Sõna näol on meile tulnud toortõlkena vene keelest (в виде) ja eesti keeles on see tihtipeale ülearune, sest ta on astunud teiste, meile omaste sõnade ja vormide asemele.
1. Perearsti juures antud vereproov osutus negatiivseks. Sotsiaaltöötajatele on antud uued elektriautod. Elektroonilisel hääletusel antud hääled on kokku loetud. Küsimusele antud vastus oli üllatav. Osakonnale antud soovitused täideti kiiresti. Talle on antuddoktorikraad. Laenuks antud raamat on ikka tagasi toomata. Talle ei antud koosolekul sõna.
Avatust ja avatud olemist peetakse pigem heaks tooniks. Eesti keeles on selleks palju võimalusi. Avada saab ust ja akent, auditooriumi ja õppeklassi, koosolekut ja konverentsi, raamatut ja faili, kontot, kotti, suud ja silmi. Avamine võib olla ka kujundlik: näiteks on ühel uks alati avatud, teise ees on maailm avatud, kolmas mängib avatud kaartidega ja neljas avab südame. Mõnikord tundub siiski, et oleme liiga palju avama hakanud ja unustanud, et meie ees olev sõnavalik on palju mitmekesisem.
2019. aasta detsembris loodi ülikoolis senise terminoloogiakomisjoni asemele kaks uut: üks eesti ja üks inglise terminite jaoks. Komisjonid arutavad ülikooli tegevust puudutavaid termineid, valivad olemasolevate hulgast parima vaste või loovad uusi.
Praeguse kirjakeele normi järgi on piloot inimene, kes juhib õhusõidukit.
Kui olin veel kooliõpilane, siis käisin näidislastemuusikakoolis. Näidis- oli see sellepärast, et seal oli palju uuenduslikku. Katsetati uut tehnikat, uusi õpimeetodeid, olid näidistunnid ja tehti näidisülesandeid. Peale näidislastemuusikakooli tegutsesid tollal ka näiteks Väimela näidissovhoostehnikum ja S. M. Kirovi nimeline näidiskalurikolhoos. Ka nendel oli selline nimetus ikka selleks, et näidata, katsetada ja proovida, teha midagi esimest korda, olla eeskujuks ja teerajajaks.
Ülikoolis pakutakse suurt hulka õppekavasid, mis sisaldavad veel suuremal hulgal õppeaineid. Mõnikord võib tekstiloojal tekkida kahtlus, mis viisil tuleks õppeaineid ja -kavasid kirja panna. Tuletagem meelde, millised on nende kirjutamise võimalused.
Johannes Aaviku sõnul on keel masin. Igas masinas on hulk jubinaid, mis panevad selle tööle. Näiteks üks jupstükk on seal nimed, teine vidin on lühendid, kolmas nublakas on käänded. Et kõik sujuvalt töötaks, peavad masina osad koostööd tegema.
Nii on ka nimed-lühendid ja käänded omavahel ühendatud – kui vaja, tuleb nimele või lühendile lisada käändelõpp. Levinud on eksiarvamus, nagu ei tohiks nimesid või lühendeid käänata, eriti kui need pärinevad võõrast keelest. Meie masinavärki jõudes hakkavad nende puhul kehtima kõik meie seadistused, sealhulgas käändelõpud.
Õigekirjakorrektor ehk speller on hea abimees, millega saab tekstist pisivead välja korjata. Siiski on ta üksnes masin. Ta ei oska leida üles sõnu, mis ei sobi konteksti või on vales käändes. Selle tagajärjel võib lugeja leida tekstist keelendeid, mida kirjutaja sinna tegelikult sugugi panna ei tahtnud.
22. detsembril 1982 tegi vabariiklik õigekeelsuskomisjon (nüüdne Emakeele Seltsi keeletoimkond) otsuse, et väiketähtlühendite järele ei ole enam kohustust punkti panna: tel, a, nr, pst. Selle soovituse taga oli otstarbekus – kui juba sõna lühendada, siis võiks ära jätta ka tarbetud kirjavahemärgid.
Sel peaaegu 40 aastat kehtinud kirjutusviisil on mitu erandit, millest tasub esile tõsta kaks:
