Lisasöötmine aitab metssigadel külma talve üle elada.
FOTO: Pixabay

Metssead on osavad kohanejad

Teadus

Metssiga on sigalaste sugukonna kõige levinum liik, kelle arvukus tõusis oluliselt kahekümnenda sajandi teisel poolel – muutus, mida on seostatud nii põllumajanduse üha jätkuva tugevnemisega kui laialt levinud lisasöötmisega.

Kuna metssead on kõigesööjad, võib nende kõrge asustustihedusega kaasneda oht teistele loomadele, eelkõige maas pesitsevatele lindudele, kelle arvukus on langenud nii elupaiga vähenemise kui kiskjate tõttu.

Peale selle võivad metssead mängida olulist rolli haiguspuhangutes, sest nad on reservuaar paljudele kodu- ja metsloomadel levinud haigustele.

Ragne Oja doktoritöö eesmärk oli uurida metssigade lisasöötmise võimalikke tagajärgi maas pesitsevatele lindudele ja metssigade nakatumisele siseparasiitidega, sest kõrge metssigade asustustihedus ja tihenenud kontakt liigikaaslastega söötmiskohtades võivad soodustada mitmesuguste haiguste levikut.

Töö autor Ragne Oja rääkis, et talle tohutult meeldivad metssead, sest nad on isemoodi sõralised, kes viljelevad karjalist eluviisi. Oja seletas, et kui vaadata hirvlasi, siis nemad elavad ka vahepeal karjades, aga siis vahepeal jälle üksinda. Metssigadel on aga see-eest kindlad pered, mis elavad ja tegutsevad koos, ning seal on oma hierarhia.

Teadlane rääkis, et kaameratega on jälgitud näiteks seda, kuidas metssead toiduplatsile lähenevad. Üksikud kuldid on alati julgemad, karjas aga lähevad esimesena söödale põrsad ning alles siis vanemad loomad, kes omakorda ajavad põrsad eest ära. Viimasena lähenevad toiduplatsile vanad emised.

Kui hirvlastel on tavaliselt üks kuni kolm vasikat, siis metssigadel viis või kuus, aga eelkõige vanadel emistel võib olla isegi kümme või kaksteist.

«Ta on küll üsna suur loom, aga sigimiskäitumine on rohkem nagu närilistel,» seletas Oja, kelle sõnul teeb metssead huvitavaks veel ka asjaolu, et nad suudavad niivõrd erinevates keskkondades edukalt toime tulla. Näiteks Kesk-Euroopas on metssead suisa linnadesse kolinud.

Eestiski on Oja näinud metssigu näiteks Raplas. See viitab sellele, et metssead on vägagi kohanemisvõimelised loomad.

Metssead pesevad musta toitu

Teadlane rääkis, et talle meeldib lugeda metssigade kohta. Ühes hiljutises katses, mis tehti loomaaias, tuli välja, et metssead pesevad musta toitu. Nende ette pandi puhtaid ja määrdunud õunu. Viimased tassisid nad vette, pesid neid ja alles siis pistsid nahka.

«Nad on tegelikult väga arukad loomad,» lausus Oja.

Metssigade kohta räägitakse, et vähemalt Eesti metsades leiduvatest loomadest võib ta olla üks ohtlikumaid. Oja kinnitas, et ta võib tõesti olla üpris ründav.

Tema kihvad on suunatud kõrvale, mitte üles või alla, ja vanemal emisel võivad need olla päris suured.

Kui metssiga peaks mingil põhjusel jooksma inimese poole, siis pole tal isegi vaja inimesele otsa joosta, vaid juba peaga riivates suudab ta inimest päris korralikult vigastada. Ka koertele on metsseajaht väga ohtlik.

Oja doktoritöös oli kaks peamist uurimisvaldkonda. Esiteks huvitas teda lisasöötmise mõju maas pesitsevatele lindudele. Jahimehed viivad lisasööta metsa peamiselt selleks, et hõlbustada küttimist ja et metssead talve paremini üle elaksid.

Kui loom on harjunud sööda peal käima, siis on teda hea varitseda ja jahtimine on oluliselt hõlpsam ning teisalt tõstab lisasööt ka nende arvukust, sest kargel talvel on neil raske toitu leida.

Sellest tulenevalt uuriski Oja lisasöötmise mõju maas pesitsevatele lindudele kolmest vaatenurgast. Esiteks oli vaja näidata, et lisasöötmine on tõepoolest tõstnud metssigade arvukust.

«See on miski, mille üle on arutletud, ja ilmselgelt on sel mõju, aga keegi ei olnud seda otse ja usaldusväärselt näidanud, vaid lisasöötmise mõju kohta leidus kaudseid tõendeid, näiteks rohkem põllukahjustusi suurema arvu söötmiskohtadega aladel,» lausus teadlane. Töö aga tõestas arvukuse kasvu.

Oja rääkis, et kuigi metssiga on kõigesööja, siis mahu poolest domineerivad erinevad taimed. Kevadel on seale väga oluline võilill – söödud saavad kõik selle taime osad, nii maa peal kui all. Peale taimse toidu sööb notsu aga ka loomset toitu ja muuhulgas langevad saagiks maaspesitsevad linnud.

«Metssiga ei ole nii hea kiskja kui näiteks rebane või kährikkoer, aga vähemalt pesarüüstajana on ta väga oluline ja just maaspesitsevatele lindudele, kes on kevadel kõige haavatavamad,» ütles Oja.

Varasemad uuringud on väitnud, et linnu osakaal metssea toidus on väga väike, kuid Ragne Oja doktoritöö tulemused näitasid vastupidist. Erinevaid meetodeid kasutades analüüsiti looduskaitsealalt kogutud metssea väljaheiteid ning jahimeeste saadetud magusid just kevad­perioodil kütitud metssigadelt.

«Selle tulemusena leidsime, et maas pesitsevate kanaliste osakaal metssigade toidus ei jää sugugi alla rebastele, kährikutele ega isegi metsnugistele,» lausus teadlane.

Tuleb arvestada seedimise kiirust

Oja ütles, et toitumisuuringutes on oluline arvestada ka erinevate toiduobjektide seedimise kiirust. Tavaliselt võetakse toitumisuuringutes kas maosisu või väljaheide, pestakse see puhtaks ja uuritakse seedumata toidujääke.

Loomne toit aga seedub palju kiiremini kui taimne toit ning tõenäosus leida väljaheidetest loomse toidu jäänuseid on oluliselt madalam kui taimse toidu puhul. Väljaheitesse jäävad alles suled ja suuremad luukillud.

«Kui me aga vaatame linde, siis nad on väikesed ja just noorematel lindudel, kes metssea saagiks langevad, on kõhre osa rohkem. Aga kõhr seedub ära ja alles jäävad ainult hästi väikesed luukillud.

Kuna metssiga on omnivoor ehk kõigesööja, siis on tal samasugused hambad nagu meil ja ta peenestab toidu väga peeneks. Pesakoore tükid, mis me magudest leidsime, olid kuni kahe millimeetri suurused, mitte sellised nagu saab näha tüüpiliste kiskjate maost või väljaheitest,» seletas Oja.

Uus geneetiline meetod

Teadlane rääkis, et lindude täpsemaks määramiseks väljaheidetest töötati välja uus geneetiline meetod.

DNA põhjal määrati, kas väljaheites on linnu osi olnud või mitte ning peale selle sai ka ära määratud linnu liik.

«Kui me vaatasime kahe meetodiga täpselt samu proove, siis geneetilise analüüsi tulemusel oli lindude esinemissagedus 4,5 korda kõrgem kui see, mis me morfoloogia põhjal nägime.

Vanades uuringutes, kus on ainult klassikalist morfoloogiat kasutatud, jääb see lihtsalt märkamata, sest morfoloogilist jälge ei pruugi jääda, aga DNA jätab jälje.»

Magusid vaadates leidis teadlane ka päris palju looteid. Ühe metssea maos oli lausa üle 20 loote.

Oja seletas, et kui magu ise kaalub 4–5 kilo ja seal on peotäis looteid, siis see on niivõrd väike osakaal, et see ei anna kümmet protsentigi kokku, ning see selgitab, miks loomse toidu osakaal on metssigade puhul nii väike. Tegelikult aga ei ole, sest esinemissagedus võib olla üsna suur.

Lisasöötmine soosib haiguste levikut

Peale maas pesitsevate lindude rüüsteriski tõstmise mõjutas lisasöötmine ka metssigade nakatumist siseparasiitidega nii otseselt kui kaudselt läbi arvukuse kasvu. Söötmiskohad olid muutunud kopsuussidega nakatumise keskusteks ning pinnase kaudu levivate parasiitidega nakatumist soosis üleüldiselt suurenenud metssigade asustustihedus.

Oja seletas, et sama võib näha inimestegagi – kui koolis on palju lapsi koos, siis on tõenäoline, et nad seal mingisuguse pisiku endale külge saavad.

Teadlane rääkis, et tema töö tulemused on looduskaitses otseselt rakendatavad ja metssea majandamisel tuleks lisasöötmise soovimatuid kõrvalmõjusid kindlasti arvesse võtta.

Oja doktoritöö olulisus seisneb peamiselt selles, et kui mõeldakse välja kavasid, kuidas mingeid loomi kaitsta, siis peab teadma, kelle eest neid üldse kaitsta tuleb.

Kui vaadelda kanalisi, siis on kaks olulist tegurit, mis on nende arvukust vähendanud: elupaiga kadumine ja kiskjad.

Näiteks alpides, kus on kanalistele suurepärane elupaik, on ikkagi ka sigivusedukus suhteliselt madal. Pesakonnad tulevad, aga ellu jäävad niivõrd vähesed, sest kiskjad hävitavad need pesakonnad ära.

Kui tahta linde kaitsta, siis peab Oja sõnul midagi ette võtma kiskjatega, aga selleks et teada saada, millistele kiskjatele tähelepanu pöörata, peab teadma, kes need kiskjad üldse on.

«Pikalt on vaieldud selle üle, kas metssiga on ikka vaenlane või mitte. Minu doktoritöö tulemused näitavad väga selgelt, et on küll arvestatav vaenlane,» lausus Oja.

Sandra Saar

UT toimetaja
sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit