Kui Viljandi poiss Asko Seeba viiendas klassis möödaminnes arvutiringi uksest sisse piilus, sai ta kohe aru, et tema tulevane elu on kuidagi arvutitega seotud. Aasta oli siis umbes 1987. Praeguseks on Asko olnud tarkvaratööstuses ligi 20 aastat, muu hulgas on ta olnud ka Skype’i mobiilplatvormide arendustiimi juht.

Asko töötas Skype’is ligi kolm aastat ning otsustas siis ise ettevõtlusega tegelema hakata. «Registreerisin äriregistris Mooncascade’i 2007. aasta septembris, kaks kuud hiljem tulin Skype’ist ära,» räägib mobiili- ja veebitarkvara arenduse ettevõtte üks asutaja ja tegevjuht. Kui üsna varsti tehti talle ettepanek juhtida üht põnevat inkubaatorprojekti, pani ta oma firma käimalükkamise mõtted paariks aastaks riiulisse, et ettevõtlusega enne harjuda.

Esimese palga programmeerijana teenis Asko juba ülikooli teisel aastal, kui läks 1995. aasta kevadel tööle TÜ arvutuskeskusesse. Sinna värbas ta võrgutehnoloogia õppejõud Viljo Soo, kes oli noormehe huvi loengutes tähele pannud.

«Üheksakümnendatel oli tavaline see, et ülikoolist saadi peaaegu ainult teoreetilist teadmist. Tol ajal oli enamik õppejõududest vanakooli mehed, kelle põhirõhk oli 80ndatest pärit arvutiteaduse teoreetilistel aladel. Noored nuusutasid küll juba tänapäevaseid teemasid nagu tarkvara arendamise metoodikad, aga siis olid seesugused teadmised veel väga algelised. Praktilisi oskusi sai kooli kõrvalt erialast tööd tehes,» meenutab Asko.

Praktikat võiks ise juurde otsida

Ka praeguseid IT-tudengeid, kes saavad loengutes ja praktikumides tema kooliajaga võrreldes kordades rohkem praktiliste ja tänapäevaste asjadega tegeleda, innustab Asko igal juhul koolitöö kõrval katsetama. Tema sõnul tuleb iga päev nii palju uut infot ja uusi võimalusi, millest saab kinni haarata.

«Edu võti ei ole selles, et võtad ühe idee ja analüüsid ainult seda ja muu kõrvalisega ei tegele. Sellist võlukuuli või matemaatilist eduvalemit ei ole olemas. See, kes piisavalt palju asju läbi proovib, jõuab ka põnevate ettevõtmisteni, mis kogu nähtud vaeva ära tasub.»

Kõige tugevama ettevalmistuse programmeerija-tarkvaraarendaja karjääriks saigi Asko otsapidi õppetöövälisest ülikoolielust. Ülikooli arvutiklassis oli võimalik erialakaaslastega ka hobikorras probleeme lahendada. Näiteks ühe internetipõhise rollimängu serveri arendamisega seoses saadi palju praktilist tiimitöö kogemust, arendati suhtlemisoskust ja õpiti arendama keerulist tarkvara.

«Selle käigus omandasin ka C++ programmeerimiskeele oskuse, mida enamik tänapäeva programmeerijaid ei oma. Kes seda oskavad, on oma alal väga tugevad. Kuigi see ei olnud meie õpingute osa, ei oleks mul seda võimalust ja kokkupuudet ilma ülikooli riistvara ja sealt saadud sõpradeta tekkinud,» on mees rahul.

Ka seltskond, kellega Asko Mooncascade’i lõpuks käima lükkas, on suures osas tema ülikooliaegsed tuttavad. Nemad ja ülejäänud meeskond jagunevad suure Tartu ja väiksema Tallinna kontori vahel, sest kliente, kellega tegeleda, on piisavalt.

Näiteks on Mooncascade’i töötajate tehtud TransferWise’i iPhone’i ja androidtelefonide rakendused ning uus Elisa raamatulaenutuse mobiilirakendus. Ka uues Elisa poes Tallinnas Ülemiste keskuses saab tooteinfot uurida paberil väljatrüki asemel nende loodud rakenduse abil puutetundlikul ekraanil. Suur hulk Mooncascade’i tööst puudutab aga ärilahendusi või Eestist väljaspool asuvaid firmasid, mille nimed ei pruugi eestlastele veel midagi öelda.

Tarkvaraarendaja kui IT-rätsep

«Me ei müü valmistooteid, vaid võime teha midagi sisuliselt valmis vastavalt kliendi soovidele. Nagu ehituses saab teha maja sinu projekti ja rätsep õmmelda riided sinu mõõtude järgi. Mooncascade on umbes sarnane asi IT-vallas, arendame tarkvara mobiilplatvormidele,» selgitab Asko.

Tegelikult on ta ka ise loonud mobiilirakendusi. Aastal 2011 lõi Asko platvormi harjutamise mõttes ise mobiilirakenduse pinmarks.me. See võimaldas näiteks suurte rahvaspordiürituste osalejatel rakendus oma taskus n-ö tiksuma panna ja nende lähedastel mobiilis või arvutiekraanil näha, millises raja osas inimene parasjagu on.

«Mulle meeldivad rahvaspordiüritused. Olen käinud Tartu maratonil suusatamas ja rattamaratonidel, kus on rohkem kui tuhat inimest raja peal. Enamasti on raja kõrval keegi saatjana kaasas, aga kunagi ei saanud ta kindel olla, kas olen teeninduspunktist juba läbi jõudnud või ei,» seletab ta katsetuse tagamaid.

Kuigi viimasel Tartu suusamaratonil oli kaardil ligi sadakond pinmarks.me kasutajat, ei ole see rakendus praeguseks enam aktiivne. Esiteks on ettevõtte põhifookus siiski arendusteenuse müügil ning samuti tuleks konkureerida suure hulga sponsorite jõul arenevate teiste spordijälgimisrakendustega, nagu Endomondo jt.

«Tundub, et mobiiliarenduses on praegu üks paratamatu suundumus: kõik asjad, mida seni on aetud arvutiga, trügivad telefoni peale. Tõenäoliselt hakkavad ka riiklikud infosüsteemid järjest enam telefoni jõudma,» usub Asko.

See on tema sõnul kõigile tootearendajatele ja tarkvaraarendajatele paras väljakutse, sest telefon on olemuselt väga piiratud võimalustega seade. Väikese mobiiliekraani peal oleva tarkvaraga suhtlemine on ju palju ebamugavam kui suure ekraani ja klaviatuuriga arvuti. Sellistes kitsastes tingimustes tuleb sama asja tegemiseks leida kõige minimaalsem efektiivne lahendus.

«Juba praegu tehakse tooteid, mis eksisteerivad ainult telefonide peal. See, et asjal ei ole mujal mõtet, võib olla tingitud toote olemusest või ka sellest, et paljud start-up-firmad, kes uusi ideid katsetavad, ei saa endale lubada korraga arenduse tegemist mitme platvormi peal,» toob ta välja.

Alustavate ettevõtjate kogukonnaga on Asko väga tuttav, sest kuulub muuhulgas ka Eesti start-up-juhtide klubisse. Selle liikmed vahetavad omavahel kogemusi ja nõuandeid, aga peaaegu igal kuul korraldatakse ka mõni üritus, kus tutvustatakse mõnd uut toodet, ideed või räägitakse mingist problemaatikast start-up-maastikul.

Vedamiseks tuleb palju katsetada

Tema hinnangul on start-up-kogukond viimastel aastatel muutunud suuremaks ja läinud mitmekesisemaks kui kunagi varem. Selle temaatikaga tegeleb suur hulk üritustesarju ning inkubaatoreid.

«Inimesed, kes ülikoolis IT ja tehnoloogiavaldkonnaga kokku puutuvad, saavad kiirelt teada, mis on start-up ja mis Eestis selles vallas toimub. Me ei räägi enam ühest Skype’i eduloost, vaid kuuleme järjest, kuidas ühel ja teisel hakkab järjest paremini minema.»

Suure rahvusvahelise edu ja tunnustuse pälvinud TransferWise’i kõrval toob Asko välja ka mitmed kohalikud start-up-ettevõtted, nagu näiteks Fortumo, Pipedrive ja Taxify. Viimati nimetatu pälvis lõppenud aastal ka Eesti parima mobiilirakenduse tiitli.

«Taxify on ilmselt üks paremini läbimõeldud kasutajainteraktsiooniga rakendus üldse: geniaalselt lihtne, mugav kasutada ja ka äriliselt on siin sees väga tugev võit. See elimineerib taksonduse ärimudelist kuluka dispetšeri rolli, taksojuht ja reisija saavad suhelda otse ning nad näevad kohe ära, kus teine täpselt on,» jutustab Asko, kes oli ka ise konkursi žüriis.

Selleks, et nii palju sellisel tasemel rakendusi ja ettevõtteid tekkida saaks, peab aga üritajaid olema väga palju. Asko arvab, et heal juhul õnnestub üritajatel üks katse kümnest, tegelikkuses võib see protsent olla isegi väiksem.

«Selle kohta on üks hea ütlemine: Ma arvan, et olen elu lõpus õnnelikum, kui saan mõelda, et oleksin võinud midagi tegemata jätta, kui mõelda, et miks ma küll midagi ei teinud. Ma usun, et esimene variant neist on kindlasti parem!»

Tartu sobib töötamiseks ja elamiseks väga hästi

Asko kinnitab, et Tartu on väga mõnusa auraga linn, kust ei tahagi ära minna.

«Linn on väike ja rahulik. Kõik on käe-jala juures, aga samas on kõik eluks vajalik olemas. Väikeettevõtjana saan öelda, et Tartu on ka suhteliselt hea värbamiskeskkond, oleme leidnud siit head kaadrit. Eesti kliendid on meil küll peamiselt Tallinnas, aga välisklientide puhul ei ole vahet, kumma linna inimesed nendega töötavad.» Mooncascade’i Tartu kontor on igatahes kaks korda suurem kui Tallinna oma.

Nii tööd teha kui ka lapsi kasvatada olevat siin väga mõnus. Ka Asko abikaasa töötab IT-firmas, kolmest lapsest kaks käivad koolis, üks veel lasteaias.

«Nad on küll huvi tundnud, et ma neile programmeerimist õpetaksin, aga nad on veel nii noored, et ma ei taha neid arvuti taha suruda,» räägib Asko. Ta lisab, et arvuti taga istumine ei ole ka kõige tervislikum asi, millega lapsed tegelema peaks. Pigem peab ta tähtsaks, et nende kooliasjad oleks korras ning nad saaks muusikakoolis ja trennis käia.

«Ma ise tunnen ka ise seda, et füüsiline liigutamine aitab päris palju tööstressi maandada. Ma ei pea ennast väga tugevaks sportlaseks, teen nii palju, et mitte ära väsida. Kui mul on perioodid, kus sporditegemine tagaplaanile vajub, siis tekib väsimus kergemini. Kui aga hakkan liigutama, olen jälle värske.»