Linnas oli igal pool märgata, et Draama festival on hoo sisse saanud.
FOTO: Virgo Siil

Draamafestival kui kasutamata jäetud õppimisvõimalus

Arvustus

Näitleja Priit Strandberg ütles kunagi, et Tartu on eriline linn, sest siin on kaks kevadet. Üks astronoomiline, kalendrijärgne kevad ja teine siis, kui kalender näitab sügist ning linn on täis uute, värskelt Tartusse saabunud tudengite mõnusat suminat.

Augusti viimastel nädalatel ja septembri alguses ärkab linn justkui taas unest ja elu läheb uue hooga käima. Just nii nagu kevadeti. Õhk on mingit imelikku surinat täis ja mõnus ootus poeb hinge.

Ja samasugune mõnus ootus poeb hinge alati, kui Tartu tänavatele ilmuvad erkpunased Draama festivali kirjadega reklaampostid ja teatritoolid.

Linn saab teatrikuulutusi täis ja mõned õhtud enne festivali ametlikku algust võib linnas näha tavalisest rohkem tuttavaid nägusid. Teatrihingust on tunda üle kogu Tartu. Eesti teatri festival tuleb jälle.

Järgnev kirjatükk ei taotle kaugeltki kandma teatri- või festivalikriitika austusväärset nimetust. Pigem on tegu ühe tavalise teatrisõbrast tudengi festivalimuljetega, mis võiksid innustada neid (ka mitteteatrisõpradest) tudengeid, kes iial pole Draama festivalile sattunud, üritusest tuleval aastal aktiivselt osa võtma.

Tuuakse ju siiasamasse, meie Tartusse, kohale Eesti kõige parem, või nagu festivali juht Ivar Põllu ütles, kõige eripalgelisem teater.

Teater, mis avardab ühteaegu silmaringi, paneb mõtlema ja pakub ka meelelahutuslikku ülesannet. Kuidas kellelgi parasjagu vaja on.

Teatris võib veeta suisa terve nädala

Festivali kava on kokku pandud nii, et soovi korral võib teatris veeta järjest kogu nädala, kui aga vahepeal on tarvis ikkagi ka koolis käia, saab etenduste aegu väga lihtsasti klapitada ka tunniplaaniga.

Selle aasta kavast näitlikustab seda suurepäraselt pärastlõunasel ajal Tartu Uues teatris esitusele tulnud Von Krahli teatri «Kummi T», mis oma lihtsuse, lõbususe ja suurepärase ansamblimänguga pingelisse päeva nalja ja lusti täis tunniajase augu tekitas, samas aga ka tõsiste probleemide üle mõtlema pani.

Minu meelest on kummaline, kuidas minu silmadele on kogu linnapilt ainult ja ainult Draama festivali täis, kuid samal ajal ütlesid paljud mu tuttavad vahetult pärast festivali lõppu, et pole säärasest üritusest midagi kuulnud.

Tõsi, paljude etenduste piletid on tihti juba suve keskpaigaks läbi müüdud. Ometi on alati lootust ka enne etendust mõni pilet siiski saada.

Kui lihtsalt teadmatusest nii ägedast üritusest ilma jäädakse, on see lihtsalt kurb. Kui tõesti teater ikka väga külmaks jätab, pakub festival ju palju muudki. Kontserte, vestlusringe, näituseid, kasvõi pidusid!

Aga hakkan parem lihtsalt algusest pihta ja räägin konkreetselt tänavusest Draamast.

Enne iga festivali mõtlen, et peaksin festivalinädala töölt vabaks võtma. Kõiki kahtekümmet seitset lavastust poleks ma niikuinii suutnud ära vaadata, aga et vähemalt natukenegi rohkem näha, on vaja vaba aega.

Draama festivali teeb eriliseks just lavastuste erinevus, mitmekülgne valik, justkui oleks Tartusse kokku sõitnud läbilõige kogu Eesti teatrist. Ivar Põllu sõnul iseloomustas tänavust festivali märksõna «fenomenid».

Tükid, mis läbi raputavad

Ühe päeva jooksul võib näha nii tükke, mis tõepoolest sind läbi raputavad ja elu uue pilguga vaatama panevad, kui ka tükke, mille puhul vaheaja tulles mõtled, et võib-olla oleks olnud targem see poolteist tundi kusagil mujal veeta. Aga ka see on hea, sest muidu ju ei saakski aru, mis on päriselt vaatamist väärt.

Häid sõnu võib öelda ka Draama uue vormi kohta. Kui veel paar aastat tagasi oli tegemist kuraatorifestivaliga, kus üks eesti teatriinimene valis oma maitsest lähtuvalt programmilavastused välja, siis täna pani festivali kokku kunstiline juht ja mitte iseenda kindlatest eelistustest lähtudes, vaid eesmärgiga pakkuda publikule festivali kavas head eesti teatrit. Ja head eesti teatrit ning läbilõiget tänastest peamistest arengusuundadest tänavune festival tõesti pakkus.

Mis on moes? Tundub, et moes on niinimetatud loengu­lavastused, moes on füüsiline teater, moes on multimeediateater ja endiselt on moes näitlejateater.

