Me elame afektide ajastul. Viha, hirm ja nördimus on poliitiliste kampaaniate võtmevahendid. Ühismeedias pulbitsevad erinevad tugevad emotsioonid. Sotsiaal- ja humanitaarteaduslikes ajakirjades on olnud «afekt» üks viimase kümne aasta moesõnu.
Ingliskeelses kirjandusteaduses käivates vaidlustes lugemise olemuse ja funktsiooni üle on afektidele keskendumine tähendanud selja keeramist «krrriitikale» (ingl crrritique), nagu seda irooniliselt nimetab raamatu «The Limits of Critique» autor, Virginia Ülikooli professor Rita Felski.
Mis vahe on kriitikal ja ilkumisel? Üks võiks olla edasiviiv, lahendusi pakkuv, teine alandab sihtmärki ja madaldab ka parastajat. Ilkumine ei vii suurt edasi, tekitab vaid pahandust, trotsi, viha. Liiga sageli on nood kaks meil aga segunenud, seda isegi ülikoolis. Mitte ilmaasjata ei panda semestri lõpus üliõpilastele tagasisidestamisel südamele, et lektoritele antav tagasiside peaks olema sisuline ja erapooletu, mitte tundeküllane purse. Anonüümsus soosib aga just viimast.
