Kõlavad värvid: mõnda muusika ja kunsti seostest
Muusika käsutuses on aeg, on öelnud Vassili Kandinsky – kunstnik ja teoreetik, kes omal ajal loobus Tartu Ülikooli juuraprofessori kohast, et pühendada oma elu kunstile.
„Kui religioon, teadus ja moraal [---] vankuma löövad, ning välised tugisambad seega langeda ähvardavad, pöörab inimene pilgu i s e e n d a s s e. Kirjandus, muusika ja kunst on esimesed ja kõige tundlikumad valdkonnad, kus see vaimne pööre tegeliku vormi omandab.“[1]
Neuroloogias nimetatakse nähtust, kus üks meel käivitab samal ajal teise meele, sünesteesiaks. Sünesteediks on peetud ka Vassili Kandinskyt (1866–1944), kes muusikat kuuldes nägi värve, ja vastupidi, maali ees seistes koges helisid.
Teoreetilistes materjalides on ta põhjalikult analüüsinud värvide muusikalisi omadusi, näiteks hall on „kõlatu ja liikumatu“, soe helepunane meenutab „fanfaarihelisid, kus kõlab kaasa tuuba“ jne.[2] Kandinsky üks olulisemaid mõjutajaid oli Viini helilooja Arnold Schönberg (1874–1951), kes oma heliloomingus loobus funktsionaalse harmoonia reeglitest. Samamoodi astus Kandinsky julgelt eksperimenteeriva ja abstraktse maalikunsti suunas.
Kuigi ta pühendus paljuski kunsti ja muusika sarnasuste analüüsimisele, tõi ta esile ka nende lahknevusi, näiteks kogemisviisides. Erinevalt hetkega haaratavast maalikunstiteosest on muusika käsutuses aeg[3] – selle kulgemine saavutab terviklikkuse alles hetkel, mil muusik langetab kuulajate ees oma käed.
Muusika ja kunsti vahekordi on paljuski analüüsitud ka maastikumaalide kaudu. Nii näiteks on prantsuse helilooja Claude Debussy (1862–1918) loomingut võrreldud impressionistlike loodusvisioonidega. Eesti kunstiajaloos kirjutati aga juba 1910. aastal Konrad Mägi (1878–1925) maastikele mõeldes: „Hr Mägi on tõeline värvide dirigent, kes ühendab ülekülluse mitmehäälseid värve harmooniliseks tervikuks vaid ühe taktikepi viibutusega.“[4]
Tõepoolest, kui tähelepanelikult kuulata ja vaadata, siis ka kunstimaailm heliseb.
Kingitus täis muusikalisi elamusi
Möödunud aasta lõpul allkirjastasid Tartu Ülikooli ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) rektor koostöölepingu, millega pandi alus kontserdisarjale „Harmonia Universitatis“. Esmajoones on see kingitus (üli)õpilaskonnale, kellele on ülikooli aulas toimuvad kontserdid tasuta, kuid teisalt elavdab sari kogu Tartu kultuurielu ja toob aulasse muusikalist järjepidevust.
Sarja järgmist kontserti on võimalik nautida 29. veebruaril, mil tuleb esitusele pianist Sten Lassmanni klaveriõhtu „Kodumaised viisid“. Tartlasest heliloojale Heino Ellerile (1887–1970) pühendatud kontsert on mõtteliselt Lassmanni pikaaegse töö lõppakord. Nimelt ilmus 2023. aastal Londonis album „Heino Eller Complete Piano Music, Volume 9“, viimane osa Elleri klaverimuusika terviksalvestisest, mis sisaldab kõiki tema 206 klaveriteost, kogupikkusega ligi kümme tundi.
Selle õppeaasta viimane sarja kontsert toimub 28. märtsil, mil EMTA muusikute kavas „Väike öömuusika“ kõlavad Mozart, Vivaldi, Saariaho, Boccherini ja Vasks.
Kadri Asmer
kunstiajaloolane
Kommentaarid
Artikkel, mis räägib Vassili Kandinsky mõtetest ja tema seostest muusikaga, paneb mind mõtlema, kui sügavalt võivad kunst ja kirjandus omavahel põimuda. Kandinsky nägemus, kus muusika ja värvid sulanduvad üheks, tundub justkui sõnadeta luule, mis kõnetab meeli ootamatul ja erakordsel viisil. See paneb mõtlema, kuidas kirjandus, oma sõnade ja rütmidega, võib tekitada lugejas samasuguseid värvikaid emotsioone ja muusikalisi kujutluspilte. Nagu Kandinsky kunst, võib ka kirjandus viia meid reisile, kus aeg peatub ja igapäevaelu muredest saab hetkeks põgeneda. Kandinsky suhe Arnold Schönbergiga ja nende vaheline kunstiline dialoog näitab, kui oluline on erinevate kunstivormide vaheline sünergia. See inspireerib mõtlema, kuidas kaasaegne kirjandus võiks omaks võtta selle „värvid ja muusika“ lähenemise, pakkudes lugejatele uusi ja rikkalikke kogemusi. Võib-olla ongi kirjandus omamoodi dirigent, kes juhib sõnade orkestrit, luues lugeja meeles mitmehäälseid värve ja emotsioone. Kandinsky tööd meenutavad meile, et kunst, olgu see siis visuaalne või sõnaline, on lõputu avastusretk tundmatutesse maailmadesse, kus igaüks võib leida oma isikliku resonantsi.
Lisa kommentaar