Vanim teadaolev Tartu ülikooli pildiga saadetud postkaart.
Indrek Ilometsa kogust

Peahoone ilmus postkaardile 120 aastat tagasi

Ajalugu

Tartu ülikooli esimene ametlik e-jõulukaart valmis multimeediatalituses 2003. aastal. Selle peahoonega kaardi autor on Helen Ilus. Säilinud on kaardi ingliskeelne variant.

Trükistest võib leida ka vanima postist läbi käinud Tartu piltpostkaardi aastast 1894, mille vasakus ülemises nurgas on samuti ülikooli peahoone. Kaardi saatis aastavahetuse soovidega keegi Emmi 30. detsembril Betty Frankele Moskvasse.

Keemiaosakonna vilistlane Indrek Ilomets on koostanud TÜ muuseumi konsultandist isa Tullio Ilometsa ja Voldemar Treiga alma materi juubeliks 2002. aastal mahuka albumi ülikooliteemalistest kollektsioonidest, sealhulgas postkaartidest. Ta selgitas, et selle postkaardi väljaandja või trükikoja kohta postkaardil märkmeid ei ole. «Täpselt sama fotot on aga kasutatud mitmel hilisemal postkaardil ja minu omanduses on ka originaalfoto, mille autor on Tartus ja Riias töötanud fotograaf Carl Schulz.» Seega võis Tartu ülikooli (tollal Jurjevi) peahoone esimest korda postkaardiga uusaastatervituse saata juba 120 aasta eest.

Tartu kui ülikool

Et just peahoone sellele postkaardile sattus, pole juhuslik. Kui 1894. aastal lubati Venemaal ka eraettevõtetel postkaarte valmistama ja müüma hakata, siis mis võinuks veel olla Tartu sümbol peale peahoone. Tartus asus idas ja läänes tuntud ja tunnustatud ülikool.

Postkaardikultuur ise oli veel üsna noor ­– Venemaal võeti postkaart riigisiseselt kasutusele alles 1872. aastal ning neid tavalisi valgeid korrespondentkaarte tohtis välja anda vaid postivalitsus. Maailma esimese postkaardi oli vaid kolm aastat varem käibele lasknud Austria-Ungari postivalitsus.

Postkaart kujunes kirja kõrval niisama oluliseks sõnumite edastajaks. Aastail 1894–1905 pidi tagumine margiga pool jääma vaid aadressi jaoks, tekst tuli kirjutada postkaardi pildiga esiküljele. Kuni 1906. aastani allusid ka postkaardid kohustuslikule eeltsensuurile. Vanematel postkaartidel on isegi märge – lubatud tsensori poolt. Veel hiljemgi jälgis politsei valvas silm, et ei müüdaks pornograafilisi ega poliitilise sisuga postkaarte.

Tartus olid esimesed piltpostkaartide valmistajad raamatukaupmehed E. Just, C. Unger ja fotograaf C. Schulz. Rein Loodus ja Valdeko Vende on oma postkaardiraamatus kirjutanud, et kaupmees Just reklaamis 1895. aastal, et tema juurest võib saada Tartu vaadetega postkaarte. Suuremal osal neist domineeriski ülikooli peahoone. Üheks enam ekspluateerituks said ka Toomkiriku varemed, mis mustvalges või tumerohekas trükis jätsid põneva arhailise mulje. Kodumaa kaunite vaadetega postkaartidel on sageli jäädvustatud ka vana anatoomikumi, tähetorni, ülikooli kirikut, sõjas hävinud imposantset veterinaariateaduskonna hoonet jmt. Sageli moodustasid need ülikooli sümbolid koos Kivisilla, Suurturu (Raekoja plats), Vanemuise teatri, Inglisilla jt linnamotiividega leidliku paigutusega põnevaid kaarte. Pildid võisid olla ovaalsed, ümmargused, igaüks eri suurusega, mõned raamis, mõned mitte, vinjettidega jne. Trükitehnika arenedes hakkasid ilmuma üha kvaliteetsemad mitmevärvilised postkaardid.

Aastail 1894–1940 on välja antud tuhandeid Tartu-teemalisi postkaarte, neid arvatakse olevat paarikümne tuhande ringis. Kas ja kui palju neid üldse on valmistatud ja kui palju säilinud, vajab veel vilkaid uurijaid. Suure töö on ära teinud kollektsionäärid. Näiteks Indrek Ilometsal, kes alustas postkaartide kogumist 1969. aastal, on oma kollektsioonis enne 1944. aastat ilmunud postkaarte üle seitsme tuhande.