Arengusuundi on palju, mängukava on lai, raha on vähe. Seda viimast tõdeti eriti ilmekalt festivali lõpulavastuses «Ületoodetud teater», mis just Draamal ainuettekandele tuli.

See absurdihuumoriga vürtsitatud ja eneseiroonilises võtmes esitatud lavastus oli minu jaoks festivali üks suurimaid elamusi.

Kui festival suudab olla ühiskonnakriitiline ja samas ka irooniline, siis minu jaoks on see kvaliteedimärk. Draama on täpselt seda suutnud teha.

Teatrifestival suudab tõstatada ka päris küsimusi

Teatrifestival ei ole lihtsalt teatrivaatamise festival, vaid suudab tõstada ka päris küsimusi. Kas tõesti toodetakse väikeses Eestis liiga palju teatrikunstnikke ja tehakse liiga palju uuslavastusi? Või tuleks sellele «murele» hoopis teisest küljest läheneda? Selle küsimusega tegeles tänavuse festivali off-programm, mille pani kokku teater Must Kast.

Suuresti andsid festivalile mitmetahulisust juurde ka pärast etendusi toimunud vestlusringid, kus publik tegijatega äsjanähtu üle arutleda sai. Miks just sellised tõlgendused ja miks mingid probleemid just sellises võtmes lavale toodi?

Tegijad avasid teemat ja äsja etenduse läbi avanenud silmaring sai vestlusringis veelgi rohkem avaneda. Ja seda väga erinevatel teemadel. Eestlase identiteedist netiporno sõltuvuseni. Niisiis kõigile midagi.

Tihti teevad teatritegijad tüki lavale toomise käigus ära palju suurema töö, kui lõpuks lavalt välja paistab. Vorm ei luba päris kõike lavale panna ja nii mõndagi olulist jääb välja.

Samas, alati pole vajagi päris kõike tüki sisse suruda. Liiga palju häid mõtteid ei mahu ühte lavastusse.

Igatahes aitasid needsamad vestlusringid lavastusi paremini mõista ja tõid vaataja ette ka selle, mis tegijatel ehk südamel oli, kuid mis lavastusse ei mahtunud.

Näiteks kord juba mainitud netipornost kõnelev lavastus «Ei tao», mille tarvis lavastaja Paavo Piik ja näitleja Sander Rebane olid ennast põhimõtteliselt pornoteadlasteks lugenud. Lavale jõudis nendest teadmistest osa. Ülejäänut sai kuulda vestlusringis.

Festivali kava oli liiga tihe ja palju jäi nägemata

Et see kõik ikkagi ainult kiidulauluks ei jääks, pean siiski sisse tooma ka ühe kriitikanoodi. Nimelt jäid paljud festivali programmis olnud etendused nägemata just seetõttu, et kava oli liiga tihe. Festival oli lühem ja tihedam, mis iseenesest oli hea.

Olen alati arvanud, et hajusast festivalist pole kasu ja mida tihendatum, seda parem. See kehtib minu meelest sada protsenti näiteks Arvamusfestivali kohta, kuid Draama puhul tegi see asja lihtsalt keeruliseks.

Kui mõtteliselt isegi peaks poole üheksast lõppevalt etenduselt ka üheksasele etendusele jõudma, siis tegelikkuses algasid paljud etendused hiljem (sest peale piletitega inimeste on vaja saali mahutada ka festivali vabatahtlikud ning see võtab omakorda aega) ja seetõttu ka lõppesid hiljem.

Niisiis pidin korduvalt lootma kiiretele jalgadele, et üldse mõnd tükki näha.

Samas mõistan korraldajaid ega näegi, kuidas olukorda paremaks muuta. Eks festivali kavast sobivate aegadega tükkide väljavalimine on tegelikult ju ka festivali külastaja enda ülesanne.

Samuti tundsin puudust suure saali tükkidest. Mäletan oma esimest Draamat, kui festival oli Tõnu Õnnepalu kureeritud ja vaatasin Vanemuise suures saalis Stoppardi «Utoopia ranniku» teist osa. See oli võimas.

Tänavu aga jäid suure saali tükid tulemata, kuna Vanemuise suur maja on remondis ja muud mängupaika Tartus justkui polegi.

Roosi tänava angaari võib natukene suure lavaga võrrelda, aga siiski mitte päriselt.

teater aitab paremini mõista meie ümber toimuvat

Eesti teatri festival Draama tuleb järgmisel sügisel taas. Siis on kavas näiteks kõik EV100 lavastused ja kindlasti ka palju-palju muud põnevat.

Teater aitab tihti meie ümber toimuvat paremini mõista. Mõnes olukorras seab mõistetavamasse konteksti ka palju koolis õpitu, aga seni veel segaseks jäänud teadmised. Teater harib, ja mitte vähe.

Seega miks mitte oma kooliaastat just teatrifestivaliga alustada. Eestlased on teadagi teatrirahvas, rohkem kui miljon külastust on imetlusväärne. Ja kui Eesti kõige parem teater Tartusse kätte tuuakse, ei tohiks seda võimalust mitte mingil juhul kasutamata jätta

Heleri All

ajakiri [at] ut.ee

Jaga artiklit