiusamisprobleemid nagu lastel, kuid tihtipeale palju julmemad. «Eks meist kuuldakse ka aina enam ja seetõttu julgetakse rohkem pöörduda,» arvab Maarja.

«Ma olen kaks ja pool aastat veebikonstaablina töötanud ja märganud, et mõnikord pöördutakse meie poole alles siis, kui asi on tõesti juba päris hull.» Maarja sõnul ei tohiks aga probleemi lahendamist edasi lükata, kuni asi on kriitiliseks muutunud.

Veebikonstaabli sõnul ongi kõige keerulisemad juhtumid need, kus inimene on oodanud liiga kaua ja pöördunud politsei poole liiga hilja. «Kuigi inimesed loodavad, et olukord muutub paremaks, siis hoolimata sellest tuleks neil otsida ka nii-öelda varuplaan või mõelda, kuidas täpsemalt edasi tegutseda, kui olukord ei muutu.» Enamasti on nendeks juhtumiteks suhetega seotud olukorrad või koduvägivald.

Politsei on kui õpetaja

Maarja sõnul kiidetakse politseid üsna harva ning kaebusi tuleb rohkem. «Ütleme, et umbes kord kuus saadab keegi kirja ja kiidab. Aga sealsamas, kui ma käin üle Eesti koolides eri teemadel rääkimas, siis tullakse pärast ja öeldakse midagi positiivset, vahel selle konkreetse piirkonna politseinike kohta ja vahel mulle endale.» Veebikonstaabli sõnul lähevad kiitust kuuldes põsed alati punaseks ning ega ta oskagi kiitust hästi vastu võtta, ometi tekitab see temas sellegipoolest heameelt.

Maarja sõnul on ta alati olnud üsna range politseinik, kuid mitte kunagi julm. «Enne veebikonstaabli tööd olin ma viis aastat noorsoopolitseinik ning ma ei ole kunagi kedagi ebaõiglaselt karistanud,» sõnab Maarja ja lisab, et tihti ei saa lihtsalt inimestele andeks anda. «Need lapsed, kes minuni jõudsid, neile oli juba väga palju andeks antud. See rida ei tohi lõputult jätkuda ja mingil hetkel tuleb lihtsalt piir panna,» räägib Maarja tõsiselt.

Veebikonstaabli sõnul on politseinik nagu õpetaja. «Seda võrdlust on alati hea lastele tuua, et on õpetajaid, kelle juurde on hea minna, kes räägivad sinuga hästi pikalt, kuid sealsamas on ka neid õpetajaid, kellele väga ei soovi südant puistada. Mitte, et see õpetaja oleks halb, ta oskab oma ala väga hästi, kuid ta ei ole lihtsalt inimene, kellega on hea suhelda,» selgitab Maarja. Tema arvates on politseis niivõrd palju valdkondi, kus töötada, ning inimesed saavad ise valida, kuhu nad kõige paremini sobivad.

«Näiteks piirkonnapolitseinik peab minu arvates olema väga avatud ja suhtlemisaldis, nii-öelda rohkem selline rahvainimene. Aga kui sa oled ekspert ja töötad näiteks laboris ainult sõrmejälgedega, siis võib su suhtlemisoskus olla ka veidi kesisem. Kuid see ei tähenda, et sa oleksid oma töös halvem,» arvab Maarja. Veebikonstaabli sõnul on aga kõige kurvem see, kui temani jõuavad teated politseinike kohta, kes ei ole inimestega olnud kenad.

«Näiteks mulle kirjutatakse, et mõni politseinik ei suhelnud viisakalt, see teeb natuke kurvaks,» ütleb Maarja ja lisab, et sealsamas tuleb mõelda sellele, missuguses olukorras on korravalvur. Kui politseinik on situatsioonis, kus tal tuleb end kehtestada, ollaksegi jäigemad. Näiteks puhumisreidi ajal on politseinikul üsna vähe aega, et autosid kontrollida. «Aga tegelikult on võimalik ka liiklusrikkumise eest trahvi teha nii, et inimesed lahkuksid naeratades,» usub ta.

Maarjal tuleb oma töös väga palju tegeleda ka libakontode ja väljapressimisega. Alles hiljuti oli veebikonstaablitel käsil juhtum, kus USA-st pärit inimene omas ühe eestlase kohta kompromiteerivat materjali. «Selle peale kulus nii palju aega, sest ega meie ei saa sinna minna ja inimest vahistada. Kannatanu pidas meiega aasta aega kirjavahetust, uurides, kui kaugel asi on. Mul ei olnud talle aga muud öelda, kui et tuleb kannatust varuda ja ähvardajaga ei tohi suhelda.» Õnneks lahenes see juhtum hästi ning kurjategija mõisteti aastateks vangi.

«Sellise kompromiteeriva infoga juhtumeid on viimasel ajal olnud ikka päris palju. Inimesed vist ei teadvusta neid võimalusi üldse, mis kõik juhtuda võib, näiteks et nende alastifotod jõuavad kellegi kolmanda isiku kätte.» Palju on Maarjal tegemist ka libakontode tegijate ja nende kontode kustutamisega.

Peale selle tahab ta veel jõuda ka ühele tsiviilmissioonile ja reisida ning seda just seljakott seljas. «Ma tahaksin väga minna Alaskale, eelmisel aastal oli mul juba plaan olemas, kuid asjade kokkulangemise tõttu see ei õnnestunud.»

Maarja sõnul armastab ta väga matkata näiteks mägedes. «Veebruaris olen ma peaaegu kolm nädalat Tais, seal ma kavatsen lugeda, puhata, matkata ja käia eri saartel.» Lisaks kõigele mängib Maarja Tartu ülikooli jalgpalliklubis Fauna Female ning laulab politseikooris. «Tegevust jagub,» sõnab ta rõõmsalt.