Ülikooli jõulud ja näärid

Kui ülikoolil oli 1894. aastal õnne sattuda esimesele lahtisele Tartust postitatud kaardile, siis ümbriku sisse kirjapaberi servale trükituna jõudis peahoone varem. Jõulukaardi ajalugu algab juba 1843. aastast Inglismaal. Mõne aastakümne pärast läkitati maailmas miljoneid jõulukaarte. Eestis hakkas see komme levima 1870. aastatel. Kui algul lisati pildil olevatele talvistele hoonetele ja maastikule kuuseoksi, käbisid, kelli jmt, siis 1920. aastatel hakati rohkem rõhutama rahvuslikke motiive: rahvariideid, õllekanne, verivorste. Jõuluvanad tõid lastele kingikotte küll saani ja kelguga. Väga palju on mängitud teksti šrifti ja õnnitluse sõnavalikuga.

Nõukogude ajal asendus sõna «jõulud» nääridega. Nii saadeti ülikoolistki teele sadu kaarte nääritervituste asemel pigem sõnadega «Head uut aastat!». Trafaretsete vene postkaartide asemel, kus kujutati Kremli kelli, sputnikut, kosmonaute, multifilmide tegelasi, lumememmi karmoškaga, metsloomi, läkitati pigem kaunite loodusvaadete ja eesti oma kunstnike kujundatud kaarte. Muuseumid, raamatukogud ja teised asutused lasid enamasti oma kogudes leiduvatest kunstiteostest aastavahetuse õnnitluskaardi valmistada.

Ka ülikoolil on olnud kombeks oma jõulukaart valmistada. Selle kujundas sageli ülikooli kunstnik ja see trükiti ülikooli trükikojas. Näiteks 1957. aastal rektor Feodor Klementi allkirjaga välja saadetud ülikooli trükikojas valmistatud tagasihoidlik väike valgepõhjaline pruuni peahoone fotoga kaardikesel on sõnad «Tartu Riiklik Ülikool soovib teile head edukat uut aastat».

Postkaartide temaatika ja kvaliteet hakkas muutuma suuresti tänu 1958. aastal asutatud uuele kirjastusele Eesti NSV Kunst koos Eesti Riikliku Kirjastusega (hilisem Eesti Raamat ja «Valgus»). Nüüd pöörati palju tähelepanu nii eesti kunstnike varasematele töödele kui ka nüüdiskunstile. 1966. aastast hakati vabariiklikul parimate trükiste konkursil hindama ka postkaarditoodangut.

Kui ülikooli ametlik nääri/jõulukaart jäi sageli tagasihoidlikuks, siis teaduskonnad, osakonnad ja teised üksused olid väga leidlikud ja lasid võimaluse korral ise kaardi valmistada või trükkida mõnele sobivamale postkaardile oma soovid ja allasutuse nime. Kuna sinimustvalge kombinatsioonid olid keelatud, siis võis mustjassinine või mustjasroheline sageli esmapilgul mustana näida. Ringi liikusid ka fotomontaažid, kus näiteks peahoone oli koguni hoburaua sisse paigutatud.

Üha kaunimaks, uhkemaks ja leidlikumaks muutusid ülikooli jõulukaardid 1990. aastatest alates. Kes ja millal päris esimese digitaalse jõulukaardi aga ülikoolis tegi, polegi teada. See sõltus sellest, kui oskajaid IT-inimesi allasutuses oli ja ka heast tehnikast. Fantaasiarikastel e-kaartidel võib sageli näha tervitusi saatmas kogu kollektiivi liikmeid.

Postkaardid, ka jõulukaardid muutuvad aina nutikamaks. Kui need ainult säiliks, et oleks, mida uurida. Kahjuks on ka paberpostkaarte kui tarbekunsti üht alaliiki vähe uuritud. Hoidkem kirjakasti potsatanud jõulukaardid siis alles.


Kasutatud kirjandus:

  • «Tartu Ülikool. Universitas Tartuensis 1632–2002». Koostajad Tullio Ilomets, Indrek Ilomets&Voldemar Trei. AS Vaal& Aasta Raamat OÜ.2002.
  • «Eesti postkaart 1894–1994». Koostajad Rein Loodus, Valdeko Vende. Olion 1995.
  • «Aastad jõulukaardil 1890–1960». Tammerraamat 2007.
  • www.tapamuuseum.ee

Varje Sootak

varje.sootak [at] ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

postkaart